Baltica folkloorifestival 2010 toimub Eestis

Reede, 18. juuni 2010	lk 22
Autor: Igor Tõnurist, Baltica festivali kunstinõukogu liige	Trüki

Igor Tõnurist: „Iga teadvustatud folklooriliikumine avab ukse esi­vanemate pärimus­kultuuri maa­ilma, millest ammutada ideid uue kunstilise kvaliteedi loomiseks.”

Juba 23. rahvusvaheline folkloorifestival Baltica toimub 8.–12. juulini taas Eestis. „Taas” just seetõttu, et on vist ainuke rahvusvaheline folkloorifestival, mis toimub küll igal aastal, kuid iga kord eri Balti riigis.

Esimene festival peeti 1987. aastal Vilniuses. Baltica-nimelise rahvusvahelise folkloorifestivali idee sündis 1985. aastal, kui Tallinnas toimus CIOFF-i (rahvusvaheline folkloorifestivalide ja rahvakunstiorganisatsioon, UNESCO konsultatiivstaatus) maailmakongress. Asjaolude õnnelikul koostoimel leidis idee ootamatult ka Nõukogude-aegsete Moskva kultuuri­juhtide toetuse.

Sõprus küll, aga isepäine
Festival pidanuks nende arvates sümboliseerima nn Ida-Baltikumi kolme Nõukogude vabariigi kultuurilist ühtsust ja nõukogulikku rahvaste sõprust, kuid üsna peagi, juba teisel festivalil 1988. aastal Riias, näitas Baltica oma isepäisust. Just sellel Baltical toodi avatseremoonial ootamatult ja esmakordselt rahva ette tollal veel keelatud läti rahvuslipp, mis uhkelt seisis eesti ja leedu rahvuslippude (riigilipu staatuse taastamiseni oli veel aega) kõrval. Moskvast saabunud korraldajad arutasid kompartei Riia linnakomitees lausa festivali ärakeelamist, kuid ei julgenud seda siiski teha, sest poliitiline õhkkond hakkas juba muutuma. Nõnda on Baltica festivalid läinud Läti taasiseseisvumise ajalukku.
Vaid ühe erandiga, mil festival 1990. aastal Leedus ära jäi, on Baltica festivalid toimunud igal aastal ning elanud üle kõik poliitilised ja majanduslikud mullistused, mis kolme Balti vabariigi taasiseseisvumisega kaasnesid. Eesti esimese Baltica festivali 1989. aastal viis läbi Eesti folkloori selts, hiljem on festivali korraldamisega Eestis tegelnud rahvuslik folkloorinõukogu.

Lood ei ole Looja loodud
ega sõnad sepa tehtud,
viisid vabrikus valatud!
Lood on nõnda, kui ma laulan,
sõnad nõnda, kui ma säädan,
viisid nõnda, kui mina võtan!

Need iseteadlikku rahvalaulikut iseloomustavad regilaulu sõnad on kirja pandud 1883. aastal Põltsamaa kihelkonna mail. Arvatavasti on laul ise palju vanem, ehkki regivärssi on sujuvalt sisse viidud tolleaegsele eesti maarahvale uudne sõna „vabrik”.
Küllap sobivad need laulusõnad hästi Baltica folkloorifestivali omapäraseks motokski, sest manifesteerivad ju omakultuurilist iseolemist.

Kas minevikku või tulevikku?
On küsitud, kas Baltica folkloorifestivalid tervikuna on suunatud minevikku või tulevikku. Kui pidada silmas omakultuuri eripära säilitamist, siis nii ja naa, kuna traditsioonilist folkloorset alusmaterjali tundmata ja oskamata on kahtlane luua uut kvaliteeti. Traditsiooniline folkloorne aines (rahvalaulud ja -tantsud, -mängud, pillilood, vanasõnad, rahvakalender ja sellega seotud kombestik jms) on ükskõik mis rahval aga üsna mitmekihiline ja isegi vastuoluline kultuurivaramu. See võib tänapäeva inimesel lausa mõistmatust ja trotsi tekitada, kui sellele formaalselt ja ettevalmistuseta läheneda.
Üks näide Eestist. Varsti on kauaoodatud jaanipäev. Kõik me teame nüüdisaegseid rahvapidusid, kus suuremaks meelelahutuseks on jaanitule tegemine ning söömine-joomine. Samas ei mäleta me enam jaanitule ega jaanikommete maagilist tähendust, jaanitulega seotud rituaalset käitumist jne. Seetõttu ei mõista me enam, miks vanasti lauldi kutset jaanitulele (võib-olla mõnes kohas laulab mõni folkloorirühm seda nüüdki) ja lubati karistada neid, kes jätsid jaanitule juurde tulemata, tulele ohvri toomata ja ohustasid seega külakogukonna elu stabiilsust.

Tulge jaaniku tulele,
tulge tulda oidemaie,
tulekirge kaitsemaie...
....
Kes ei tule jaaniku tulele,
saagu mardini magama,
ristipäini ringutama...  

Muhu saarel lausuti jaanitulele mittetulijale aga ähvardavalt: „Kis ep tule jaaniste tulele, selle odrad ohakased, kaerad kasteeinased.”
Seega on iga teadvustatud folklooriliikumine omamoodi ukse avamine esivanemate pärimuskultuuri maailma, millest huviline ammutab ideid uue kunstilise kvaliteedi loomiseks (näiteks Veljo Tormise rahvalaulutöötlused kooridele) või reprodutseerib võimalikult ehedal kujul minevikku jäävaid folklooriteoseid, või hoopis kasutab seda alusmaterjalina oma rahvamuusikatöötluste tegemiseks.

Võimalikult ehedat folkloori
Vastavalt folkloorsele ainesele lähenemisviisile on Eestis ja mujalgi välja kujunenud mitmeid suundi ja arusaamu traditsioonilise folkloori interpreteerimisest tänapäeval. Sõltuvalt sellest on kujunenud välja ka mitmesuguseid kultuuriüritusi, mis võimaldavad neid folkloori interpreteeringuid kontsertkorras esitada. Seetõttu on Eestis tekkinud mitmesugused „folkloori” ja „pärimusmuusika” fes­ti­valid, „folgid”, „folk-festid” jms. Ta­valiselt on aga nii, et vaatamata ürituse nimele on ühel ja samal üritusel esindatud mitu folkloori esitamise suunda.
Selline sigrimigri üldkava paneb aga autentse folklooristiili pooldajad sageli ebavõrdsesse olukorda, kuna rahvapärane esitusstiil ei soosi esitaja liigset sekkumist töötluse või seadmise näol, nagu näiteks folklooriteose struktuuri põhjendamata muutmist.
Seetõttu on Baltica festivali korraldajad Eestis, Lätis ja Leedus püüdnud suunata oma esinejaid võimalikult eheda folklooristiili säilitamisele, pakkudes ka ehedust soo­sivat keskkonda. Ühel Eestis toi­munud festivalil tehti küll katseline erand ja korraldati kontsert folkloo­ritöötlustest, kuid see katse ei leidnud üldist heakskiitu ja Baltica festivali suunaks on jäänud ikka võimalikult ehe folkloorse teose (laul, mäng, tants, pillilugu, jutustus jms) esitus. Muidugi, elu teeb paratamatuid korrektiive, sest kõiki omaaegses külakultuuris kehtinud reegleid pole enam võimalik järgida. Näiteks veel sadakond aastat tagasi oli pilli mängiv naisterahvas eesti külas üsna erandlik ja imelik kuju, tänapäeval aga on Eestis, nagu mujalgi Euroopas, suur osa parimaid rahvapillimängijaid just naissoost.
Baltica festivali üks eripära on folklooriliikumise kindel kunstiline ja sisuline suunamine. Selleks on kunstinõukogu valitud festivali soovitatav teema (tänavusel Baltical laul ja liikumine), vajadusel korraldatakse õppeseminare, avaldatakse metoodilisi juhendeid ning kunstinõukogu liikmed annavad individuaalseid konsultatsioone. Umbes pool aastat enne festivali korraldatakse üle Eesti piirkondlikud folkloorikavade ülevaatused. Nende käigus tutvub kunstinõukogu kavadega, analüüsib neid koos rühmajuhtidega ning valib rühmad, kes esinevad Baltica programmides.

Raskeid aegu trotsides
Rasketest aegadest hoolimata polnud seegi kord festivalile pürgivaid rühmasid Eestis vähe – üle saja rühma, kus osales kokku 1900 inimest. Ülevaatustel esinesid eesti rühmade kõrval folkloorikavadega ka kohalikud ukraina, armeenia-ees­ti, vene ja valgevene ansamblid. Märkimisväärselt aktiivselt (nagu varemgi) esinesid ülevaatustel ja pääsesid ka Baltica kontsertprogrammidesse Eesti koolide ja lasteaedade folkloorirühmad, kes esitasid üsna huvitavaid kavasid. Mõni väikekool-lasteaed esines koguni täies koosseisus.
Bal­tica statuudis on ette nähtud, et igal festivalil peavad esinema ka Balti naabrid. Seekord on Eestisse tulemas üks liivi ja kaks läti folklooriansamblit ning ansambel Leedust. Külalisi on oodata veel Soomest, Itaaliast, Portugalist, Küproselt ja Mehhikost.
Kõiki külalisi ja parimaid Eesti folkloorirühmi näeb Baltica peakontsertidel, mis seekord toimuvad kolmes kohas: 9. juulil Karksi linnuses, 11. juulil Pärnu kontserdimajas ja 12. juulil Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Samuti esinevad väliskülalised nn maapäevadel: 10. juulil Värskas seto leelopäeval, Tartus Tartumaa trallamil, Võru folkloorifestivalil ja 11. juulil Pärnus Pärnumaa pirandil.
Kolme peakontserdi eripära on, et kava esimeses osas esinevad Eesti folkloorirühmad ning teises osas väliskülalised, konsertidele järgnevad ühised simmanid.

Küll mul laulu, kui ma laulan,
küll mul viisi, kui ma viisin –
ühte käivad meie hääled,
ühte sünnivad südamed!

Nõnda ongi olnud kõikidel Baltica folkloorifestivalidel alates aastast 1987 ja kindlasti on ka Baltical 2010!