Skype – mitte üksnes õnnelik juhus

Reede, 24. oktoober 2008	lk 11
Autor: Kristi Helme	Trüki

Jaan Tallinn: „Nõudlus asjatundjate järele on suur, aga teisalt peetakse informaatikat põhjendatult väga keeruliseks alaks. Nagu reaalaladel ikka, palju keerutada ei anna, inimene kas oskab või ei oska.” Foto on tehtud 8. oktoobril presidendi kärajatel Tartu ülikooli aulas. Foto: Malev Toom

Inimene peaks koolist saama teadmise, et ka esmapilgul ületamatuna näivad ülesanded on lahendatavad, leiab Eesti edu ja innovaatilisuse sümboliks peetava Skype’i üks väljatöötaja Jaan Tallinn.
 
Tasuta Interneti-telefoni Skype kasutab maailmas ligi 400 miljonit inimest. Idee autorid on rootslane Niklas Zennström ja taanlane Janus Friis, kuid tehnilise lahenduse töötasid välja kolm Eesti meest: Jaan Tallinn, Ahti Heinla ja Priit Kasesalu. Jaan Tallinn oli nõus Õpetajate Lehe lugejatega jagama mõtteid haridusest ja teekonnast Skype’ini. 

Mis oli teie jaoks koolis kõige olulisem?
„Kindlasti inimesed. Skype’i loojate eestlastest seltskond koosneb peamiselt koolivendadest – oleme lõpetanud kas Gustav Adolfi gümnaasiumi või Miina Härma gümnaasiumi. Nii nemad kui teisedki koolivennad olid minu jaoks koolis kõige tähtsamad. Õpetajad samuti, aga vestlused kooli­kaaslastega on mulle eluks enim andnud.”

Olete õppinud nii tava- kui ka n-ö eliitkoolis. Kas tajusite suurt vahet?
„1.–4. klassini õppisin Tallinna 32. keskkoolis, 8. klassi lõpetasin 60. keskkoolis. Ambitsioonid olid aga suuremad. Mäletan, et väärika ajalooga Gustav Adolfi gümnaasium jättis juba sisseastumiskatsetel imposantse mulje ning ka hiljem ei pidanud ma koolis pettuma. Kui klass on komp­lek­teeritud konkursi alusel, erineb seltskond ikka väga koolist, kuhu sisse­astumiseksameid ei ole. Õpilaste omavahelise vestluse intellektuaalne tase on täiesti teine. See, millised on õppimisvõimalused, on teisejärguline.
Kool ei ole mõeldud mitte üksikisikute vaid ühiskonna arendamiseks. Tippude arendamise hinnaks ei tohi olla osa õpilaste unarussejätmine – kool peab valmistama eluks ette vähemalt keskmisel tasemel ühiskonnaliikmeid.”

Hiljuti presidendi kärajatel väitis ärimees Rein Kilk, et kool ei õpeta seda, mida elus vaja läheb. Mida teie arvate?
„Põhimõtteliselt on väide õige, aga see ei olegi kooli kõige olulisem funktsioon. Kooli edukuse kriteerium on, kui heaks probleemide lahendajaks ta teeb. Kui inimene satub keerulisse olukorda, kus on vaja mõelda välja mingi lahendus, selgub, kas koolis käi­misest oli kasu või mitte. Eesti kool annab selle oskuse. Küsimus on, kas probleemide lahendamise võimet saab veelgi paremini arendada.
Gustav Adolfi gümnaasiumis keskenduti olümpiaadidele ja see oli mi­nu jaoks väga oluline. Olümpiaadi­ülesandeid lahendama hakates tundub algul, et need on ületamatud. Sellest barjäärist ülesaamine annab hilisemaks eluks palju – näen, et esialgu lahendamatuna näiv on lahenda­tav.”

Kas koolist saadavad arvutiteadmised on piisavad? Kui teie mitukümmend aastat tagasi arvutitega tegelema hakkasite, oli spetsialiste ilmselt väga vähe…
„Kui mina õppisin, ei olnud õpetajate arvutiteadmised õpilaste omast oluliselt paremad. Samas arenes ja areneb see ala väga kiiresti, mistõttu on arvutiõpetaja hoopis keerulisemas olukorras kui see, kes õpetab mõnd traditsioonilist ainet, kus põhitõed on sada või rohkemgi aastat vanad. Mina olen informaatikat täiesti ise õppinud, tundidest on meelde jäänud küll huvitavad ülesanded, aga keskkoolist saadud teadmistele ma ei toetu, pigem ülikoolis õpitule.”

Ülikoolis õppisite füüsikat. Mil­lest selline valik?
„Olin gümnaasiumi lõpuks tegelnud arvutitega juba kuus-seitse aastat ning leidsin, et silmaringi laiendamiseks ei ole mõtet minna matemaatikat või informaatikat õppima. Otsuse tegemisel sai kaalukeeleks minu füüsikaõpetaja Vilma Kukrus ja nii ma Tartu ülikooli sattusingi. Valikut ma kahetsenud ei ole, kuigi teisel kursusel minetas füüsika paljuski oma lummuse. Seetõttu võtsin järjest enam vaba­aineid matemaatika ja arvutiteaduse erialadelt. Need ained tõmbasid mind rohkem.”

Palju on kõneldud sellest, et noored ei taha õppida reaalaineid. Kuidas matemaatikat või füüsikat populaarsemaks muuta?
„See, kas ained on prestiižikad või mitte, on ühiskonna suhtumise küsimus. Näiteks Indias on arvutiharidus oluliselt populaarsem kui Eestis. Üks võimalus reaalteaduste mainet tõsta on tuua meedias esile edulugusid. Kindlasti annab sotsioloogide, juristide ja majandusinimeste üleproduktsioon nende erialade mainele tagasi­löögi. Eriti praegu, mil majandusel väga hästi ei lähe. Reaalteadused ei ole majandustsüklitele nii tundlikud.
Noorel peab olema reaalainete vastu huvi ning piisavalt võimeid ja võimalusi. Kui ei ole, ei saa selles valdkonnas kunagi piisavalt pädevaks. Kui aga huvi on olemas, tundub raiskamisena minna õppima seda, mis on lihtsam ja vähem pingutust nõuab.”

Informaatika on alati olnud hästitasustatud valdkond, miks on spetsialistidest ikkagi nii suur puudus?
„Nõudlus asjatundjate järele on tõesti suur, aga teisalt peetakse informaatikat põhjendatult väga keeruliseks alaks. Nagu reaalaladel ikka, palju keerutada ei anna, inimene kas oskab või ei oska.
Maailm liigub järjest enam selle poole, et tarkvara osatähtsus tehnoloo­gias suureneb. Kuni arvuti veel ise programme ei kirjuta, on vaja järjest rohkem programmeerida oskavaid inimesi. Spetsialistide põud on kõikjal maailmas suur.”

Näib, et Eesti inimesi tõmbab arvuti juba päris pisikesest peale…
„See, kui inimesel on huvi Interneti vastu, ei tähenda, et teda huvitavad ka arvuti toimimismehhanismid. Inimesi huvitab eelkõige info. See ei ole iseenesest halb, aga kahjuks ei saa sellest järeldada huvi informaatika vastu.”

Millised on Interneti plussid?
„Internet aitab tõsta konkurentsivõimet ja tööviljakust. Interneti kaotamisel saame Põhja-Vietnami ühiskonna, kus võib-olla ei ole vaenu õhutavaid lehekülgi või koolitulistamisi, aga ei ole ka midagi muud. Interneti vajalikkust on nüüdseks tunnistanud isegi Hiina, kuigi vastumeelselt ja paljusid lehekülgi blokeerides. Internetis on muidugi ka rohkesti müra, aga just seetõttu osatakse olla skeptilisemad loetu suhtes. See, et inimesed automaatselt kõike mustvalgel kirjas­olevat ei usu, on kindlasti positiivne.”

Olete üks Interneti-telefoni Sky­pe loojatest. Kasutajate arv on ala­tes 2003. aasta augustist, mil teenus avalikuks muutus, pidevalt suurenenud. Mis on Skype’i edu taga?
„Igas edus on oma osa juhusel. Alustades ei uskunud me, et Skype nii soodsasse pinnasesse langeb. Viis aastat tagasi oli maailmas esimest korda hetk, mil arvutid olid nii võimsad ja Interneti-ühendus nii hea, et Internetis tasuta tehtav heli ülekanne suutis konkureerida tavatelefoni helikvaliteediga. Skype ei olnud esimene netitelefon, aga teised olid oma ajast ees, meie tabasime hetke. Abi oli ka sellest, et meil oli juba varasematest projektidest palju tehnilisi teadmisi ja kogemusi.
Praegu kasutab tipptunnil Skype’i üle 14 miljoni inimese. Tal­linnas kirjutatakse Skype’i uued programmid ja veebisait. Siin toimub ka tootearendus, planeerimise ja disaini­ga tegeldakse peamiselt Londonis. Umbes 20% Tallinna kontori töötaja­test on välismaalased ja ülejäänud 80%-st umbes kolmandik mitte-eestlased.”

Skype’i kodulehel seisab, et olete SkyLibi arendaja. Millega on tegemist?
„Skype’i programmid on jagatud kahte suurde osasse, auto näitel võib öelda, et üks on kere ja teine mootor. SkyLib on mootor, millega tegelen mina ja veel umbes 15 inimest. SkyLib annab Skype’ile funktsionaalsuse, aga ükski neist osadest, millega töötame, ei paista välja. Pealeehitused on erinevad nii Windowsile kui ka Linuxile, aga mootor on kõigil sama.”

Olete öelnud, et inimesi tööle võttes on oluline hea huumorimeel. Kas Eestis kitsendab see oluliselt sobivate kandidaatide arvu?
„Eestlastel on suurepärane must huumorimeel. Ikka on ette tulnud kultuurierinevustest tingitud arusaamatusi. Näiteks inglastega on meie huumorimeel küll sarnane, aga nemad on poliitilisest korrektsusest läbi imbunud. Ürgne huumorimeel on ka neil olemas, aga julgust enam mitte.”

Millised on teie hobid?
„Loen päris palju. Näiteks Interne­-tist loen erialaartikleid, aga kuulan palju ka audioraamatuid. „Vana­mood­satest” paberile trükitud raamatutest loen eelkõige ilukirjandust. Usun, et raamatud võivad muutuda kunagi virtuaalseks, sest raamatu käeshoidmise rõõmu saab tunda ka järjest arenevate e-raamatute abil, mida Amazon ja Sony võidu välja lasevad. Need näevad välja nagu raamatud – üks lehekülg on ees, lihtsalt vahetada saab seda nupule vajutades, mitte keerates.
Ise kasutan e-raamatute lugemiseks iPhone’i. Täna lugesin oma telefonist Robert A. Heinleini „All You Zombies”, pooleli on Frederick Forsyth’i kuulamislugu „Afgan”. See raamat tõlgiti tänavu eesti keelde. Käsil on ka Dan Simmonsi raamat „Endymion Omni­bus”, mis on järg „Hyperionile” ja „Hyperioni langusele”, neid lugesin eesti keeles. Väga head ulmeraamatud!”

Millised on tulevikuplaanid ning millised tehnilised uuendused on lähiajal reaalsed teostada?
„Skype’i tulevikuplaanide kohta annab aimu paari nädala eest välja tulnud 4.0-beta2 versioon, mida julgen soovitada. Sealt paistab välja keskendumine videole ja eri suhtlusvormide (teksti, heli ja video) koondamine ühtseks „vestluseks”.”

Milline võiks olla tehnika roll inimese elus näiteks saja aasta pärast? Kas n-ö näost näkku suhtlus ikka eksisteerib veel?
„Tuleviku ennustamine on raske. Sada aastat on liiga pikk aeg – mõelgem kas või sellele, et meie elu lahutamatuks osaks kujunenud Internet on vaid umbes 15 aastat vana. Usun siiski, et järgmiste aastakümnete kõige huvitavamaks ja samas fundamentaalsemaks küsimuseks saab see, kas arvutid jõuavad oma „mõttevõimsuselt” inimesele järele või ei.”