On, mille üle mõelda (1)
Kiri

Reede, 18. juuni 2010	lk 8
Autor: Kaljo Pilt	Trüki

Riigikohtu kohtunik Laffranque tõdeb (EE Arter 22.05): „Kui ühiskonna silmis on mingi karistus liiga leebe või range, mõjutab see paratamatult ka kohtu autoriteeti.” Riigikohtu esimees Rask (PM 21.05): „… kohus ei saa lähtuda avalikust arvamusest, vaid tõenditest ja seadustest.” Mõlemal on õigus.
Tõendite ja seaduse kõrval on veel kohtuniku südametunnistus. On väga oluline, et õigusemõistmises oleks ka inimlik mõõde. Muidu võiks selle töö anda robotile. Riigikohtu esimees jätab aga kohtuniku inimlikkuse faktori rõhutamata. Kusjuures inimlikkus ei ole Märt Raskile kui kodanikule võõras. Kunagi lõhkus minu naiskolleeg avarii käigus Raski auto tagatuled. Märt Rask härrasmehena ei teinud tüli ega kära, lahkudes andis nimekaardigi, et teda saaks kergesti ja kiirelt kätte, kui miilits peaks hakkama hiljem kimbutama (oli veel miilitsaaeg).
Voldemar Kuslapi kohtuasja puhul ei ole inimlikult võimalik ette kujutada, et Kuslap hoidis poisi sõrmi ukse vahel ja lõi siis ukse kinni.
Märt Rask tõdeb (PM 31.05): „Seitse kohtunikku – üks esimeses astmes, kolm teises ja kolm Riigikohtus – on üksteisest sõltumatult jõudnud arvamusele, et Reiljan on süüdi. Selle järel­duse põhjal puudub mul igasugune alus arvata, et keegi võis selles asjas eksida.” Väga julgelt öeldud. Kus on inimesed, seal on ka eksimused ja vead. Samuti seitsme kohtuniku otsuse alusel istusid Tapa kandi kolm venda üle tuhande päeva süütult vangis. Sellel korral jõudis Riigikohus siiski ise – kuigi viivitades – tõeni ja vendadele makstakse ligi miljon krooni valuraha.
Tartu soojamajanduse inseneri Veeberi mõistis süüdi ka vähemalt seitse kohtunikku. Ta pöördus Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja saigi õiguse.
Ühes hiljutises „Reporteritunni” saates selgitas Riigikohtu esimees, et Euroopa kohus ei ole meie kohtusüsteemi neljas aste ega muuda riigisisese kohtu otsuseid, ta määrab ainult kompensatsiooni, hüvitise või valuraha. Absurdne olukord – insener Veeber on meie õigussüsteemi mõistes jätkuvalt kurjategija, aga Eesti riik maksab talle hüvitist ja kõik kohtukulud.
On ka eetiline probleem. Kui tehakse kellelegi halba ja mõistetakse oma eksimust, siis palutakse viisakalt vabandust. Küsisin Veeberilt, kas keegi politseist, prokuratuurist, mõnest kohtuastmest või Postimehest, kus rohkem kui 90 korda ta nime tema sõnul jõhkralt halvustavalt kasutati, on vabandust palunud. Mees hakkas homeeriliselt naerma – mis te veel ei taha!
Kuidas saab õpetaja selgitada õpilastele õiguse, õigluse ja viisakuse küsimusi, kui riigiorganid isegi karjuva ülekohtu ilmnemisel kodaniku kallal avalikult oma süüd ei tunnista?
Eksimine on inimlik ja selle paratamatusega tuleb leppida. Eksivad õpeta­jad, eksivad arstid ja õigussüsteemi töötajad. Erinevus on vastutuses. Kui õpetaja puudutab käega õpilast, saab ta trahvi või pannakse parki koristama. Kui arst eksib, suunatakse ta kohustuslikule täiendusele või võetakse koguni kutse ära. Kui aga eksivad õigussüsteemi töötajad, maksab riik kannatanule maksumaksjalt kogutud valuraha ja eksinud ei ole keegi.
Eesti Ekspressi andmeil peksti eespool mainitud Tapa kandi vendadelt tunnistused välja. Süüdistatutel olid meediku diagnoositud peksmise jäljed, kuid vendade hädakisale jäi algul kurdiks ka Riigikohus. Hiljem hakkas kaitsepolitsei keskkriminaalpolitseini­ke käitumist küll uurima, tõendid peksmise kohta leiti, aga peksjat mitte.
Ma ei kutsu üles meie õiguskaitsesüsteemi totaalselt umbusaldama, kuid riigikogu vastav komisjon peaks küll tulemuslikumalt töötama, et tekitada õigussüsteemis suuremat vastutustunnet. Kahju ei ole mitte ainult neist miljonitest, mida maksumaksja igal aastal kulutab õigussüsteemi vigade korvamiseks, vaid esmajoones süütult kannatanutest. Enne jäägu kümme kurjategijat vabadusse kui et pannakse üks süütu inimene vangi.