Latsepõlve suve Võromaal
Kui mina olin veel väikene mees

Reede, 24. oktoober 2008	lk 4
Autor: Jaan Kaplinski	Trüki

Jaan Kaplinski lapsepõlve suved möödusid Võrumaal. See pilt on tehtud kodulinnas Tartus päevapiltniku juures.

Mu imäl olli arusaamine, et lats piät suvõaigu iks maal olema, nigu timä esi olli olnu. Niimuudu minno viidi maale sugulaisi manu ja niimuudu sai ma kontakti ummi juuriga nigu üteldäs. Sõaaigu mudoki maal suvitamist es ole, tuuasemel olli üts pagemine tõse takan kui Tartot pommitedi ja väerind ligembäle tulli.
Edimätse rahusuve ollimi imäga Pääväkeisil Orava lähkön, kon prõllaki om sugulaisi ja kon naabritalun om sündünü kirämiis ja poliitik Karl Ast. Paar suvve sai oldus õkva Eoste külän, kost om peri mu vanaesä ja suur jagu Võromaa Raudseppi. Mi olli vanatädi Marta ja vanaonu Joonase man – Joonasest ma ole kirotanu üte jutukesegi umal aol, timä olli väega esimuudu inemine ja timäga sai ütsjagu nalla.
Nali olli tuul rassel aol, 1948 ja 1949 tervüses inäpki ku mi päävil. Vanatädi, mu vanaimä sõsar, läts mehele mu vanaesä velele ja elli tansamatsen Eoste külän Raudseppi Soodla talun. Sõa viimätsen otsan pagesi Marta tütär Rootsi ja pojal olli minek Saksa sõaväkke. Tädikene jäi ütsindä, a tuu tedä kulakus tegemisest es pästä, ja umast elotusest aeti ta ka minemä. Ku mi Eostehe lätsi, ellivä Marta ja Joonas üten tõsen talun, kost inemise jälki Siberihe olliva viidü. Elotus olli suur ja taha tuudi vanatädile hoita paarkümmend kanna. Muist kannu olli muneja, muist haudja, nii et suveaigu olli näide ja poigi jaoss üts suur tare tühäs tett ja tan nimä ellivä.
Minust sai sis priitahtlik kolhoosi kanakarjane, tibupoja mulle miildüvä, kaho olli inne vaihel tõisist, ku üts ja tõne kehväs jäi ja kooli. Vanatädi mudoki tiidse, kuis kannu pitä, a es ole tol aol inemisil ja muil eläjil külänt süvvä, es kannulgi. Vanatädil olliva uma kana ka ja paar hanni. Näidega tulli mul veedü arvosaamatuisi: esä­hani mõtel, et timä om ussaian peremiis ja tahi iks mulle ka toda selges tetä. Ma pagesi tõse iist paar päivä, sis kai, et külänt om. Kiäki olli opanu, et võta hanil kaalast kinni, ku ta sulle kallale tükk. Nii ma tei ja vidi susisevä hane üle hoovi, nii et tõseki siivulise näivä ja arvo saiva, et esähani ambitsiuuni omma veedu pallo suure.
Eosten sai ma ka külälatsilt imäkeele oppust, nii et sügüse tükse koolingi vaihel võro kiilt kõnelema innegu eesti kiil pääle tulli. A är es uneta võro kiilt inäp, suvõaol Eosten ja perän Pindin sai iks umma kiilt kõneldus ja nii tä miilde jäigi. Eosten olli huvitav viil tuu, et külärahvas tei pallo asju ütenkuun, hainakuha man olli iks mitme pere inemiisi ja mul om silmi iin viil tuugi, ku hulga rahvast rüänurmel tüün olli, mehe niidivä, naise köüdivä vihke ja panniva hakki. Ja suure suve aigu kävevä inemise külä kiigu man, nooremba kiiksevä, vanemba istevä ja aiva juttu ja mi poiskese teimi hüdsigä pauku. Sääne olli tuu üte Võromaa külä viimäne hengähüs inne kui kolhoosikõrd tangi kõk segämini lõi ja nooremba inemise maalt liina lätsivä. Hää miil om tuustki, et ma viil päsi tükükese toda vanna külaello ummi latsesilmiga nägemä.