Õpetajate suvetöö ei muuda olukorda

Reede, 18. juuni 2010	lk 4
Autor: Urve Läänemets, Nõmme gümnaasiumi õpetaja	Trüki

Kuidas luuakse kolm õppesuunda ühes klassis ja mis see maksab? Segadust jätkub, aga kvaliteedi tõusu ei paista. Foto: Raivo Juurak

9. juunil vastu võetud uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega polnud 4. juunil Postimehes rahul isegi parlamendi kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg. Miks 56 istungi, 30 organisatsiooni osaluse ja enam kui 500 parandus­ette­paneku tulemusel valmis seadus, mis on varasemast küll parem, aga kaugeltki mitte hea?

Kõhedust tekitavad defineerimata terminid. Mida tähendab riigikool? Seni on see tähendanud HTM-i otsealluvuses olevat kooli, mille pidamise kulud on katnud riik.
Meedias kajastatud nn Viljandi lepingus tähendab riigikool 70 miljonit krooni riigi raha ja seitset õppesuunda, mis peavad kokku andma puhta ja klassikalise gümnaasiumi. Raske on mõista, miks tuleb ehitada uus kool linna, kus juba on kolm korralikku gümnaasiumi ja õpilaskohti praegugi õppurite arvust rohkem? Keel tõrgub, kui pean hakkama rääkima Carl Robert Jakobsoni nimelisest põhikoolist – see gümnaasium on (oli?) ju kultuurimärk.
Kuid nime kõrval on mulkidel ja kardetavasti kogu Eesti koolil suuremaidki muresid. Mis on puhas gümnaa­sium? Meenub Charles I saatus, kelle pea maharaiumise otsustas „puhas parlament”, st selline, kust vastased olid lihtsalt minema löödud… Klassikalise gümnaasiumi taasloomine eeldab selle­kohast õppekava. Ega näiteks ladina keele algtõdede tundmine kellelegi kurja tee, kuid kes seda õpetama hakkab? Ja kas riigikooli õppekavad koostab riik või on seegi töö Viljandi õpetajate kaela lükatud?
Kõige arusaamatum on õppesuundade käsitl(emat)us. Uue õppekava järgi peab suundade sisuline erinevus olema vähemalt kaheksa kursust. Õppesuund tähendab mujal maailmas spetsialiseerumist. Näiteks Norras niisugust spetsialiseerumist, kus akadeemiliste suundade kõrval on ka kutse­õppe suunad, mis (uskumatu küll!) vastavad Norra tööturu nõudlusele.

Kahe-tunni-õppesuund?
Meil kavandatud proportsiooni puhul – 8 kursust 96-st – mingit sisulist erinevust ja spetsialiseerumist kujuneda ei saa. Ainus diferentseeritud õppeaine Eestis on praegu matemaatika. Kõik teavad, et nn kitsast matemaatikat õpivad humanitaarklassid ja „laia” need, kellel plaanis nt inseneriks saada. Kaheksa kursust matemaatikat on kõigile kohustuslik, kuid sellega ülikooli ühelegi tehnikaalale ei pääse. Kui aga rakendada „laia” matemaatikat oma 14 kursusega, jääb muudeks kohustuslikeks valikuteks vaid kaks tundi – ning sellega on seaduses ettekirjutatu täidetud ning õppesuund loodud.
10. juuni EPL-is teatab minister, et kolm õppesuunda võib luua ka ühe klassi piires. Kui palju see maksma hakkab ja mida sisuliselt tähendab? Loomulikult osatakse koolis asju nii korraldada, et hundid söönud ja lambad terved, kuid mis saab ühtluskoolist kui hariduspoliitika printsiibist? Avalikult sellest loobutud pole.
Peeter Kreitzbergi artikli paberlehes avaldatud kommentaaridele tagasi mõeldes tuleb tunnistada, et hariduse sisust suutis neis rääkida vaid Kristo Peterson, õpilaste esindaja. Tubli ja tark poiss, oskab isegi õpetajate täienduskoolitusele ja eksamikorraldusele tähelepanu juhtida. Nii õpetajate liidu, lastevanemate liidu kui ka ministeeriumi ning suure osa poliitikute mantra on valikute paljusus. Ent mille seast me valime ja mida nende lõputute vali­kutega saavutame? Kas tulemus on koolivõrgu iseeneslik korrastumine? Usun, et pigem maagümnaasiumide massiline sulgemine.
Viljandisse võib ju poliitikute tahtel seitsme õppesuunaga riigigümnaasiumi teha, aga kas ei peaks enne selgi­tama, milliste õppesuundade järele Ees­tis ja ka Viljandis üldse nõudlust on? Õpilane teeb oma valiku ikkagi võimalikku tulevast eriala silmas pidades ning õppesuunad peaksid ka ülikoolidele ja kutseõppeasutustele vastuvõetavad olema.

Rahastamisest pole juttugi
Õppesuunad Norras, Saksamaal ja mujalgi kujutavad endast professionaalselt koostatud riiklikku süsteemi. Õppekavad lubavad ladusaid ülemine­kuid järgmisele astmele ja muudetavaid valikuid. Ka meil peaks olema näiteks bioloogia, teatri vm õppesuunal kõikides koolides ühine õppekava, mille juurde kuuluksid valikained, kuid mitte nii suures mahus, nagu praegu nõutakse.
Kui tavaliselt on poliitikute esimene mure raha, siis õppesuundade puhul pole praegu rahastamisest juttugi. Ometi peaksid otsustajad teadma, et valikute loomine maksab. Seni pole rehkendatud, kui palju see kõik kokku maksab, alates kooli õppekavade koostamisest kuni õpikute kirjastamiseni ning koolimajade ekspluatatsioonini.   Minister on küll soovitanud kirjastajatel „jalad kõhu alt välja võtta” ja õpikud ruttu valmis teha, HTM-i spetsialistid aga kinnitavad, et saab ka vanadega hakkama. Milleks siis üldse muudeti õppekava?

PGS ja õppekava on vastuolus
Kuna PGS sai nüüd seaduseks, tuleb uued õppekavad sellega vastavus­se viia ja ümber teha. Tegemist on alama ast­me õigusaktidega. PGS-i eelnõus on sätestatud riigieksamite valikute vähendamine praeguselt 14 eksamilt kaheksale. Vastne õppekava näeb ette kolm kindlaks määratud riigi­eksamit (eesti keel, matemaatika, võõrkeel) pluss kooli suunaeksam ja uurimistöö. Miks nii? Küsima võiks jäädagi.
PGS-is kavandatud lapsevanemate trahvimisest, kelle võsukesed poppi teevad, ei taha rääkidagi. Kas tõesti oleme muutunud riigiks, kes kõigepealt kontrollib, karistab ja kahtlustab, enne kui õpetab ja kasvatab?
Kardetavasti seisavad uued ja senisest valusamad õppetunnid meie hariduses veel ees. Segadust on palju ja kvaliteedi tõusu ei paista kusagilt. Poliitikud ei saagi arvestada spetsialistide arvamuste ega kooli vajadustega, sest neil tuleb täita vaid valimislubadusi. Ja meie, õpetajad, saime nüüd kõik suvetööks õppesuundade ainekavade jm koostamise. Ehk tuleb ometi vihmane suvi….