Lapse õiguste kaitseks

Reede, 23. jaanuar 2009	lk 5
Autor: Valdar Parve, filosoofiadotsent, arst	Trüki

Milline on väljapääs väljapääsmatusest? Mida teha lapsega, kelle kohta on juba enne sündi teada, et hästi tal minna ei saa? Foto: Raivo Juurak

Näljas ema sünnitab vaegtoitumuses lapse, kellest saab tulevikus kerge vaimse vaegarenguga erikooliõpilane – sel taustal kõlavad jutud eesti rahva hariduse paremaks muutmisest õõnsalt.

Nende laste sünd ja koolist väljalangemine on ette teada. Nimeliselt. Perekondade ja sünnitajate kaupa. See on ennustatav isikuliselt, mitte statistiliselt nagu liiklusõnnetustes jm hukkuvate noorte meeste puhul.

Pole kodu, raha ega tööd...
Europarlamendi inimõiguste ko­mis­joni liige ja lastekaitse liidu president Katrin Saks tegi ÜRO inimõiguste 60. aastapäeva raames ettepaneku, et Eestis oleks laste õigusi kaitsev ombudsman. Mina saadaksin ombudsmanile hommepäev lahenda­da probleemi, millega praeguseni peavad tegelema eelkõige perearstid ja psühhiaatrid. Igaüks neist lahendab igal aastal mõnda taolist juhtu
Plika­ohtu noor naine jääb lapseootele, pigem kogemata. Kahe-kolme kuu pärast avastab ta, et laps ei kuulu te­ma poisi plaanidesse. Koduks on rasedal kaks tuba sotsiaalkorteris, ema vegeteerib väikesel töövõimekaotuspensionil, mille vastutulelik perearst on välja võidelnud, et tema ja ta kolm last ei peaks päris leivata läbi ajama. Ema on elanud aastaid mehega, kes kolkis nii teda kui ka lapsi. Ei ema ega tütar valda mõõduka, salliva ja heatahtliku suhtlemise kunsti. Oma rahuldamata soove väljendatakse nurisedes, kriisates, trampides ja asju lennutades. Lapsed võtavad käitumishäire kooli kaasa. Märkus või ema kooli kutsumine toob väikesele koolilapsele kaasa ihunuhtluse, suurema puhul tekib sellest tüli kakluseni ja hulkuma pagemiseni. Sel taustal on idee trahvida õpilast direktori otsusega koolikorra rikkumise eest harimatu inimese idee, mille teostumine toodaks sotsialiseerunud käitumishäirega noori tõhusalt lisaks.
Niisiis, noor naine ootab last, meest pole (või on sissetulekuta), käitumishäire on juba kinnistunud ja sotsiaalne tugistruktuur puudub. Väikeses kohas ei leia ta ka tööd, peab elama kellegi toest ja armust, kuni jõuab ära oodata minimaalse emapalga, mis tema jaoks on suur raha. Selle abil võib koguni lapse isa mõneks ajaks endaga siduda, kuni emapalga periood läbi ja noor ema seisab sotsiaalse võrgustiku mitte­funktsioneerimise tõttu taas lõhkise küna ees: oma kodu ei ole, raha ei ole, tööd ei ole.
Arst ja sotsiaaltöötaja mõtlevad, kumbki omast kogemusest, üsna ühtelangevalt. Tulevase lapse ja ühiskonna kasuks oleks kõige parem rasedus katkestada. Aga kui sünnitus siiski toimub, võõrandada laps kohe ja anda kasulapseks. Nii see kui ka teine jääb tegemata. Verinoor naine tahab kas või korraks õnnelik olla – nautida ema­tunnet ja emapalka. Kaugemale mõtlema ei ole teda õpetatud. Teisiti käituma sundida teda ei saa.

On vaja kandvaid ideid
Lapsel moodsa elu mõõdupuu järgi hästi minna ei saa. Rahuldavalt läheb siis, kui ema leiab mehe, kes suudab toita teda ja last ega türanniseeri neid vastutasuks. Halb variant on, kui hoolimata sellest, et lapsele otse midagi halba ei tehta, saab ta siiski vähe, vaest ja harimatult koostatud toitu, mille tõttu on määratud rikaste ja hästi toitunutega võrreldes arengumahajäämusele. Võib aga minna ka kõige halvemini – ja kümnesekundise raputamise tagajärjel on sotsiaalhoolekandel uus eluaegne ülalpeetav („Raisk, mis sa röögid, ma pole nädal aega maga­nud!”). Haprad ajunärvikiud rebenevad, lapse tulevane koolisuutlikkus on kaks klassi erikooli ja temast ei saa eales töötajat. Hooldekodu kulud maksab vald, sest maksujõulist perekonda pole.
Eurosaadik Katrin Saksale ma selle küsimuse juba saatsin. Käesolevaga olgu see esitatud sotsiaalminister Ma-ret Maripuule, kelle ukse taga istujaist umbes viiendik on sel viisil tekitatud. Millist probleemi lahendust peab Eesti vabariik oma poliitikute isikus õigeks? Kas arst peaks põhimõtteliselt töövõimelisele noorele tema tulevase lapse emaihus näljast päästmiseks leiutama pensioni nimel töövõimetuse ja puude, leidma seda võimalda­va diagnoosi ja oma „vaegdiagnoosi” veenvalt ära põhjendama? Samas ütleb varasem kogemus, et kes kord puude ning tööjõukaotusega arstlikult ja juriidiliselt kokku sobitatud, ei soovi ka hiljem sellest loobuda. Sest nii on tal haiguskindlustus! Tema hilisem kõlblikkus tööjõuna on enam kui kahtlane. Ei saa ta aga töövõimekaotust ja raha, on ta näljas ning sünnitab vaegtoitumuses lapse, keda imetada ei suuda ja kes siirdub sel põhjusel üsna kindlasti kerge vaimse vaegarenguga erikooliõpilaseks.
Nälgivaid emasid saaks (toidu)­ra­has­­tada, muutes praegust tobedalt raiskavat rehabilitatsiooniteenuste süs­teemi, mis kulutab 2/3 sinna paisatavast rahast tulutult. Anda selle arvel lapseootajale süüa, et laps emaihus ära ei kolletaks – kui ollakse eesti rahva kõrge iibimise poolt ja raseduse katkestamise vaenlased. Seada sisse toidukaardid, mida olen näinud kasutatavat Oxfordis.

Aeg kahjuks ei oota
Probleem vajab lahendamist nii üksik- kui ka üldjuhul – konkreetset sotsiaalhoolekandelist lahendust üksikjuhul ja seadusandlikku üldjuhul. Kui anda puue ja töövõime kaotus igaühele, kes on väikese vea tõttu elatisest ilma, läheb haigekassa ja pensionikassa lõhki kaks korda kiiremini kui Ain Aaviksoo EPL-is viitas. Pole saladus, et eriti ääremaadel, näiteks Jõgeva-, Põl­va- ja Võrumaal, kus pole piirkonna mootoriks olevat linna, töötab arvukalt kaastundlikke arste, kel suur vilumus eelkirjeldatud noorte päästmises neid haigeks kirjutades.