Uus õppekava: viis aastat ja miljard krooni

Reede, 18. juuni 2010	lk 2
Autor: Kristi Helme	Trüki

Tõnis Lukas läheb suvele vastu kerge südamega, sest uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus võeti riigikogus vastu suhteliselt üksmeelselt. Foto: Raivo Juurak

Minister Tõnis Lukas räägib kooli­aasta lõpu eel, et uue õppekava ellurakendamiseks on raha olemas ning et põhikooli ja gümnaasiumi sunniviisiliselt tõepoolest lahutama ei hakata. Soovitab lahutamist koolidel siiski tõsiselt kaaluda, eriti linnas.

Kui palju läheb uue õppekava ra­kendamine maksma?
„Lisaraha uue õppekava jaoks on järgmise aasta riigieelarvesse arvestatud. Lisaks kandub seni kehtinud õppekavade ellurakendamise raha uue kava elluviimiseks üle. Õpi­kute ja töövihikute kirjastamiseks, aga ka õpetajate koolituseks vajalik summa on ole­mas. Viie aasta pea­le on juba prae­gu eelarvestra­tee­gias miljard krooni. Õpikutele kulub aastas sada miljonit riigi raha. Ar­vestame ka 20% tõusuga ehk siis viie aastaga peaksime veel saama 100 miljonit krooni. Õpikute peale arvestame seega 600 miljonit krooni, õpetajakoolitusele ca 500 miljonit. Sinna peaks samuti raha juurde tulema – kui saa­me varsti hakata õpetajate palku jälle tõstma, tõuseb ka täienduskoolituse raha (seaduse järgi 3% palgafondist). Lisaks eurorahastamise selleks kasutamine.
Valikainete ja -suundade jaoks saavad koolid summa vastavalt sellele, kui palju valikaineid on plaanis avada. Kõige suuremad probleemid on ka praegu loodus- ja tehnoloogiaainete ning tööõpetuse vahendite rahastamisega. Tööõpetuse klassid on mitmes koolis viletsas seisus.
Kui õppekavas on ette nähtud muudatused, ei tohi need rahapuudusel jääda ellu rakendamata. Aga isegi kui me õppekava ei muudaks, oleks raha juurde vaja. Plaanime juba sel aastal õppevahendite ostuks lisaraha suunata.
Õpetajate palgatõus on meie jaoks prioriteet, samuti noorte õpetajate koolitoomine. Mul on väga hea meel, et maksame tulevikus jätkuvalt lähtetoetust.”

Kas lähtetoetuse maksmine on toonud noored õpetajad (maa)­koo­li?
„Hüppelist tõusu ei ole mitmel põhjusel toimunud. Majanduslanguse tõttu tekkis vahepeal olukord, kus vabu õpetajakohti kõikjal lihtsalt ei olnud. Õpetajate Leheski oli väga vähe töökuulutusi.
Samas ei olnud lähtetoetuse ainus eesmärk tuua noored kohe pärast ülikooli õpetajaks, vaid hoida neid ka ametis vähemalt viis aastat. Esimestel aastatel katkestas õpetaja­tee liiga palju noo­ri. Oleme valmis, et toetuse taotlejate arv suureneb, raha on eelarves olemas.  
Väga oluline on ka, kuidas planeeritakse koolivõrku. Maal on vahemaad suured ning seal on oluline, et koolivõrk püsiks. Linnas ei ole tähtis, kas koolimaja asub kaks kvartalit ühel või teisel pool bussipeatust. Tallinnas tuleks kindlasti gümnaasiumiosasid ühendada, sest nii jääb rohkem raha palga maksmiseks ja õppevahendite ostmiseks.”

Seega ei ole te põhikooli- ja gümnaasiumiosa lahutamise mõttest loobunud?
„Tsentraliseeritud lahutamist üle Eesti ei tule. Riik initsiatiivi ei näita. Samas on kohapeal hakatud mõistma, et mitmes piirkonnas on oluline nn puhta gümnaasiumi olemasolu, mis annab väiksematele põhikoolidele võimaluse ellu jääda. Täistsüklikool pum­pab põhikoo-­li­õpilasi maalt linna, see looks justkui lastele garantii, et nad saavad tulevikus siis jääda sama kooli gümnaa­siumi­ossa. Kui aga regioonis oleks üks puhas gümnaasium, võiks laps käia rahuliku südamega kodu lähedal põhikoolis. Nii saab ta teistega võrdsetel alustel minna pärast seda edasi gümnaasiumi.   
Haapsalu on üks neist linnadest, kes plaanib luua ühe gümnaasiumi. See oleks väga mõistlik, sest kui kaks täistsüklikooli jäävad omavahel konkureerima, üritavad nad gümnaa­siumiosa säilitamiseks ümbritseva­test valdadest võimalikult palju noori oma põhikooliossa tuua. Kui Haapsalus oleks aga üks põhikool ja üks gümnaasium, ei peaks tikutulega mööda maakonda õpilasi kokku ajama. Igas suuremas piirkonnas võiks olla üks puhas gümnaasium. Kuid kordan veel kord: riik tuleb siin sellekohastele soovidele ainult vastu, kui kohtadel nii arvatakse. Riigi eesmärk on maakoolid igal juhul alles hoida, kuigi Keskerakonna propagandamasin väidab järjekindlalt vastu­pidist.”

Kas nendel koolidel, kes gümnaasiumi ja põhikooli eraldavad, on loota eelisrahastamist ning kas peate seda õigeks – kõikidele ju raha ei jätkuks?
„Kui puhta gümnaasiumi loomiseks on omavalitsusel vaja riigi tuge, olen mina riigigümnaasiumi toetamiseks valmis. Samas loob näiteks Türi linn puhta gümnaasiumi ilma seda riigigümnaasiumiks muutmata. Mitmes kohas on see aga võimalik vaid kooli riigikooliks muutumisel.
Jah, riigikoole rahastab riik, aga see ei ole midagi uut. Ka praegu on puhtad riigigümnaasiumid Nõos ja Noarootsis. Kui mõni omavalitsus on huvitatud riigi finantseeringust, ei ole selles midagi amoraalset. Riik on aastakümneid andnud omavalitsustele koolide ehitamiseks mit­mekümnemil­jo­ni­lisi toetusi. Kui
osa koole on toetuse juba saanud, siis teine osa saab selle lihtsalt edaspidi. Näiteks Viljandiga sõlmitud kokkuleppe alusel maksab riik alates 2012. aastast RKAS-ile iga-aastaseid rendimakseid, mitte ei lao seda raha korraga lauale, nagu Urve Läänemets ja Peeter Kreitzberg ekslikult väidavad.
Koolivõrgu alus on tugev põhikool, mis peaks olema võimalikult kodu lähedal ja heal tasemel üle riigi. Et kõik noored saaksid ise valida, kas jätkavad gümnaasiumis või kutsekoolis. Seepärast eelisrahastab riik 2008. aasta algusest alates täiendavalt väikseid ja keskmisi põhikoole, nii et nende õpilaste arvu vähenemine ei kahanda kohe oluliselt koolile eraldatavat raha. Kui klassis on 10–17 õpilast, siis makstakse klassi eest raha nii, nagu oleks seal 17 õpilast. Nn tühjade õpilaskohtade eest maksab riik teatud osa, päris täiskohta mitte.”

Kui aasta algul võeti vastu uued õppekavad, kurtsid mitmed pedagoogikateadlased ja liidud, et arutelude aeg jäi lühikeseks ja kavad võeti vastu kiirustades. Kui valmis koolid uute õppekavade kasutuselevõtmiseks on?
„Ei saa öelda, et õppekava arutelu toimus ainult siis, kui ta valmis dokumendi ümber käis, arutatud on juba aastaid. Õppekava suuremat muudatust hakati planeerima juba 2000. aastal. Enne 2007.aastat oli koguni kolm konkureerivat õppekava, kahjuks pole ühtegi neist suudetud vastu võtta.
Õppekavaarenduse heaks töötas kokku 238 inimest, lisaks mitmed partnerid (liidud, seltsid) oma liikmeskonnaga. Pool aastat enne riigikogule ametliku versiooni esitamist tutvustasime õppekavavariante ka kultuuri­komisjonis. Ootamatult ja kiirustades õppekavasid vastu küll ei võetud. Samas saabki lõppfaasi arutelusid läbi viia alles siis, kui kogu temaatika on küps.
Tuletan meelde, et õppekava põhivalikud olid PGS-i oluline osa algusest peale. Kui esimest korda seadust saalis tutvustasime, siis millegipärast õppekavale erilisi muudatusettepanekuid ei tehtud. Huvi tekkis alles nn poliitilises faasis eelmise aasta lõpul ja selle alguses, mil seadusele pakuti välja sadu ettepanekuid, millest osa olid sisutühjad ja tehtud ainult suure üldarvu näitamiseks. Õppekavad olid jaanuaris vastuvõtmiseks küpsed ja rakendusperiood on piisav.”

Kas uued õpikud saavad valmis? Kui palju neid välja vahetada tuleb?
„Paljud praegused õpikud vastavad ka uutele õppekavadele. Õpikuid arendatakse pidevalt ning ega nad peagi täpselt edasi andma õppekava teksti. Muret teeb vaid see, et kirjastused, kes on harjunud kindla sissetulekuga (eelarves on neile eraldatud ju 100 miljonit aastas), pelgavad pingelist perioodi ning neil oleks lihtsam trükkida pidevalt uusi kordusõpikuid. Samas on meil koostöö hästi laabunud ja olen päris kindel, et vajalikud õpikud saavad õigeks ajaks valmis. Senikaua saab õppekavaga vastavalt kasutada ka suurt hulka praegustest õpikutest. Kõiki ei ole vaja uuendada korraga.
Uues õppekavas on ained senisest enam integreeritud ja see eeldab nii õpikuautorite kui ka õpetajate täienduskoolita­mist. Aga see on paratamatu – ei saa ju nii, et mujal maailmas õppetöö muutub, aga meie jaoks on kõik muutused võimatud. Õpetajakoolituse toetamine ja uuendamine ülikoolides on ministeeriumi meelest üks olulisemaid tegevusi üldse. Kaks aastat tagasi vastu võetud õpetajakoolituse strateegia tõstab siin esile väga tähtsad suunad, mida järgime.”

Eesti on väike ning huvide konfliktid kerged tekkima. Kuidas kommenteerite olukorda, kus õppekava koostajate õpik valmib koos õppekavaga ning samad inimesed (õppekava ja õpiku autorid) koostavad ka eksameid ja tasemetöid? Kas selliseid juhtumeid saaks vältida ja peaks vältima?
„Pean seda juhtumit äärmiselt kahetsusväärseks. Esitasime eksami- ja kvalifikatsioonikeskusele ka ministeeriumi pretensiooni. Loodan, et nii asutuse juht kui ka kõik ülejäänud inimesed, kes tegelevad eksamite koostamise ja järelevalvega, ikka tunnetavad oma vastutust. Õpikuid peavad koostama kõige kompetentsemad inimesed, aga huvide konflikte tuleb vältida.”

4. juuni Õpetajate Lehes väitis kunstnike liidu juht Jaan Elken, et Tartu ülikooli kunstide õppekavagrupile tehti üleminekuhindamisel liiga ning et hindajaid huvitavad vaid paberid, mitte kunstihariduse käekäik Eestis. Kas ja kuivõrd on kõrgkoolimaastiku korrastamisel aktsepteeritav ka selline argument nagu kultuuriline järjepidevus, ajalooline tava jne?
„Formalism on nagu katk. Üle­minekuhindamisel peavad kõik hin­dajad olema asjatundjad, teisalt on väikses ühiskonnas raske leida täiesti sõltumatuid asjatundjaid.
Humanitaarina näen tihti seda, et aetakse taga nõudeid ilma kultuurikonteksti arvestamata. Minnakse kergema vastupanu teed ja kontrollitakse paberit. Rahvuskultuuriga seotud õppekava­de vastavust mingitele rahvusvahe­listele standardite­le ongi väga raske kontrollida. Ühe­suguste indikaatorite järgi kõike mõõtma hakates ei tohi üle pingutada.”

Mil määral vajab praegune Eesti kõrgharidus puhastamist?
„Kvaliteedinõuded peavad muidugi olema. Inimeste ja raha hulk on piiratud ja nii ei ole meil paljude õppekavade pidamiseks ressursse. Kuna aga sisemist puhastumist pole väga kiiresti loota, tuleb teha väliseid ettekirjutusi. Kindlasti ei tohi ülemineku­hindamine suretada välja tugevaid õppekavu, vaid peab sulgema nõrku. Peaasi et noored petta ei saaks, neile tuleb leida pehme maandumine.
Arvan, et lähiajal avalik-õiguslike ülikoolide arv ei vähene, küll aga peavad nad paremini koostööd tegema. Räägitakse küll valmisolekust koostööd teha, aga tegelikult meelitatakse õppejõudusid üle ja avatakse konkureerivaid õppekavasid.
Kui ülikoolid ei suuda omavahel kokku leppida, siis peab riik ülemineku­hindamistega otsustama, milliseid valdkondi õpetama jäädakse. Ega dubleerimist päriselt kaotama pea, näiteks õpetajakoolitus võiks kindlasti olla nii Tallinnas kui ka Tartus.
Samas ei saa õppekavasid vaadata vaid Eesti-siseselt, me konkureerime üliõpilaste pärast ka rahvusvaheliselt. Et meie parimad noored õpiksid ikka Eestis, peab ülikooliõpe olema kvaliteetne. Keerulisi erialasid ei saa õpetada 4–5 ülikoolis, igaühes üks professor.”

Kevadel lahvatas sotsiaalministeeriumi ja Tallinna vahel inetu tüli laste­aedade ümber. Kas on loota, et lähenevaid valimisi silmas pidades lapsed enam poliitilise võitluse rataste vahele ei jää?
„See tüli oli väga inetu. Mõlemad pooled lähenesid formalistlikult, kummalgi polnud lõpuni õigus. Ma ei mõista, kust võttis linn õiguse nii dramaatilise väljaastumisega vähendada noorte perede turvatunnet. Tüli võib ju ametnike vahel olla, aga öelda, et üks aastakäik jäetakse lasteaias vahele, oli nagu välk selgest taevast.
Samas andsid viimased nädalad poliitikute koostöövõimest hoopis teisi signaale – põhikooli- ja gümnaasiumiseadus võeti riigikogus vastu suhteliselt üksmeelselt. Sellele eelnes seninägematult asjalik koostöö ning seaduse lõplikul valmimisel lõid kaasa kõik poliitilised jõud.
Muidugi otsivad vastu hääletajad ülevõimendatud põhjendusi, miks nad seda tegid, aga nad ei saa väärata seda, et üks pikk protsess on lõpule jõudnud ja koolides saab uuendusi arvestama hakata.
Eks arutelude käigus tuli arvestada ka vastukäivate vaatekohtadega ja teha kompromisse. Ega keegi ometi eeldanud, et saab kõik punktid ainult oma soovi järgi seadusesse sisse? Mul on seaduse vastuvõtmise üle igatahes väga hea meel.”

Mida head on koolidel ja õpetajatel loota järgmisel õppeaastal?
„Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse valguses tõuseb õpetaja staatus, turvatunde loomisel ei lange enam kogu koormus koolile, ka perekond hakkab vastutama. Võib öelda, et õpetaja on jälle koolis peremees, kel on selged õigused ja ka palgakokku­lepete mehhanism on seadusesse kirjutatud, nii nagu soovis haridustöötajate liit.
Rohkem pööratakse tähelepanu ka erivajadustele ja individuaalsete­le õppekavadele. Tavakoolis saab edas­­pidi moodustada väga väikseid õpperühmasid, probleemsete õpilaste puhul on see tähtis. Põhikooliklassis võib edaspidi olla 24–26 õpilast ning õpetaja saab pühenduda igale õpilasele eraldi.
Õpetajad võivad minna suvepuhkusele kindla teadmisega, et nende tööd peetakse eriliseks ja haridus on Eestis prioriteet. Tänan kõiki tehtu eest!”