Minu esimene poliitiline esinemine Kui mina olin veel väikene mees
| Reede, 18. juuni 2010 |
lk 8 |
| Autor: Mari-Ann Kelam |
Trüki
|
|
| Pagulaste lapsed õppisid hästi, et tõestada: nad pole kaugelt saabunud poolmetslased. Esiplaanil tulevane poliitik Mari-Ann Kelam.
|
|
|
Ameerikasse jõudnud pagulaste lastel oli tavalisest suurem surve hästi õppida. Tahtsime instinktiivselt tõestada, et eestlased pole lihtsalt kaugelt saabunud poolmetslased, vaid korralikud ja haritud eurooplased, mida enamik meist ka oli. Samuti tajusime oma ebakindlas ainelises olukorras teravamalt, et see, mida õpid, on vara, mida keegi ära võtta ei saa. Ameerika kool pakub avaraid võimalusi tegutseda väljaspool ametlikku õppekava. Õpetajad soodustasid seda, aidates vabatahtlikult kaasa noorte ettevõtmistele. Omaalgatuslik tegevus oli hästi integreeritud kooliellu.
Tänu sellele tekkis mul Bellevue gümnaasiumis võimalus osaleda üleosariigilisel parimate gümnaasiumiõpilaste kokkutulekul, mis kandis nime „Girls’ State” – tütarlaste osariik. Gümnaasiumid saatsid kokkutulekuks igaüks oma esindajad, kes ühe suvenädala vältel mängisid läbi osariigi juhtimise. Üritus leidis aset Ohio pealinnas Columbuses, ülikoolis, mille ruumid olid suvel vabad.
Kuigi koolis tegutsesid õpilasomavalitsused, polnud ma tollal kuigi teadlik, kuidas poliitika käib ja mida riigijuhtimine tähendab. Aga „Girls’ State’i” kokkutulekule läksin sinisilmselt, arvates, et küll saan hakkama. Kokkutulek hõlmas paar tuhat tüdrukut. Alustasime parteide loomisest ja valimiskampaaniate läbiviimisest – asusime tõsiselt mängima linnapeade ja kuberneri valimisi. Kahe kuberneriks kandideeriva tüdruku vahel arenes äge kampaania.
Mul oli õnne, et oskasin toetada tüdrukut, kes võitis. Kui ta hakkas kabinetti kokku panema, sain tänu tema heaks läbi viidud aktiivsele kampaaniale keskkonnaministri „koha”. Huvitav mõelda, et olen praegu riigikogus just keskkonnakomisjoni liige.
Olin paljudele rääkinud oma pere saatusest ja sellest, kuidas minu vanaema, kes septembris 1944 lootis järgmisele põgenike laevale saada, ei lubata senini okupeeritud Eestist lahkuda, et meiega ühineda. Tüdrukud otsustasid õhinal teha suure arutelu, kus räägitaks kommunismist ja Nõukogude Liidust – teemadest, mida nad üldse ei tundnud. Mind valiti üheks peakõnelejaks. Olin esimest korda elus nii suure seltskonna ees – üle kahe tuhande tüdruku keskmise vanusega 16 aastat. Mul läks hästi. Eriti ei pabistanud, rääkisin siiralt asjadest, mida tundsin. Kõnelesin kuritegelikust riigist, kes oli mu väikese kodumaa vallutanud, tuhandeid inimesi tapnud ja küüditanud ning kes ei luba perekonnaliikmetel ühineda.
Kõne vastuvõtt oli vapustav. See, kuidas hiigelauditoorium minu sõnumiga kaasa tuli ja lõpuks püsti tõusis, ületas kõik minu lootused. Sain fotod oma esinemisest Columbuse lehte ning ka kodulinna Bellevue lehte. Mõnes suhtes pälvisin lõpuks isegi suuremat tähelepanu kui minu „ülemus” kuberner. Tulin kodulinna tagasi teadmisega, et tähtsaim isiklik edu on see, kui saad midagi ära teha oma isamaa heaks – võita talle tähelepanu, sümpaatiat ja sõpru.