Õpetajate Lehe tellimiseks on vaja eriluba

Reede, 13. november 2009	lk 1
Autor: Sirje Tohver	Trüki

Tallinna Kesklinna vene gümnaasiumi eesti keele õpetaja Anna Kull (vasakul) tutvustab algklassi­des tihti Tähekest ja Head Last. Õpetajate Lehte loeb peamiselt internetist, kuid vaba tunni ajal lehitseb raamatu­­kogus ka paberväljaannet. Anna Dovgun (paremal) on Õpetajate Lehte tutvustanud ka 7. klassi õpilastele: lühikesed portreelood sobivat eesti keele õpetamiseks päris hästi. Foto: Raivo Juurak

Tallinna linnapea 29. oktoobri käskkirjaga nr PO-1/227 keelatakse linna ameti- ja nende hallatavatel asutustel, sh koolidel ja lasteaedadel tellida 2010. aastaks rohkem kui üks üle­riigiline päevaleht.

Kümmekonnast punktist koosnev loetelu keelab aasta lõpuni maksta ühekordseid lisa- ja tulemustasusid ning preemiaid, osaleda tasulistel koolitustel ja veel palju muudki. On tehtud ka mõned mööndused. „Erandkorras on lubatud ka tööks vajalike erialaväljaannete tellimine, mis tuleb eelnevalt kooskõlastada linnavalitsuse liikmega.”
Tallinna Mustamäe gümnaasiumi direktor Kaidor Damberg teab, et haridusameti spetsialisti poole peab pöörduma koolidirektor isiklikult. Tal on kavas kindlasti Õpe­tajate Lehe tellimust taotleda. „On ju normaalne, et koolis käib Õpetajate Leht.”
Kaidor Dambergi sõnul on suurem probleem tasuliste koolituste ärakeelamine, sest õpetajad on pannud juba novembriks-detsembriks koolitused kirja. „Nüüd tuleb need kas ära öelda või ise kinni maksta.”
Ka Tallinna Kuristiku gümnaasiumi direktor Raino Liblik lubab taotleda Õpetajate Lehe tellimiseks eriluba. „See leht võiks koolis ikka käia.” Et Kuristiku kool on eelis­ta­nud tasuta koolitusi, on tulnud esialgu tühistada vaid üks koolitus.
Tallinna 21. kooli direktor Naida Tomingas eeldab, et Õpetajate Lehega küsimust ei teki ja mingit eriluba taotleda pole vaja. „Ma ei ole nii skeptiline ega arva, et haridusamet paneb kõik koolijuhid avaldusi kirjutama.” Direktori sõnul tuleb ära öelda vaid mõni üksik koolitus. „See mind küll nutma ei pane, midagi ei juhtu, kui need vahele jäävad, oleme oma majas niigi palju koolitusi teinud.”
Tallinna Laagna gümnaasiumis on järgmise aasta lehed tellitud, sh ka Õpetajate Leht. „Mulle on selgusetu, mis puhul võib eriluba taotleda. Pealegi ma ei usu, et taotlus midagi muudaks. Kui tohime tellida ai­nult ühe lehe, otsustame Õpetajate Lehe kasuks, siis me partei propagandat ei loe,” kinnitab direktor Martin Kaasik.
Ka Tallinna 32. keskkoolis on tellitud nii päevaleht kui ka Õpetajate Leht. Direktor Mari-Anna Puskar ütleb, et pole mõelnud, kuidas ta sellest olukorrast välja tuleb. „Asi pole veel nii pakiliseks läinud, et hakkaksin eriluba küsima või tellimust tühistama.” Mari-Anna Puskari sõnul on kõige valusam koolitusraha teema, sest koolil oleks hädasti vaja mõned inimesed koolitusele saata.
Haridusministri määrus sätestab, kui palju peab õpetaja viie aastaga koolitustel osale­ma. Riik on selleks ka raha eraldanud. Koolijuhtidel on raske mõista, miks nad ei tohi seda kasutada.
Direktorid tunnistavad kokkuhoiu vajadust, kuid peavad vastuvõtmatuks viisi, kuidas linnavalitsus nende tegevusvabadust on piiranud. „Nii räige sekkumine pole tänapäeval tavaks. Miks linn meiega läbi ei rääkinud, miks meie arvamust ei küsitud?” küsib anonüümseks jääda soovinud koolijuht. Tema sõnul on koolijuhtide ühenduse esindus ka linnavalitsuse poole pöördunud, paraku tulutult. „Midagi ei ole teha – võim on võim.”
Olgu lõpetuseks lisatud, et Õpetajate Lehe aastatellimus maksab 330 krooni.

Linna rahapuu on kasvama pandud
Oli juba kesköö, kuid Lollidelinnas ei maganud keegi. Mööda kõverat räpast tänavat lonkisid kõhnad, takja­nutte täis koerad ning haigutasid näljast:
„Au-au-u...”
Tokerdunud karvaga kitsed näksi­sid kõnnitee ääres tolmust rohtu ja liputasid sabajuppe:
„Hä-ä-ä-da...”
Lehm seisis, pea norus, kondid naha all püsti.
„Muu-u-re,” kordas ta mõtlikult.
Porikamakatel istusid katkutud sulgedega varblased. /- - -/
Rebane vedas Buratinot mööda tänavat edasi. Nad nägid, kuidas kuuvalgel jalutasid kuldprillidega täissöönud kõutsid, hoides oma ta­nudes emandail käe alt kinni.
Jalutas ka selle linna kuberner – paks Reinuvader, nina tähtsalt püsti. Ta kõrval kõndis kõrk rebaseproua, käpa vahel öökannikese õis.
Rebane Alice sosistas:
„Need jalutajad on need, kes Võlu­põllule raha külvasid. Täna on viimane öö, kus külvata saab. Hommikul muudkui korjad rahahunniku üles ja ostad igasugust kraami... Lähme rutem!”
Rebane ja kass viisid Buratino lagedasse kohta, kus vedeles purune­nud potte, katkisi kingi, auklikke ka­losse ja kaltse. Teineteise võidu õpe­tasid nad:
„Kaeva auk!”
„Pane kuldmündid auku!”
„Riputa soola peale!”
„Võta loigust vett ja kasta korralikult!”
„Ära unusta ütlemast „hookus-poo­kus-marookus”.”
Buratino sügas tindist nina:
„Aga teie minge siiski kaugemale.”
„Sa helde aeg, ega me tahagi vaadata, kuhu sa oma raha matad,” ütles rebane.
„Hoidku jumal!” ütles kass.
Nad läksid pisut eemale ja peitsid ennast prügihunniku taha.
Buratino kaevas augu. Ütles sosinal kolm korda „hookus-pookus-ma­rookus”, pani neli kuldmünti auku, ajas mulda peale, võttis tas­kust näputäie soola ja puistas mullale. Siis tõi kamaluga lombist vett ja kastis korralikult.
Ta istus maha ja jäi ootama, millal puu kasvama hakkab.

Aleksei Tolstoi „Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused”. Tõlkinud Heljo Mänd, ERK 1964