Mis puudumistrahv? Kool kooliks tagasi! (1)

Reede, 18. juuni 2010	lk 9
Autor: Jüri Pino, lapsevanem	Trüki

Hea küll, trahvige mind ka.
Ehkki see tagantjärele poleks vist seaduslik.

Aastaid tagasi, kui ma veel hea isa olin, hakkasin noorema tütrega sõi­dule minema. Poeg vahtis hommikust telekat ja haigutas. Mina küsima: „Jüri, kas sa tahad kooli minna või meiega Helsingisse?” – „Olgu,” ütles poeg ja tuli. Nooremal tütrel oli ka koolipäev.
Need on olnud lühikesed ühepäevased reisid lastega kuskile, senini täis häid mälestusi, alati koolipäevadel. Et oleks topeltmagus – issiga kuskile sõita ja kooli kah ei pea minema.
Kui vaid kõik korras on. Ja mu lastel on olnud, enamasti igavad viielised tunnistused, olümpiaadid, aukirjad, muidu kah... mul on lastega vedanud. Päevake puudumist „perekondlikel põhjustel” ei ole midagi seganud. Tundub.

Trahv näib lihtne ja ilus, aga...
Ometi ei tundu mõte hakata vanematele trahvi väänama, kui laps süstemaatiliselt koolist puududa võtab, ülepea nii halb. Võib täiesti jagada Lauri Leesi pahameelt – kaheks nädalaks laps koolist ära, et Kanaaridele või kuhu sõita, matemaatikaõpik kaasas, küll järele jõuab.
On see õpik kaasas, jah, jõuab ta järele, jah. Võib jõuda, kui on tubli laps. Vähe tõenäoline.
Muul juhul on see haige ülbus – õu, meid see kool ei koti, meil on puhkuseplaanid tehtud – mis toobki ette, et trahv poleks nii paha mõte. Kui pappi jagub ja muidu on ükskõik – olgu, makske oma rumalus siis kinni. See on rumalus, lasta lapsel lolliks jääda. Peaks nuhtlema.
Liiga lihtne.
Karistame, trahvime... meeleheitlik abinõu. Justkui otsiks riik lisatulusid – lapsed panevad pausi, olgu, võtame selle eest raha. Eelarve ju vangub. Lame vandenõuteooria, muidugi. Või mitte? Arvestades, et trahvist võib pääseda, kui vanemad on ühinenud mingi programmiga lapsed-käigu-koolis või mis see oligi.
Jälle töökohti juures. Nõustajad vanematele, kelle lapsed on käest ära, nõustajad lastele, kelle vanemad ei suuda neid veenda kooli minema. Issand, kui ilus.
Ei usu, et see paneks lapsi koolis käima. Aga midagi on tehtud, midagi on näidata.

Asi on hoopis kooli autoriteedis
Häda pole ju ses, mu meelest. Häda on, et kool pole enam autoriteetne koht, kuhu lapsuke peab minema küsimusi esitamata. Et nii on – lapsed käivad koolis. Kõik. Puududa võib siis, kui oled haige või tõesti siis, kui sul on selline lõdva vaimuga isa nagu mina, kes kirjutab lustiga tõendeid: „perekondlikel põhjustel”, kui talle on tulnud pähe päevake lapsega veeta. Padrates juurde, kuidas ise kunagi kooliajal tõendeid võltsis, sest ta emal on sama halb käekiri kui endal. Ei kunagi rohkem kui üheks päevaks ja nii põhi- kui ka keskkooli lõpetamisel olen napilt hõbemedalist pääsenud. Kehaline kasvatus ja kunstiõpetus ei läinud kohe kuidagi.
Panin pausi, nagu seda siis nimetati, ma ei tea, kuidas praegu. Teades alati, et ega see õige asi ole. Esimene kord oli neljandas või viiendas klassis ja kollektiivne. Miks – ega me isegi teadnud. Kellelgi tuli pähe, teised võtsid tuld ja siis ei julgenud keegi öelda, et ehk ei teeks. Nii me hiilisime siis poistega inglise keele tunnist, viimasest tunnist, minema. Kõhe oli. Nii ju ei tehta. Ja mis meiega tehakse...
Ei midagi erilist. Tunnikontroll tehti puudutud tunnis õpetatu peale ja me kõik saime muidugi kahed. Mida küll klassipäevikusse ei kantud, aga öeldi, et kui me veel sihukest tempu teeme, siis ise teame.
Mõjus küll. Kool oli siis autoriteetne. Nüüd enam nii ei tundu, milles ehk ongi põhjus, miks lapsed lõdvalt puududa võtavad ja vanemad sellest numbrit ei taha teha.

Loovusega pätt ja paha õpetaja
Mõni ime. Nii vähe, kui mina võtan lugeda kooliteemalisi lugusid, näib, et kooli ja õpetajaid tümitatakse nii, kuis jaks võtab. Küll on õppekavad vananenud, küll on reformid pooleli või tegemata, küll on distsipliin julm, küll jäetakse lapsed arendamata. Vahel tundub, et need, kes minu ajal pättideks loeti, oleksid nüüd „hüperaktiivsed” või „avastamata loovusega”. Võeh. Mis pagana loovus? Loovusele on koolis kohta küll, mitte ainult kirjandit tehes või joonistades, matemaatika on väga hea tund loovuse ilmutamiseks. Näiteks tehes tahtliku kirjavea, et lootusetuna näiv võrrand ikka ära lahenduks. Ja niinimetatud hüperaktiivsus kõlab nagu vaimuhaigus, vabandust. Sellistele on spetsiaalsed koolid.
Aga nüüd ei. Kool on süüdi. Kool on paha ja kui lapsuke ei taha, tuleb muidugi talle sellest koledast kohast puhkust anda...

Udused ja raisatud tunnid
Ja nii vähe, kui ise laste õppimise vastu huvi tuntud – pole vajadust olnud, viied ju jooksevad, ma pole ühegi oma lapse vihikut ega töövihi­kut vist näinudki –, paneb imestama, mis jamaga on koolid sunnitud tegelema. Mis kah on kooli autoriteeti õõnestav. No tuleb laps ja räägib, et nende klassi ähvardatud inimeseõpetuse tunnis: kui vaikus ei saabu, teeme tunnikontrolli teemal „Eestis levivad narkootikumid ja nende manustamise viisid”. Ma ei mõtle seda välja. Või arutatakse tõsimeeli, kas peaks lastele tegema etiketitunnid.
Tule... appi. Õppige matemaatikat. Visake need jamad õppetundide hulgast välja, sest sellised inimeseõpetused, keskkonnaõpetused, psühholoogiad, sallivusõpetused just tõmbavadki kooli mainet alla. Need on udused raisatud tunnid. Ei ole aru saada, milleks. Ja see arusaam kandub üle kogu õppimisele – milleks?
Imesta siis.