Kas heaolu sünnitab pealiskaudsust, hoolimatust ja ülbustki?

Reede, 13. november 2009	lk 5
Autor: Maimu Berg, ajakirjanik, filoloog	Trüki

Maimu Berg: „Paljud on kindlasti kogenud, et kui elus on raske, võib just tööst kõige suuremat abi, lohutust ja unustust leida.” Foto: Raivo Juurak

Kuhu on kadunud töömehe uhkus oma saavutatu üle, olgu siis ehitusalal või teistel aladel, mis kõigile näha ja hinnata, olgu selleks siis teenindus, meditsiin, kaubandus või muu igapäevaellu kuuluv? Tasub ehk mõelda sellelegi, et süveneva tööpuuduse foonil on just töökoht saamas üha suuremaks väärtuseks.

Soomes Tamperes on palju kenasid punasest tellisest ehitisi – terve omaaegne Finlaysoni tekstiilitööstuse kompleks ehitati 19. sajandil sellest materjalist ja sinna kõrvale juba tänapäeval kerkinud uute majade juures on austusest kunagiste meistrite vastu, eelkõige aga muidugi sobivuse pärast, kasutatud samuti punast tellist. Kui silmitseda loojuvas õhtupäikeses Tampere müürseppade imeilusat tööd, pakub see lausa kunstilist naudingut. Tihedad ja sirged ühtlase vuugiga müüriread on kõige mõjuvam mälestusmärk ammu põrmuks saanud ehitajatele ning hea ja osava töö väärtusele. Seda vaadates meenub Eesti vanasõna – töö kiidab tegijat.

Kadunud töömeheuhkus
Ei tea, kui suur oleks olnud skandaal, kui Finlaysoni tehaste mõne ketrusruumi lagi oleks varsti pärast tehasekompleksi valmimist alla varisenud? Ilmselt oleks see olnud lihtsalt mõeldamatu, sest kõigile, kes selle tööga seotud olid, oli tähtis mundriau, see meie ajal juba suuresti anakronistlikuks muutunud mõiste.
Aga milleks hea ehitustöö otsinguil Tamperesse minna. Tallinnas on ju nii vanalinnas kui ka südalinnas näha eri ajastute ehitusstiili ja muidugi ka kvaliteeti. Milline ehituskunsti meistriteos on näiteks praegune linnavalitsuse maja Vabaduse väljakul, millel ehitusaastaks 1932! Aga hästilaotud tellismüüri peidavad krohvi all ka endise teaduste akadeemia instituudi hooned Estonia puiesteel, mis ehitati üles kohe pärast sõda ja mille juures töötas veel nn vana kooli ehitajaid, kelle oskused ja töösse suhtumine olid pärit sõjaeelsest ajast. Inimesed, kes olid teadlikud sellest, et töökoht ei ole igavesti kindel ja kõige paremini kindlustab selle tubli töö. Tõelised meistrid olid ja on oma töökoha üle uhked ning igasugune pealiskaudsus ning hoolimatus mõeldamatu.
Ega Sakala keskuski olnud päris ülepeakaela kokku klopsitud. Oma eripärase arhitektuuri ja paekivise kattega oleks see hoone aastate jooksul üha enam väärtust kogunud, aga talle ei antud selleks võimalust. Asemele kerkinud järjekordne „keskus” ei kõnele, vähemalt siinkirjutaja arvates, omanike, otsustajate, projekteerijate ega kahjuks ka mitte ehitajate suurest armastusest oma töö vastu ega ammugi mitte mundriaust. On see tänapäevale sümboolne? Kui tõesti, siis tekib küsimus, miks asjad on niiviisi läinud.
Väga mitmed loovad inimesed läbi aegade on tunnistanud, et loovusele ei ole midagi ohtlikumat kui liiga hea ja muretu elu. Kas praegu, mil inimeste elamistingimused on lühikese aja jooksul võrratult paranenud, võimalus aega kulutada tohutult suurenenud, võib pidada omamoodi kangelasteks ja miks mitte veidrikeks neid, kes sellest hoolimata otsustanud pühendada oma elu loomisele, uurimisele, teadmiste omandamisele ja levitamisele, oma rahva ja riigi omakasupüüdmatule teenimisele? Kellel vajadus luua ületab vajaduse nautida või pigem – kelle jaoks loomine ongi suurim nauding. Ja kas tõesti võõrutavad igapäevamugavused üha enam inimesi süvenemise, põhjalikkuse, ka loovuse juurest? Kas heaolu sünnitab pealiskaudsust, hoolimatust ja ülbustki?
Küllap on tõesti nii, et kui unusta­takse ennast liialt elu nautima, kui kõik tuleb lihtsalt kätte, kui võetakse kõike liiga pinnapealselt ja kergekäeliselt, hooletult, kui ei ole kohustusi või neid lihtsalt ignoreeritakse, siis ei teki ka vastutustunnet, visadust ega püsivust.

Kuidagimoodi elatud elu
Nooruses usutakse sageli, et aega on veel väga palju ja seda jätkub kõigeks, et võidakse lihtsalt tegevusetult unistada või püüda kõige vähema vaevaga elus läbi lüüa ja ühel ilusal päeval ollakse täiskasvanud kõige sinna juurde kuuluvaga. Aga et täiskasvanute maailma kuuluvad (või peaksid kuuluma) kõige raskemad ülesanded – tunda kohustusi oma pere, oma lähedaste, oma rahva ja riigi ees ning kanda vastutust oma töö, sõnade ja tegude eest –, see ei pruugi kaugeltki igaühele isegi vanuigi selgeks saada.
Tegeliku eluga silmitsi seistes asendub enesekindlus ehmatusega, lapsik veendumus, et aega küll ja kõik alles ees, muutub valusaks tõdemuseks, et pool elu elatud, aga korda on saadetud väga vähe. Siis võib juhtuda, et kõigele lüüakse käega – tehakse kuidagimoodi ära oma igapäevatöö ja elatakse kuidagimoodi oma igapäevaelu, süvenemata, endasse süüvimata ja endale küsimusi esitamata. Siis on töö lihtsalt üks rahasaamise võimalus, mille üle pole mõtet uhkust tunda ja mille pärast pole vajadust eriliselt pingutada. Nii üks kui ka teine kuulutatakse rumalate pärusmaaks. Muidugi ei kiida selliselt tehtud töö tegijat, ei paku rõõmu tegijale endale ega neile, kellele see tehtud.

Käimlapuhastaja auväärne töö
Võib-olla on põhjused kasvatuses, lapsepõlves kujunenud (kujundatud) suhtumistes, võib-olla sellessamas liiga kergesti kättetulevas heaolus või vähemalt liiga lihtsas võimaluses põgeneda elu tegelikkuse eest unistuste ja kujutluste maailma, ennast ka selleks pingutamata, sest unistusedki annab keegi valmiskujul kätte, olgu andjaks siis massimeedia või meelemürgid. Ja ometi, paljud on kindlasti kogenud, et kui elus on raske, võib just tööst kõige suuremat abi, lohutust ja unustust leida.
Vestlesin kord Tegeli lennujaamas seal käimlaid puhastanud naisega. Ta oli sisserännanu Rumeeniast. Naine oli õnnelik, et oli leidnud endale selli­se, mis siis et mitte just teab kui au­väärse töökoha võõral maal ega pidanud kellestki sõltuma, tänavatel kerjama nagu paljud ta kaasmaalased. Naine rääkis, et püüab oma tööd võimalikult hästi teha, et tal on juba õnnestunud silma paista ja tal on loota veidi ametikõrgendust kohe, kui koristamiskursused lõpetab ja keele veel paremini ära õpib. Lootis saada koristajate brigadiriks.
Toona panid mind naise vähenõudlikkus ja uhkus oma töö üle natuke imestama. Aga praegu mõtlen, et vahest on ta nüüdseks juba suuremat karjääri teinud, õpingutes kaugemale jõudnud. Ikka töökuse, põhjalikkuse ja kohusetundlikkusega. Et ka see, millega ta võõrsil alustas, üks kõige mustemaid töid, võib oma tegijat kiita ning talle väärikust ja enesekind­lust anda. Sest too naine suutis algusest peale kujundada positiivse ja lausa tänuliku suhtumise töösse, mis ta kõige suuremast viletsusest välja aitas.