Igal lapsel on õigus heale alusharidusele (1)

Reede, 18. juuni 2010	lk 6
Autor: Paul-Eerik Rummo, riigikogu liige	Trüki

„Aeg on minna meie haridusseadustikuga uuele ringile,” ütleb Paul-Eerik Rummo. „Alushariduse seaduseni, mis hakkaks korralikult toimima ja tagaks parima võimaliku alushariduse kättesaadavuse kõigile lastele, jõuame aga vaid senist praktikat kriitiliselt analüüsides.” Foto: Raivo Juurak

Põhikooli- ja gümnaasiumi­seaduse pikk ja piinarikas menetlemine andis vähemalt ühe positiivse tulemuse – elavdas üldsuse tähelepanu hariduselu põhiküsimuste suhtes. Näen selles ettevalmistust ja hoovõttu kogu protsessiga edasiminekuks.

Pole kahtlust, et just hariduse sisu ja korraldus on tõusmas Eesti elu võtme­teemaks, kui tahame ka edaspidi jätkata Eesti edulugu.
Pole midagi olulisemat kui tagada igaühele võimalus sünnipäraste võimete äratundmiseks, maksimaalseks väljaarendamiseks ja rakendamiseks. See on sõlmpunkt, kus kohtuvad iga isiku, kogu rahva ja riigi huvid. See on ka põhjus, miks meie hariduskorralduse uuendamisega tuleb järjekindlalt edasi minna.

Saamatus või sügav künism
Kui ütleme, et inimene õpib kogu elu, ei tähenda see ainult uute teadmiste ja oskuste omandamist surmatunnini välja. See tähendab ka, et õppimine algab sünnihetkest, tegeli­kult varemgi. Õppimine on loomulik protsess, mitte riiklik sundus. Et see aga võimalikult sujuvalt käiks – ja eriti, et kellegi õpihimu ja -võime enneaegu ära ei kaoks –, selleks saavad soodsat keskkonda kujundada nii riik ja omavalitsused kui ka rahva­algatuslikud aktsioonid.
Avatud meeltega inimene, eriti laps, õpib kõigest ja kõigilt, mis ja kes ta ümber on. Kogemus kinnitab, et tavaliselt läheb see paremini korda täiskasvanu(te) delikaatsel suunamisel ja paraja hulga omavanustega koos olles. Eks selleks olegi koolid välja mõeldud. Kuid esimesed sammud haridusteel tehakse igal juhul juba enne kooli.
Perekonna (lapsevanemate) otsust laps lasteaeda panna võivad motiveerida mitmed asjaolud: nii see, et ise tööl käies ei saa nad suure osa päevast lapse eest vahetult hoolt kanda, kui ka see, et on saadud aru vajadusest õigel ajal alustada lapse mõõdukat harjutamist koduvälise eluga teiste inimeste seas ning eakohase suunamise ja õpetamisega professionaalide poolt. Seadus ütleb, et kui lapsevanem on selle otsuse teinud, peab tal olema võimalus selle järgi toimida ehk siis peab olemas olema see igas suhtes usaldusväärne koht, kuhu laps päevahoidu ja õppima viia. Kuigi on märgata mingit (väga aeglast ja vaevalist) paranemist, ei saa veel kaugeltki öelda, et seaduse seda nõuet täies mahus täidetaks ja lapsevanemad saaksid end ses suhtes kindlalt tunda.
2009. aasta algul oli lasteaiakohti puudu 39% kohalikest omavalitsus­test. Isegi oletatavaid topeltregistreerimisi maha arvestades on jutt hinnanguliselt 4000 lapsest, kelle või­malus saada täiemahuline alusharidus on küsimuse all. Seejuures ei osanud kõva kolmandik pikemate järjekordadega omavalitsustest esile tuua ühtki sammu, mida nad on teinud olukorra parandamiseks. Vähe sellest – eraviisilistel jutuajamistel olen vahel kuulnud nendelt, kelle töö peaks olema lastehoiu ja alushariduse korraldamine, filosoofilisi arutlusi, et ega lasteaed olegi lapsele õige koht, või koguni rõõmustamist tööpuuduse üle, mis emmesid koju jättes vabastab nii nemad kui ka omavalitsejad lastehoiuga seotud muredest. Millest muust see kõneleb kui saamatusest ja/või sügavalt juurdunud künismist.

Võimalused olgu võrdsemad
Koolieelse lasteasutuse seadus ei ole tehtud niisama heast peast ega ole selle mõtteks kaugeltki ainult võimaluse andmine lapsevanematele töötada, makse maksta ja riigi majandust edendada. Selle nurga alt vaadates on seaduse mõte töö- ja pereelu mõistliku ühitamise võimaldamises, mis on elementaarne elunorm. Pikemas perspektiivis on aga tegemist lastele parima võimaliku arengukeskkonna kujundamises just selles eas, mil ollakse eriti vastuvõtlik ja pannakse alus kogu järgnevale eluteele.
Meil on vägagi korralik alushariduse raamõppekava, mis lisaks muule annab paindlikke võimalusi lapse individuaalsuse arvestamiseks. On täiesti arvestatav koolieelse lasteasutuse õpetaja kutsestandard ja hulk selle alusel ettevalmistatud spetsialis­te. Mida – nagu eeltoodust näha – ei ole, on valmisolek kõike se­da kasutada nii, et kõigile koolieelikutele oleks võrdse kohtlemise printsiibi kohaselt tagatud ligipääs ea- ja võimetekohase­le alusharidusele. Sellest võib saada tõsine takistus haridussüsteemi sisulise uuendamise teel, millele on pandud alus põhikooli eesmärkide selgema määratlemisega uues õppekavas.
Vajame ühekorraga kaht asja, mis ainult pealiskaudsel vaatlusel võivad tunduda vastandlikena – laste individuaalsete arenguliste erinevuste arvestamist ja samas laias laastus ühtlast koolivalmidust kõigil esimesse klassi minejail. Ärme unusta, et põhiharidus on kohustuslik. Kui ühesugust kohustust asutakse täitma liiga erineva valmisoleku pinnalt, ei tule sellest head nahka kellelegi.
Mõistagi on asjad osalt kinni rahavähesuse taga. See tingib näiteks laste­aiarühmade suuruse liiga kõrged ülemised piirnormid ning õpetajate ja laste arvu niisuguse suhte, mis ei lase igaühele pöörata piisavat tähelepanu. Majanduse elavnemisel ja uute võimaluste tekkimisel tuleb võtta suund väiksematele rühmadele ja rohkematele õpetajatele. Selge on ka, et lasteaiaõpetaja palk ei vasta tema tööpingele ja vastutusele.
Siiski ei näita ülevaated ja uuringud, et suhtumine koolieelsetesse lasteasutustesse ja alushariduse tõsiselt võtmine sõltuks ühemõtteliselt omavalitsuse tuludest. Vaesemad on sageli rikkamatest paremini toime tulnud, aga seegi pole kõikehõlmav reegel. Võib-olla just see ebamäärasus kutsus esile hiljuti väikest elevust tekitanud ettepaneku, et kogu lasteaiandus tuleks omavalitsuste käest ära võtta ja tsentraliseerida riigi kätte.
See oleks siiski liig. Lõppkokku­võt­tes muudaks see omavalitsused lihtsalt mõttetuks.

Uus ring: mitte asutused ja majakarbid, vaid hariduse sisu
Viimati öeldu ei tähenda, et esimesel võimalusel ei tuleks pöörduda tagasi majanduslanguse tingimustes külmutatud riikliku programmi „Igale lapsele lasteaiakoht!” juurde. Kuigi selle algatamist saatis õigustatud nurin nende omavalitsuste poolt, kes on suutnud, mõnikord hambad ristis, ise oma laste ja perede eest hoolitseda, on see mõnevõrra aidanud parandada lastehoius maha jäänud piirkondades elavate perekondade väljavaateid.
Sisulistest asjadest, mis tuleb läbi vaadata ja vajadusel selgeks vaielda, nimetan järgmisi: alushariduse ja põhihariduse õppekavade võrdlev ana­lüüsimine nende parima haakuvuse tagamiseks; koduste koolieelikute koolivalmiduse kindlustamine; lasteaedade-põhikoolide (hõlmab ka senise nimetusega lasteaedu-algkoole) töökorraldus ja personaliküsimused neis; vastavus alushariduse õppekava alusel töötavate lasteaedade ja koolide ettevalmistusrühmade (tihti vaid ühel päeval nädalas) vahel; koolikatsed esimesse klassi (st kohustuslikku haridusastmesse) astujatele. Kindlasti on allteemasid veelgi.
Olen tänulik mis tahes lisainfo eest, mis alushariduse küsimusi puu­dutab. Aeg on minna meie haridusseadustikuga uuele ringile, mis ei käsitleks haridust asutuste ja majakarpide, vaid haridusastmete sisu kaupa. Alushariduse seaduseni, mis hakkaks korralikult toimima ja tagaks parima võimaliku alushariduse kättesaadavuse kõigile lastele, jõuame aga vaid senist praktikat kriitiliselt analüüsides.