Ülikoolide pearahasüsteem pidurdab arengut

Reede, 13. november 2009	lk 3
Autor: Sirje Tohver	Trüki

Ülo Niinemets: „Ülikooli hoiab elus teadustöö.” Foto: erakogu

EMÜ põllumajandus- ja kesk­konnainstituudi taime­füsioloogia professor Ülo Niinemets on õpetanud Saksamaal Bayreuthi, Uus-Meremaal Canterbury, Hollandis Utrechti ja Ameerika Ühendriikides Havai ülikoolis.

Mille poolest erineb välismaal õpetamine õpetamisest Eestis?
„Teiste riikides tudengid on aktiivsemad, nõuavad rohkem, küsivad ko­gu aeg, ootavad vahetut suhtlemist. Nii tekib dialoog. Meil loed loengu ära ja ongi kõik. Ainult Uus-Meremaal lugesin suhteliselt suurele hulgale rahvale, teistes riikides oli minu ma­gist­ri- või doktoriõppe kursustel 5–10 inimest. Õpe toimus peamiselt diskussiooni vormis, andsin igal nädalal lugeda mitu teadusartiklit, mida hiljem koos arutasime.
Ameerikas registreerivad tudengid end iga semestri algul ainele ja maksavad selle eest kohe. Mida rohkem ainepunkte nad võtavad, seda rohkem tuleb maksta. Oma raha eest tahetakse korralikku õpet. Tudeng teab, et mi­da parem haridus tal on, seda kau­ge­male ta jõuab. Kui väikeses Eestis saab inimene pahatihti hea töökoha tänu sellele, et tal on kuskil sõbrad-tuttavad ees, siis suurtes riikides onupojapoliitika ei toimi ja õppimist võetakse hoopis tõsisemalt.”

Milline ülikool on jätnud kõige parema mulje?
„Havai ülikool, aga ka Utrechti ja Bayreuthi ülikool on väga head. Suh­teliselt väikesel Uus-Meremaal üritatakse kõik alad spetsialistidega ära kat­ta. Kõike saab küll õpetada, aga kui iga ala peale on üks spetsialist, on raske muu maailmaga sammu pidada – ei teki kriitilist massi. Kardan, et meil kipuvad tekkima samad probleemid.”

Mida olete välismaa eeskujul hakanud teisiti tegema?
„Et pean õppejõu ja tudengi vahetut suhtlemist väga oluliseks, on osa minu kursusi seminari vormis. Tuden­­gid loevad artikleid ja räägime nendest. Inglise keeles, muide. Et mul on rühmas välisdoktoreid, poleks teisiti võimalik. Tudengitele on see hea võimalus harjutada inglise keeles diskuteerimist ja suhtlemist.”

Kuidas tudengid keelega hakkama saavad?
„Maaülikoolis ei ole mul tudengite keeleoskusega probleemi olnud, sest ma pole bakalaureuseõppes õpetanud. Ka Tallinna ülikoolis suhtusid minu tudengid ingliskeelsetesse materjalidesse kui iseenesestmõistetavatesse. Probleem ilmnes Tartu ülikoolis, kuhu tullakse ka nõrga keeleõppega maakoolidest. Sellest on kahju, tudeng peaks ülikooliõpinguid alustades vähemalt üht võõrkeelt valdama.”

Kolm pluss kaks süsteemil on palju kritiseerijaid.
„Miks kolm pluss kaks süsteem meil ei tööta? Sellepärast, et ka bakalaureusekraadiga, olles ülikooliharidust vaid natuke nuusutanud, võib saada tulusa töökoha. Väike konkurents on tudengid mugavaks teinud. Lisaks ei tee tööandjad suurt vahet, kas inimesel on kolme- või nelja-aastane bakalaureus või on ta magister. Mõnes mõttes on neil õigus, hariduse kvaliteet on, nagu ta on. Ka viis-kuus või isegi kümme aastat saab lihtsalt niisama millegagi ära täita.”

Kuidas see võimalik on?
„Pearahasüsteem on muutunud reaktsiooniliseks. Kui ülikool on pearaha kätte saanud, siis ta seda enam käest ei anna. Probleemne on uute ainete avamine, sest siis tuleks kelleltki midagi ära võtta. Kui üritada muuta 10–15 aastat tagasi ära jaotatud turgu, läheks kohe kakluseks. On tohutult palju killustatust ja dubleerimist, kokku õpetatakse ligi 600 ainet. Kas on vaja õpetada nii palju alasid, kui ei suudeta pakkuda heal tasemel õpet? See, et asju nimetatakse teiste nimedega, ei muuda veel sisu erinevaks.
Ülikool saaks raha ringi jaotada, aga seda ei tehta. Teaduskonna, insti­tuudi ja osakonna tasandil peab igaüks, kes mingit ainet loeb, seda justkui oma rahaks. Mis tähendab, et aineid ei loe parimad õppejõud ja õpe ei pruugi toimuda seal, kus kompetentsus kõige suurem. See on suur probleem.
Toon ühe näite. Kui olin Tartu ülikooli taimefüsioloogia õppetoolis, luge­sime kogu bio-geo teaduskonna ligi 350 tudengile ka füüsikat, sest raha ei tahetud füüsikutele ära anda. Ma ei tea, et kuskil mujal nii oleks. Välis­maa ülikoolides loevad kursusi oma ala spetsialistid. Ka minu õpingute ajal lugesid TÜ-s bioloogidele füüsikat füüsikud ja keemiat keemikud.
Pearahasüsteem oli hea siis, kui oli vaja haridusmaastikku korrastada, praegu on see stagneerunud, sest väldib igasuguseid muutusi. Kuigi hari­dus­ministeeriumi tipus on laiem pilt olemas, keskenduvad inimesed allpool eelkõige rahale, planeerides ja jaotades raha aasta-aastalt täpselt ühtemoodi. Nii on väga raske haridust plastilisemaks muuta.”

Kus peitub lahendus?
„Pearahasüsteem mureneb iseenesest, sest tudengeid tuleb järjest vähem. Juba praegu lastakse välja vä­hem magistreid, kui riik tellib.
Kõige suuremas hädas on kõrgkoo­lid, kes elavad peamiselt õppetöö ra­hast ja on riigi tellimuse saamiseks avanud uusi erialasid, ent tudengeid pole kuskilt võtta. Nn jutupuhujate alasid on avatud arvukalt nii avalik-õiguslikes kui ka erakõrgkoolides, kes müüvad tudengitele sisuliselt õhku.
Minu meelest oli viga ka ülikoolide kolledžite avamine mitmel pool Eestis. Paljud neist töötavad praegu kahjumiga. Õppejõududele on kaugelt käimine lisakoormus, tudengite vahetu kontakt õppejõuga on nõrgenenud. Ka ei ole kohtadelt saadud juurde nii palju tudengeid, kui loodeti.
Ülikooli hoiab tulevikus suuresti elus teadustöö, lisa saab Euroopa ja teistest rahvusvahelistest projektidest. Tudengite arvu kahanedes tuleb küll koomale tõmmata ja koormusi vähendada, aga kus on olemas teadus, seal pole vaja inimesi lahti lasta.”

Mida arvate ingliskeelsele õppele üleminekust?
„Saksa riik plaanib lähiaastatel suurendada välisüliõpilaste vastuvõttu ligi kolm korda. Eestis on ingliskeelsele õppele üleminekuks tehtud senini vähe. Selle nimel oleks tulnud viimased kümme aastat tugevalt töötada. Iseasi, kas Eesti ülikoolid ikka peaksid hakkama massiliselt inglis­keelset haridust pakkuma. Nagu Ees­tis tervikuna, on ka haridus- ja teadus­süsteemis keskendutud eelkõige lühiajalistele eesmärkidele.”

Mis on varasemaga võrreldes parem?
„Õppe kvaliteet on oluliselt paranenud aladel, kus meil on olemas kriitiline mass. Teadustöö hoiab õppejõud trimmis.”


KÜSIMUS JA VASTUS

Millised kogemused on teil õppimisest ja õpetamisest välismaal?

TARMO UUSTALU,
TTÜ küberneetika instituudi juhtivteadur, arvutiteaduse instituudi professor:
„Välismaal õpetamise kogemus on mul Rootsist, KTH-st Stockholmis, 1992−1998 doktorandi ja uurimisinsenerina, 1998−1999 dotsendi kohusetäitjana. Lisaks on mul päris hea ettekujutus arvutiteaduse doktorantuurist mitmes teises Euroopa riigis. Juhtisin tõukefondide Eesti IKT doktorikooli (2005−2008) projekti.
Vahe Rootsi ja Eesti vahel on päris suur. Rootsis on õpetuses väga suur osa mahukatel iseseisva­tel või rühmaprojektidel, mis nõua­vad üliõpilastelt (aga ka õppejõududelt) palju tööd. Eksamid on eranditult kirjalikud ja väga põhjalikud. Üliõpilased osalevad õppetöös täisajaliselt ning muu ei oleks mõeldav­gi. Eesti õnnetus on, et minu erialal üliõpilased valdavalt töötavad väljas­pool ülikooli. Õppimisest saab hobi, kui sedagi. Rootsi nõudmiste püstitamine selles olukorras oleks ebarealistlik ja tulemused on vastavad. Eriti kurb on olukord doktorantuuris, mida riiklik poliitika kuidagi ei taha pidada nelja-aastaseks täisajaliseks tööks, nõnda ametlikult pettes üliõpilasi kujutlusega, nagu võiks doktoritöö tähendada veel üht bakalaureusetööd, mida ehk siis jälle saab kirjutada viimasel kuul enne nominaalaja lõppu.
Probleemid Eestis on sügavalt struktuursed. Õppejõud ega üliõpilased üksi, ilma riigi ja ühiskonna suhtumise muutumiseta neid lahendada ei saa. Meie seisu ei teinud paremaks majandusmull ega ühiskonnas domineerinud rikkuse ja ilu kultus ning vastav sotsiaalne surve noortele. Samas olen kodumaal kokku puutunud paljude ande­kate, töökate ja pühendunud üliõpilastega. Eestis on kindlasti võimalik omandada hea haridus, kuid selleks peab üliõpilane töötama oluliselt rohkem, kui me keskeltläbi nõuda saame.”

PEETER TOROP,
TÜ filosoofia ja semiootika instituudi semiootika osakonna kultuurisemiootika professor:
„Et humanitaarteaduste õpetamises on viimase paarikümne aastaga oluliselt vähenenud süstemaatilisus, siis ei ole väga suurt põhimõttelist erinevust õpetamises, sest õppekavad on fragmenteerunud ega järgi ajaloolist järjepidevust. Iga ülikool loob oma fragmentide kombinatsiooni ja nende järgi saamegi ülikoole kõige paremini eristada. 1990–1996 Helsingi ülikoolis töötades oli veel mulje, et Tartu ülikoolis oli filoloogia õpetamine süstemaatilisem – järgiti ajalugu ning nõuti suuremat lugemust.
Välismaal õpetades tuleb reeglina olla palju konkreetsem, jagada loengumaterjal jõukohasteks juppideks, varustada instruktsioonide ja õppekirjandusega. Eksam on seal tihti rohkem teadmiste kui loovuse kontroll. Bologna protsess lähendab meid selles kiiresti teistele riikidele. Välismaal on reeglina suurem distants juhendajate ja juhendatavate vahel, kuigi meiegi liigume samas suunas. Suhtlemist külalisõppejõu ja üliõpilaste vahel on kõrgelt hinnatud välismaa ülikoolides ja selle pärast on välismaalt Tartussegi tuldud.”

TANEL PERN,
TÜ üliõpilane:
„Voroneži ülikoolis torkas silma tudengite vähene keelteoskus. Põhjuseks ilmselt keskkooli vilets võõrkeeleõppe tase ja vähene kokkupuude nt inglise keelega igapäevaelus. Ülikoolis alustatakse nullist. Isegi mõned filoloogid rääkisid inglise keelt paari ülikoolis õpitud aasta järel võrdlemisi kehvasti.
Eesti tudengile tundub anakronist­likuna, et kõigis õppekavades on en­diselt kehaline kasvatus ja sõjaline õpe. Võisin raamatukogu aknast jälgi­da, kuidas kaitsevärvi riietes noormehed tundide kaupa väiksel platsil
riviharjutusi tegid. Üks eripära Eesti­ga võrreldes on kindlasti suur rõhk majandus- ja juhtimisainetele. „Mänedžment” oli nt vene filoloogide tunniplaanis.”

TIIU KUURME,
TLÜ kasvatus­teaduste instituudi õppekava juht:
„Ülevaadet, kuidas välismaa ülikoolides õpetatakse, meie õppejõududel kindlasti ei ole, on vaid mõningane teadmine isiklike kontaktide kaudu. Praegune kohalik akadeemiline kultuur on välistanud vastastikuse huvi. Võin vaid oletada, et väga palju meie õpetus nende omast enam ei erine, kuivõrd ka siin arenevad haridustehnoloogilised vahendid ning toimuvad kõrgkoolipedagoogika kursused. Ka meil on õppejõud kutsekindel ja missioonitundega rahvas nagu näiteks Soomes. Nii välismaal kui ka siin toimuvad suured vooruloengud, aga oletatavasti on sealpool rohkem huvi ja individuaalset tähelepanu üliõpilaste isiksusliku arengu vastu ning seminare väikerühmadele. Õpetamist ülikoolis kahjustab väga, et õppejõu ametikohale valimisel on jäänud maksma üksainus kriteerium – artiklid eelretsenseeritavates väljaannetes – ja õppetöö sisu justkui pole kellegi asi, loetakse vaid koormuse tunde.”

LIINA UUDELT,
TÜ semiootika ja kultuuriteooria üliõpilane:
„TÜ-s ei kujuta ette elu elektroonilise õppeinfosüsteemita, Berliini tehnika­Ülikoolis aga eelnes igale loengule ja eksamile tüütu järjekorras seismine õppejõu ukse taga, kes käsi krampis,
allkirju vorpis. Paberite õigeks ajaks kordasaamine oli kohati keeru­lisem­gi kui eksami tegemine, mis ei tähen­da, nagu oleksid eksamid lihtsad olnud.”