Mõte

Reede, 18. juuni 2010	lk 8
Autor: Virve Liivanõmm, ajakirjanik	Trüki

Tean ainult ühte praegu elavat eestlast (sünd 1935), kes küsimu­sele, kuidas ta ENSV-s elas, vastas kindlalt, et ei elanudki. Puhkas metsas, pea mätta peal, taskunuga kaitseks kaasas. Tuli vahel linna, linnulaulud lindis, läks metsa tagasi. Mingeid riigi­pöördeid ta seal eales ei täheldanud ja tegi järelduse, et tema Eesti vabariik on ikka alles. Nagu mõtles, nii elas ja ütles.

Nõmmel, Tallinna 10. keskkoolis oli vahva käia. Seal jooksid eri maailmad ühtepuhku otsakuti kokku. Nõmme oli enne viimast suurt sõda olnud omaette linn, sinna saadeti „välja” hulk vanu õpetajaid, kes oma „kodanliku” mineviku pärast pealinna koolidesse ei sobinud.

Kõik olid seltsis segamini
Meie inglise keele õpetajad olid isegi Inglismaal käinud, füüsikaõpetaja Riia lähedal täit päikesevarjutust näinud. Taamal mändide all tõmbas paberossi oma tekste ikka ja jälle redigeeriv Friedebert Tuglas, kellest koolis ei räägitud.
Neljapäeviti pages meile, naabrite juurde proua Võrk, sest siis kanti Estonia kontserdisaalist üle sümfooniakontserte, mida tema abi­kaasa, Eesti lipulaulu autor Enn Võrk, tahtis tähelepanelikult kuula­ta.
Kooli aulas lõi aga meie ees takti helilooja Dmitri Kabalevski ja me laulsime „Kased valged, haavad hallid...”.
Kirjandusõpetajal tuli enne tunni lõppu äkki meelde, et meil varsti keskkool läbi, aga Feuerbach pole veel jutuks tulnudki. Järgmine tund – saksa filosoofid, kuigi oli öeldud, et kirjandustunnis tuleb Boriss Pas­ternak „Doktor Živago” pärast hukka mõista. Poeet Pasternak oli muuhulgas tõlkinud võluvasse vene luulekeelde Shakespeare’i „Hamleti”. Meie õpetaja, Eesti-aegse diplomaadi abikaasa, rääkis perfektset vene keelt, õpetas seda isegi raadios. Pasternaki kohta ütles ta tunnis üheainsa lause: „Kuna te üldse ei tea, kellest on jutt, siis ei saa te temast kuidagimoodi lahti ütelda.”
Olid kuldsed kuuekümnendad, õpestajad võisid aimata, et see sula saab üsna varsti otsa, ja jagasid soovitusi, mida pidime täitma mis tahes tingimustes ja ühiskonnakorralduse aegu.

Polüglottide kiituseks
Seesama eesti keele ja kirjanduse õpetaja Linda Randma õpetas elama, sõnaraamat taskus. Oled, kus oled, lähed-sõidad kuhu eales, ikka leiad veidi aega vaadata, mis sõnu mõni teine rahvas tarvitab. Kas või sellessamas raudteekeeles, nagu siis öeldi, tohutus riigis, kus rong sõitis ühest otsast teise kauem kui nädal.
See vana lugu meenus, kui juhtusin Tallinna ülikoolis lugema siin õppinud kolmandatest riikidest pärit digitaalse raamatukogunduse magistrantide muljeid elust Eestis. Neile muidu meeldis, aga kurtsid, et keelteoskus on meil kohati nii vilets, et abi raske leida. (Mäletate, välismaalane oleks kurikaga mõrtsukast Toompea veerel jõudnud õigel ajal teatada, kui lähim kiosköör oleks saanud aru, mida võõras mees tahtis.)
Mis siis nüüd viga? Nüüd võiksid kõik: pered, klassid ja õpetajate toad, kes sõidavad lahedalt Vladivostokist kaugemale või kuhugi teise kanti, panna sõnaraamatud tasku.
Ilmatargad ennustavad, et tänavu puhkame rohkem kodus. Ega sellest midagi. Igas suvitusseltskonnas on kindlasti üks või mitu inimest, kes oskavad seda või teist võõrkeelt. Saab teha keelepäevi, näiteks ühel päeval räägivad kõik kaljukindlalt ühe (nagu jaanipäeval kaine autojuhi), teisel päeval teise keelt ja nii ikka edasi. Sõnaraamat peab käepärast olema, sest ega see umbkeelsete jutt nii väga metsa lähe, kui ei õpi pelgalt kuulmise järgi. Silmamälu toetab, jätab läbi häda sündinud laused paremini meelde.

Kauneim eestikeelne sõna
Ühe moskvalasega juhtus kord Tallin­nas naljakas lugu. Ta saabus ootamatult, kõik pidid parajasti kodunt ära minema. Pererahvas surus külalisele ÕS-i pihku, paludes tal sealt välja otsida kõige ilusam eestikeelne sõna. Mees oli hulk tunde sõnu uurinud ja kuulutas pererahva saabudes pidulikult: „Lutikas!” Tubli, ära nägi!
Suvitusseltskondades võiksid eestlased omavahel ka eesti keele päevi korralda. Üks räägib ees sulaselges emakeeles, aga liiga arhailiselt, murdes või nii uudiskeelselt, et teised pole kindlad, millest jutt. Küsib näiteks teise käest, mis asja too nii tükk aega üksisilmi päravat vaatab. Mida too teine tegi? Ain Kaalep just hiljuti raadios rääkis.