Koolijuht (3)

Reede, 16. oktoober 2009	lk 2
Autor: Aare Külaots, Paikuse põhikooli direktor	Trüki

Põhikooli- ja gümnaasiumi­seaduses on kirjas, et õpilane on kohustatud täitma kooli kodukorda, osalema õppetöös jne. Aga kui õpilane seda ei tee, kuidas teda siis mõjutada?
Minister Tõnis Lukas reklaamis enne õppeaasta algust „uusi mõjutus­vahen­deid”: pärast tunde jätmine, lapsevanema informeerimine, pikapäevarühma suunamine. Kõik need võtted on juba kasutusel ja mõjuvad harva. Töötavad ka alaealiste komisjonid, kelle põhiline mõjutusvahend on hoiatus. Kui nooruk nõus on, võib määrata ühiskondlikult kasulikku tööd… Jäävad veel erikoolid, kuhu saab saata kohtu­otsuse alusel. Olen nõus hiljutise kohtuotsusega, millega ei lubatud Tapa erikooli saata 11 kuritegu sooritanud 12-aastast poissi. Sellist noort ei saa panna kokku 16–17-aastaste kogenud õigusrikkujatega. Aga kus on tema koht?
Haridusminister on kinnitanud tegevuskava, mis keskendub noorte käitumishäirete varajasele märkamisele ja kiirele sekkumisele, kavas on ka erikoolide arendamine. Muuhulgas kavatsetakse suunata lapsi erikoolidesse vastavalt rikkumiste raskusastmele. See süsteem ju töötas. Oli Puiatu, kust suunati vajadusel Sindi erikutsekooli ja „parimad” lõpetasid Viljandi noortevanglas. Nüüd on need kõik suletud.
Planeeritakse täiesti uut erikooli mõne kutsekooli juures, et probleemsed lapsed saaksid koos haridusega omandada elukutse ja n-ö puhta tunnistuse ilma erikooli templita. Ka see on olnud – Sindi erikutsekoolis saadi ka kutse ja lõpetajatele anti Paikuse keskkooli tunnistus.
Peeter Kreitzberg on öelnud, et meil on erikoolides lapsi 120 ringis, aga peaks olema 50–60, kui teis­te maade proportsioone vaadata. Kahtlane on ennast võrrelda teiste riikidega, kui näiteks paljudes Inglise koolides on kord kõvem kui meie erikoolides. Kas meil ei jätku õpilasi nelja erikooli jaoks, kelle teeninduspiirkond langeks kokku politseiprefektuuride piirkondadega? Juba 30 aastat tagasi arutati vajadust luua erikool vaimselt mahajäänud õigusrikkujatele. Kus see on?
Peaksime riigi tasandil selgeks tegema, kuhu tahame jõuda. Kas koolitulistamiseni? Või Rootsi näiteni – Göteborgi kohus määras 15-aastasele poisile koolis toimunud grupiviisilise vägistamise eest 30 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd.
Õnneks on Eestiski hakatud mõist­ma, et ema lastega ei pea põgenema agressiivse isa eest, vaid isoleerida tuleb vägivallatseja. Koolis kipub olema vastupidi: ühe hüperaktiivse või kasvatamatu õpilase eest peavad „põgenema” õpetaja, komisjonid, lõpuks direktor ja lapsevanem ise ka, ning lapsel jääb õigust ülegi.
Kaasaval haridusel on palju häid külgi, kuid ei tasu unustada: tilk tõrva rikub terve meepoti.