Otsustele peavad eelnema arutelu ja analüüs

Reede, 18. juuni 2010	lk 4
Autor: Argo Kerb	Trüki

Mis on ühist uuel gümnaasiumi riigieksamite süsteemil, võidusambal ja haridusameti soovil panna õpetajad uue õppekava rakendamise kulusid välja arvutama? Kõigil juhtudel on asjaosalistele jäänud otsuse põhjused segaseks ja võimalikud tagajärjed arvesse võtmata.
Endine ülikooli rektor ja praegune kaitseminister Aaviksoo vabandas monumendiga kiirustamist ja dialoogi puudumist sellega, et tänuvõlga vabaduse toonute ees ei saanud enam kuhugi edasi lükata. Kuid praegu, kui tänuvõlg on tõmbunud pimedaks, muutnud paar korda värvi ja hakanud lagunema, kahetsevad kardetavasti ka otsustajad oma tolleaegset tõtakust.
Sama lugu on Tal­linna haridusameti palvega ainesekt­sioonidele hakata kokku lööma, kui palju raha on uue õppe­kava rakendamiseks vaja. Ootamatu palve tekitas enamikus asjaosalistes hämmeldust. Miks ja kas peaksid kulusid rehkendama õpetajad, kuidas saadud andmeid kasutama hakatakse ning milleks need üldse kasulikud on? Küsimustele vastuseid ei antud.
Kiirustamise ja läbimõtlematuse tunnuseid on ka uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kohustuslikuks tehtud lõpueksamitel. Kusagilt ei leia adekvaatset ja hõlmavat analüüsi, kuidas näiteks kohustuslik matemaatikaeksam tulevikus õppeainete omandamist, ülikooli astumist ja edasiõppimist mõjutab. Abi pole eelnõu seletuskirjast, riigikogu ja kultuurikomisjoni istungite protokollidest. Arutelu või analüüsi lihtsalt ei ole.
Kahtlusi otsuse põhjendatuses ei hajuta ka haridusministri selleteemalised sõnavõtud. Eksam pidavat vähendama vähese matemaatikaoskuse põhjustatud kõrgkoolist väljalangust. Kas matemaatikat osatakse kehvasti tõesti põhjusel, et gümnaasiumis pole olnud selles aines kohustuslikku lõpueksamit?
Kogu eksameid toetav argumentat­sioon, mis põhineb oskuste oletataval paranemisel või lootusel, et tulevikus minnakse enam näiteks insenerierialasid õppima – see annab meile aga majandustõusu –, põhineb suuresti mehhanistlikul soovmõtlemisel. Justkui oleksid ühiskond ja inimesed masinad – vajutad ühes otsas nuppu ja teises tuleb välja… Võib-olla tulebki, aga siis peab väga täpselt teadma, milliseid nuppe vajutada.
Riigieksamite süsteemi muutmine ei anna meile ainult üht või teist ainet paremini oskavaid õpilasi (mis on iseenesest juba kahtlane), vaid mõjutab ka ülikoolide vastuvõttu. Riigieksamid on juba üle kümne aasta toiminud variõppekavadena, mis määravad, kui palju ja millistele ainetele keskkoolis tähelepanu pööratakse.
Mäherdusi alternatiive kaaluti riigieksamite süsteemi muutmisel, kes kaalus ja kas seda üldse tehti, on teadmata. Millised on mõne eksami eelistamise tegelikud põhjused ning kus on ekspertide-professionaalide hinnangud? Kas oleks leidunud paremaid variante? Kindlasti pole riigieksamisüsteem piiratav vaid kahe alternatiiviga – senine ja uus variant – ega ainus vahend oskuste parandamiseks sunniviisiline eksam.
Mastaapseid otsuseid ei tohi teha kiirustades, avaliku ja professionaalse diskussiooni ning hõlmavate analüüsideta. Maailm ei tööta tihti nii, nagu me soovime, ja asjad on peaaegu alati tunduvalt keerulisemad, kui eeldame. Ükskõik kui suur ja aus poliitiline tahe maailma parandada ei ole, pelgalt tahtejõust ja peale­hakkamisest ei piisa.
Miski ei välista võimalust, et kesk­koolimatemaatika muutmine „kahekihiliseks” ja eksami tegemine kohustuslikuks hoopis kasvatab õpilaste vastumeelsust matemaatikaoskust eeldavate alade vastu. Selle vältimiseks peavadki muudatustele eelnema (mitte järgnema!) diskussioon ning analüüs.