Ülikool peab muutunud oludega kohanema

Reede, 13. november 2009	lk 4
Autor: Jaak Aaviksoo, kaitseminister	Trüki

Tööandjad eeldavad alluvatelt ülikoolidiplomit, kõrghariduse massistumine on paratamatu. Foto: Marianne Orro

Eestis seostub Euroopa Liidu üks suuremaid ühiseid haridusette­võtmisi – nn Bologna reform – eelkõige 3+2-süsteemi kasutusele­võtuga. Just selles võtmes ja lisaks veel läbi massikõrghariduse prisma käsitletakse ka selle reformi häid ja halbu külgi.

Viimati Tartus toimunud kõrghariduskonverentsil osales EL-i endine „haridusdirektor”, reformi üks eestvedajatest David Coyne (intervjuu PM, 29.10). Rein Taagepera on öelnud, et „3-aastane bakalaureuseõpe on suur õnnetus” (PM, 03.09), hiljutistest kodumaistest Bologna-kriitikutest meenub veel Jüri Alliku sõnavõtt (EPL, 25.08). Ju võiks üldistades väita, et üldine hoiak Eestis on olnud pigem negatiivne, kusjuures peamine rahulolematus on suunatud ülikoolihariduse muutumisele massi­hariduseks, samuti bakalaureusekraadi väidetavale odavnemisele. Olen arva­musel, et need on olnud pigem Bologna reformi paratamatud kaasnähtused Eestis kui selle reformi tulemused, rääkimata reformi eesmärgiks olemisest.

Tööturg nõuab kõrgharidust
Bologna reformi laiema tähenduse mõistmiseks oleks ka Eestis hea näha seda laiemas, isegi üleilmses kontekstis. Euroopa kõrghariduse ümberkujundamise vajadus on sündinud kolme objektiivse protsessi tulemusena. Esiteks, kõrghariduse kättesaadavuse plahvatuslik kasv, mis Lääne-Euroopas sündis 1970. aastatel ja jõudis meile sajandivahetusel. Teiseks, kõrghariduse ja (kõrgharidusega) tööjõuturu globaliseerumine ning kolmandaks, (maailma) majanduse jõudmine postindustriaalsesse faasi.
Lihtsamalt: kõrgharidusele pretendeerib enam kui iga teine noor, teeb seda kasvavalt üle riigipiiride ja sooviga olla kiiresti muutuval tööjõuturul pikka aega konkurentsivõimeline. Mandri-Euroopa tugevatele rahvuslikele kõrgharidustraditsioonidele tuginev fragmenteerunud süsteem ei suutnud nendele väljakutsetele enam vastu panna ning rahulolematus kehtiva olukorraga kasvas eelkõige terase­mate tudengite seas, kes „hääletasid jalgadega”, ja tööandjate seas, kes üha enam otsisid oma piiriülestesse ettevõtetesse töötajaid „arusaadava diplomiga” angloameerika ülikoolide lõpetanute hulgast.
Ülikool ei saanud enam olla üksnes elitaarne akadeemiline ettevõtmine, vaid pidi kohanema laiema sotsiaal-majandusliku masinavärgi nõuetega. Õigustatult juhiti tähelepanu asjaolule, et probleemid kuhjusid just Mandri-Euroopas, kus ülikoolide rahastamine oli peamiselt maksumaksjate õlgadel, ja üksmeelselt leiti, et uute väljakutsetega on edukamalt toime tulnud angloameerika traditsioonidel põhinevad ülikoolid, mida iseloomustab ka üliõpilaste palju suurem osalus õppekulude katmisel. Elule avatud kõrgharidus on seetõttu edukam, konkurentsivõimelisem ja „parem” kui sissepoole suunatud, üksnes akadeemi­listele tulemustele orienteeritud klassikaline stuudium. Seda asjaolu ei to­hiks Bologna reformile hinnangut anda püüdes silmist lasta. Ka Eestis, õigemini eriti Eestis.
Ilmselt on alust väita, et minu 1976. aastal Tartu riikliku ülikooli diplomiga kinnitatud viieaastane füüsikuharidus oli akadeemiliselt tõsiseltvõeta­vam kui praeguse loodusteaduste magistri 3+2-skeemi alusel omandatud füüsikuharidus, rääkimata kolmeaastase bakalaureuseprogrammi läbimisel saavutatavast. Aga see pole ju eesmärgistatud võrdlusalus. Küsigem pigem, kas praegused keskmised lõpetajad on üleilmastuval tööturul elukestvalt konkurentsivõimelisemad, kui nad olnuks omaaegse hariduse baasil. Olen veendunud, et vastus on tänaste tudengite kasuks. Jah, tippfüüsikuni jõudmiseks on neil pikem tee minna kui minul omal ajal, ent palju siis minugi kursusekaaslastest on just selle kitsa tee valinud. Ja mindki on elu praeguseks seadnud mittefüüsiku ametisse, kus ettekujutus laiematest ilmaasjadest marjaks ära kulub.

Kes on konkurentsivõimeline?
Omal ajal peeti oluliseks näitajat, kui palju lõpetanuid töötas kümne aasta möödudes õpitud erialal. Täna­päeva maailmas on sellel näitajal vähe sisu. Oleme palju rääkinud lõpetanute edukusest, ent kui palju teame nendest, kes viieaastased õpingud ühel või teisel põhjusel pooleli jätsid ja paremal juhul nn lõpetamata kõrg­hariduse diplomiga lõpetasid? Ka nende tulevik ja toimetulek peavad meil silme ees olema, kui püüame süsteemidele laiemalt hinnangut anda.
Seepärast nõustun ühelt poolt oma akadeemiliste kolleegidega, kui nad tänapäeva „kiirküpsetatud” lõpetanuile ja nende koolitussüsteemile hinnangut andes kriitilised on. Kitsalt akadeemilisest vaatenurgast on neil kindlasti õigus – füüsikuks, bioloogiks, psühholoogiks või mõne muu ilusa akadeemilise eriala haritud esindajaks saamiseks sobis omaaegne „hea Saksa süsteem” paremini. Aga tänapäeva ühiskonnas on vajaduste skaala palju laiem ja, mis veelgi olulisem, dünaamilisem.
Kõrgkooli soovib minna juba kaks igast kolmest keskkoolilõpetajast, ja tore on. Aga nende ettevalmistus ei saa seejuures olla sama kui olukorras, kus ülikoolis õppis iga kahekümnes. Nende tulevased töökohad on hoopis teised, sealhulgas sekretäri ja remondimehe, sotsiaaltöötaja ja huvikonsultandi ametid. Ja mitte ainult Eestis. Peame kõik olema valmis keskealise või vanemanagi uuesti kõrgkoolipinki istuma ja lisaks olemasolevale bakalaureusekraadile hoopis uuel erialal magistrikraadi lisama. Pole oluline, kas teeme seda enesetäiendamise ajel või tööturu survel.

Samm õiges suunas
Nendele väljakutsetele vastamisele ongi Bologna reformide kavandamisel mõeldud ja usun, et kümme aastat tagasi väljapakutud raamistik annab ka hea ja paindliku vastuse. Muidugi, raamistik tuleb igal riigil ikka ise sisuga täita ja see on võimalik eri moel ja erineva edukusega. Eesti valis kiire ja esmalt just formaalsele küljele rõhu asetava tee. Seda otsust võib kritiseerida, ent seejuures tuleb silmas pidada, et meie jaoks tuli Bologna reform selga vaid seitse aastat varem spontaanselt alanud ja neli aastat varem seadustatud kõrgharidusreformile, mis asendas omaaegse Nõukogude süsteemi uue Eesti süsteemiga.
Ümberkorraldus haridussüsteemis on alati väga pika vinnaga, formaalne üleminek võtab kümme, sisuline vähemalt 20 aastat. Seega oli käimasoleva ümberkorraldusega jätkamine mõttetu ja Bologna süsteemi kohene kasutuselevõtt ainuke valik. Muidugi, segadused sellest esmalt suurenesid ja pole õieti praeguseni lõppenud, ent alternatiiv aeglaseks üleminekuks oleks segaduste perioodi veel pikemaks muutnud.

Euroopa koer on suurem kui Eesti oma
Julgen arvata, ja ma pole oma arvamuses kindlasti üksi, eriti laiemas Euroopa kontekstis, et Bologna reform on suur samm õiges suunas Euroopa kõrghariduse üleilmse konkurentsi tõstmise teel. Olen olnud osaline selle reformi tutvustamisel ja modifitseeritud juurutamisel paljudes Aasia aga ka Lõuna-Ameeri-ka riikides ning tean, et kasutatud alusprintsiibid on universaalsed ja määravad kogu maailma kõrghariduse arengut eelseisvail aastakümnetel. See lähenemine sobib kindlasti ka Eestile, oleks üsna arrogantne väita vastupidist. Ometi oleks alusetu ja rumal arvata, et meil on selle süsteemi juurutamisega kõik hästi. Ei ole.
Bologna süsteemi keskne idee ei ole nominaalsete kolmeaastaste bakalaureuse- ja kaheaastaste magistriprogrammide kohustuslik juurutamine, vaid üle Euroopa võrreldava kõrgharidusstruktuuri kujundamine. See peaks tagama diplomite võrreldavuse, aga samuti aitama kaasa üliõpilaste suuremale liikuvusele nii riikide vahel, ülikoolide vahel riikide sees kui ka lähedaste erialade vahel, siirdudes bakalaureusetasemelt ma-gist­ritasemele. Kõik kokku peaks paindlikult vastama kujuneva üleeuroopalise tööturu vajadustele.
Kogu selle süsteemi juures on aga üks oluline eeltingimus: programmide funktsionaalne võrreldavus peab olema sisuline, mitte formaalne ja see peab olema tagatud õpiväljundite määratlemisega tööturule oluliste oskuste kaudu. Siia ongi koer maetud! Nii Eesti kui ka palju suurem Euroopa koer.
Akadeemiakesksetele ülikoolidele ja erialakesksetele õppejõududele ei ole see ülesanne tihti osutunud jõukohaseks. Osalt seetõttu, et neil puuduvad arusaadavatel põhjustel teadmised tööturu tegelikest vajadustest, mida raskendab ka tööandjate kohatine suutmatus oma vajadusi (rääkimata tulevikuvajadustest) kirjeldada. Teisalt ei luba erialakeskne mõtlemine alati näha ja mõista vajadust laiemapõhjalise hariduse järele – milleks füüsikule bioloogia, ajaloolasele ettevõtluse alused või juristile riigirahandus. Akadeemikutel on kalduvus enesesarnaste kloonimiseks, nii üksikisikute kui ka kollektiivina, aga see ei pruugi olla ühiskonna parimates huvides.

Bologna süsteem on tulnud, et jääda
Bologna süsteem on tulnud, et jääda ning meie ülikoolide, üliõpilaste ja kogu ühiskonna parimais huvides on seda meie laiemate ühiskondlike huvidega sobitada ja ühitada. See saab sündida vaid kolmnurgas üliõpilane-ülikool-ühiskond ja selle väljundiks peaksid olema ühiselt kokkulepitud programmide sisulised õpitulemused ja nende saavutamine õppetöös. Sinna on veel palju maad minna, aga jõuame kindlasti kiiremini kohale, kui suuname Bologna süsteemi kritiseerimisele ja vastustamisele kuluva energia konstruktiivsele koostööle sisuliste eesmärkide nimel.