Hariduspotjomkinlus

Reede, 18. juuni 2010	lk 11
Autor: Hardo Pajula, ökonomist	Trüki

Mida teha, et Eesti kõrg­haridus oleks konkurentsi­võimelisem? Nähtuse puhul, mis on nii läbinisti mäda, ei teagi ausalt öeldes, kust vastamisega peale hakata.

Sissejuhatuseks siiski paar märkust. Minu isiklik kogemus on seotud sotsiaaliaga, mistõttu ma ei söanda seda täies ulatuses reaalteadustele laiendada; kuigi arvan, et ega seal ole asjad sugugi paremad. Teiseks, juttu tuleb kõrgharidussüsteemist ja peaaegu igas süsteemis on ebatüüpilisi elemente – käesoleval juhul siis üksikuid terve mõistuse saarekesi keset üleüldist potjomkinluse, minnalaskmise ja järelejätmatu juhmistumise merd.
Mis annab mulle aluse väita, et süsteem on täiesti kinni jooksnud? Võiksin tuua oma kogemusest vagunite viisi värvikaid näiteid, aga õnneks tuli möödunud nädalal elu ise appi. Olin üsna kindel, et üks väheseid plusse, mi­da EBS-is õpetamine mulle viimastel aastatel pakkus, oli see, et mind on peaaegu võimatu Eesti haridusmaastikul millegagi üllatada. Paraku pani netis laialdast kajastamist leidnud Tartu ülikoo­li lõputöö, mille autori järgi on Jan Hus meie kaasmaalane ja Martin Luther neeger, siiski kulme kergitama. Kui rahvusülikoolis jõutakse selliste teadmistega kraadini, siis mis tõendit minu juhtväite toetuseks veel vaja on? Just siin ongi asja konks. Kui ma veel õppejõuna valgustasin oma aastakümneid kõrgharidusest eemal olnud sõpru kõrgkoolides praegu toimuvast, siis õige tihti mind lihtsalt ei usutud. Enamik mu päev-päevalt asja sees olevaid kolleege ei pannud aga kas üldse tähele, et midagi viltu on, või olid juba nii demoraliseerunud, et pidasid toimuvat paratamatuseks.
Mida siis ikkagi teha? Minu jaoks on vastus selge. Kuivõrd vähkkasvaja on nii kaugele arenenud, pole süsteemi seestpoolt õõnestada võimalik – see lõppeks üritaja raskekujulise alkoholismi­ga või järg-järgulise muundumisega süsteemi osaks (ja kahest halvast on siin esimene kindlasti vähem halb). Ainus võimalus on seda väljast kritiseerida ja hoiatada süsteemi võimalikke ohvreid neid seal ootava eest. Kui ühel hetkel jäävad auditooriumi ainult kõrgkoolides õpetavad kodanikud Reiljan, Raju, Gerndorf ja Ele­nurm, saavad nemadki vist lõpuks aru, et midagi on valesti. Aga võib-olla ka mitte. Pigem vist mitte. Teine tähelepanek võikski olla see, et kogu süsteem rajaneb poliitilisel korrektsusel ja anonüümsusel. Igasuguste mõistuspäraste ümberkorralduste esimene samm peab olema anonüümsusmaski eest rebimine – selle varjus toimub ei midagi vähemat kui kasvava põlvkonna vaimne sandistamine.