Bologna protsess ja massikõrgharidus (1)
David Coyne’i seisukohtade kommentaariks

Reede, 13. november 2009	lk 4
Autor: Volli Kalm, TÜ rakendusgeoloogia professor	Trüki

Kuigi Eesti ühines Bologna protsessiga kümme ja pool aastat tagasi, on meil ikka ja jälle vaja tuua siia esinema globaalsema haarde ja kõrvaltvaataja pilguga esinejaid (nt Euroopa Komisjoni endine haridusdirektor David Coyne), et lasta endale selgitada Bologna protsessi põhieesmärke.

On märkimisväärne, millise järjekind­lusega interpreteeritakse meil Bolog­na protsessi kui üksnes 3 + 2 aastat kestvate õppekavade rakendamist bakalaureuse- ja magistriastmes. Isoleeritusest, võrdluse puudusest ja kõrgest enesehinnangust tulenevalt keeldutakse meil sageli nägemast kõrgharidusprobleeme, mis järjest ühinevas Euroopas olid selged juba viisteist aastat tagasi.

Bologna-eelne segadus
Rahvusvahelise üliõpilase vaates oli Bologna-eelne Euroopa kõrghariduskorraldus äärmiselt fragmenteerunud ja vastuoluline: erinevad kraadide, hinnete ja õppe mahu arvestamise süsteemid, diplomite vastastikune mittetunnustamine, diferentseeritud õppemaks omadele ja võõrastele, teises ülikoolis sooritatud eksamite mittetunnustamine, viisa-, stipendiumide ja sotsiaaltoetuste tingimuste erinevused. Võimatu oli selles mitte näha takistusi rahvusvaheliseks avatuseks ja koostööks, mis on tänapäevase kõrghariduse andmise vältimatu eeltingimus.
Ülikoolis muidugi ei saa haridust anda, on vaid võimalik õppida õppejõudude toel ja abil. Praeguseks on Bologna protsessiga liitunud riikide arv kasvanud üle viiekümne, sealhulgas kõik Kaukaasia vabariigid, Venemaa ja Türgi ning kõrghariduskorralduse sünkroniseerimine on idee tasandil jõudnud ka Ladina-Ameerikasse, Põhja-Aafrikasse ja Kagu-Aasiasse. Sellise arengu taustal on lühinägelik arvata, et meie oleksime oma sügavalt isoleeritud kõrgharidussüsteemi säilitades suutnud vältida Eesti noorte lahkumist välisülikoolidesse. Pigem vastupidi – mis peaks andekaid noori siin hoidma, kui siinsed kraadid ja diplomid on mujal maailmas arusaamatud ja tunnustamata? Siin võiks neid hoida hoopis kõrge kvaliteediga rahvusvaheliselt tunnustatud haridus.
Elitaarne ja vähestele valitutele võimalik kõrgharidus on viimase poolsajandi jooksul muutunud massidele kättesaadavaks ja Eesti pole siin erand. Riikide majandusareng, innovatsioonivõime ja heaolu on positiivses korrelatsioonis kõrgharitud inimeste osakaaluga ühiskonnas.

Erandist on saamas norm
Surmani harituks, austusväärseks ja targaks inimeseks vorminud ülikooliharidus on asendunud olukorraga, kus formaalse kõrghariduse omandamine võtab vaid loetud aastad, aga end täiendatakse õppides kogu aktiivse tööea jooksul ja kauemgi. Ja isegi sel juhul ei saa enamik kõrgharitutest end eliidi hulka lugeda, sest endine väljapaistev erand on muutumas tavaliseks normiks. Aga selle „tavalise normi” täitjaid on Euroopa tööealise elanikkonna hulgas praegu veel poole vähem (u 21–22%) kui näiteks USA-s ja Kanadas.
Massikõrgharidus ei ole iseenesest halb, kui suudetakse hoida kõrgeid nõudeid akadeemilises elus osalejate (õppejõud, üliõpilased, teadurid) suhtes. Paljuski on Eesti kõrgharidus konkurentsivõimeline, kuid mitte igal pool ja kõigis valdkondades.
Meie kõrghariduse rahastamine soosib kõrgkoolides tudengite arvu maksimaalset suurendamist ja erialade mõttetut dubleerimist. Kui lisame siia olukorra, kus ligi 60% tudengitest töötab (kes ütles, et bakalaureusekraadiga pole tööturul konkurentsivõimeline, kui isegi kraadita saab tööd!) ja üliõpilastelt eeldatavast individuaalsest õppetööst (20 tundi nädalas) täidetakse vaid pool. Lisaks on meil kõrgkoolides professoriteks valitutest vähemalt üks kolmandik selliseid, kelle teadustöö ei anna täis isegi seda mahtu, mida eeldatakse doktorandilt. Kõrgkoolide õppekavad on tihti koostatud nendest kursustest, mida osatakse õpetada, kuid see pole alati see, mida peaks õpetama, ehk teeme seda, mida oskame, aga mitte seda, mida vaja.

Ise peab vaeva nägema
Eelnevalt viidatud Eesti kõrghariduse mõne kehva kodutöö tagajärgi pole aus lükata Bologna protsessi kaela, kuigi seda on emotsionaalselt lihtsam teha, kui oma vigu tunnistada. Igal hetkel peaks meeles pidama seda, et ülikoolis õppimine või töötamine pole kohustus, vaid võimalus. Kes seda võimalust täiega ja eesmärgipäraselt kasutab, on ka hiljem tegija. Seetõttu pole ma nõus väitega, et kolme aastaga pole võimalik omandada tööturul vajalikke teadmisi ja oskusi või et lisaks kahe aastaga (magistrantuur) pole võimalik saada erialaspetsialistiks. Tahtmise korral on küll!
Ühendkuningriigis oli ka enne Bologna protsessi bakalaureuseaste kolm aastat, sellele järgneb magistrantuur üks kuni poolteist aastat ja siis doktorantuur kolm aastat. Isegi meil praegu kehtiva süsteemiga (3+2+4) võrreldes, on Inglise haridussüsteemis doktorikraadini jõudmiseks kuluv aeg meie omast poolteist kuni kaks aastat lühem. Kas meie noored on keskmiselt tõesti paari aasta hariduse võrra rumalamad? Kindlasti mitte, keskkooli lõpus pigem targemad.
Sir Walter Scotti tõdemus, et kõik inimesed, kellest vähegi asja on saanud, on oma hariduses ise kõige tähtsamat rolli mänginud, kehtib ka tänapäeval, sõltumata haridustasemest. Hariduskorraldus saab siin vaid kaasa aidata või asja keerulisemaks teha.