Mõte

Reede, 13. november 2009	lk 6
Autor: Aidi Vallik, Noarootsi gümnaasiumi nõukogu liige	Trüki

On hulk koole, kus otsitakse eesti keele õpetajat juba mitu aastat ega leita. Otsitakse traditsioonilisi teid pidi: ikka kuulutused Õpe­taja­te Lehes, haridus- ja CV-portaalides. Aga millegipärast pole need kohad õpetajate otsinguks väga efektiivsed. Ma isegi julgeks pakkuda, miks ei ole.

Õpetajate Leht on väga hea ja sisukas ajaleht. Kuid väljaspool koole loevad inimesed seda siiski vähe või üldse mitte. Lugejad on õpetajad ning õppejõud, kel haridusele vastav töökoht kõigil olemas, sest töö juures seda ajalehte ju enamasti loetaksegi. Õpetajate Lehe tööpakkumisi uurib vaid inimene, kes tahab kooli  vahetada. No aga paljukest neid on? Õpetajate palgad on igal pool suhteliselt samad, karjäärivõimalused kah, ainuke motiiv võib siin olla elukoha vahetus või rahulolematus kooli õhkkonna, juhtkonna või muu taolisega. Peale selle on õpetajad oma koolile  tavaliselt väga lojaalsed, raske on klassitäite kaupa omaks saanud õpilasi „maha jätta”. Võimalike kohasoovijate põhiosani Õpetajate Leht lihtsalt ei jõua.
Samuti käivad haridusportaa­lides juba koolides töötavad inimesed. Kes oma igapäevatöös haridusinfot ei vaja, see ei satu sinna kuulutusi lugema.

Kuhu heita õng?
Igasugused tööotsimiskeskused tunduvad kahe eelmise võimaluse kõrval tõesti juba... võimalused. Aga nad ei pruugi seda olla. Miks? Sest õpetajakutse ei ole populaarne ja pedagoogi ettevalmistusega noor inimene vaatab tööd otsides esmalt hoopis muid kuulutusi. Tema prioriteedid on teised. Koolide kuulutused on talle lihtsalt müra märksa ahvatlevamate pakkumiste sabas.
Ometi ei ole ju õpetajad maailmast kadunud. Nii Tartu kui ka Tallinna ülikool diplomeerivad neid igal aastal kümnete kaupa. Kus nad siis on?
Nad on tööle läinud hoopis teistele, parema kuulsuse, suurema palga ja väiksema närvikuluga aladele. Või siis klikivad lahti just selliste teiste alade tööpakkumiskuulutusi ning saadavad oma CV-sid sinna suunda. Teoreetiliselt poleks neil sageli koolis töötamise vastu eriti midagi, aga et infohulk on suur ja inimese aeg on väike, siis tegeldaksegi eelkõige kandideerimisega eelistatumates valdkondades, mitte koolides.
Ometi just see on see grupp, kuhu tasuks õng sisse heita. Kui õpetajatöö võimalus otse inimese nina alla panna, võib mõnigi mõtlema hakata, et miks ka mitte. Jah, miks mitte? Eriti praegusel ajal, kus regulaarne riigipalk pakub märksa suuremat turvalisust kui heitlik erasektor ning hulk muudel aladel töötanud kõrgharidusega õpetajaid on jäänud masu räsida.
Tähendab, tuleb jõuda oma kuulu­tusega selliste inimesteni ja sellises vormis, et hakataks tõsiselt kaaluma ka võimalikku õpetajatööd. Ja parem on, kui lisame lühikesele kuulutusele inimliku suhtluse nüansi ja avaldame detaile: räägime kui inimene inimesega. Seda võimaldavad ajaveebid, interneti vestlusringid ja suhtlusportaalid. Seda võimaldavad isiklikud e-kirjad sarnastes ja mitte­sarnastes valdkondades tegevatele inimestele. Seda võimaldavad isiklikud palved teade edasi saata ja seda levitada, sest isiklikule pöördumisele reageeritakse enamasti abivalmilt.
Nii ma mõtlesin, enne kui Noaroot­si gümnaasiumi jaoks võrkotsingu käivitasin, eesmärgiks jõuda õige siht­grupini mõjuvate meetoditega (nagu võrkturunduseski tehakse).

Võrkotsing osutus efektiivseks
Eksperiment õnnestus. Vähem kui 24 tundi pärast teate laialisaatmist oli endast teatanud kaheksa-üheksa kandidaati. Hiljem tuli neid veel natukese­haaval juurde. Täitsa uskumatu tulemus minu meelest.
Omaette lõbustavad olid võrk­otsingu vastukajad: nägin, kuidas väljapaisatud info hakkas oma elu elama ja kulges inimestelt inimestele täiesti üllatavaid teid pidi. Näiteks jõudis mu teade levitamiseni ka suhtlusportaalis Facebook, mille kasutaja ma ise ei ole. Jõudis kummalisi teid pidi Austraaliasse  ja sealtkaudu Tartusse eesti keele instituuti. Jõudis inglise keele ja semiootika doktorantide kaudu TÜ õpetajakoolituse spetsialistide ringi. Jõudis pühendunud tõukoerakasvatajate ja aiandusspetsialistide kaudu nende eesti keele õpetajaks õppinud tütarde ja tädipoegadeni. Jõudis kirjastuste ja ajalehetoimetuste kaudu nii praeguste kui ka endiste toimetajateni, kellest suur osa ju eesti filoloogi kõrgharidusega. Samuti selgus, et päris mitu kirjanike liidu liiget olid valmis Noarootsis õpetajaks hakkama, sest eesti kirjanikest vähemalt pooled on kõrghariduselt eesti filoloogid. Jälgisin teate kulgemist, suu ammuli, ja mõistsin, et ilmselt ongi meie maakera sees veel üks maakera, mis on välimisest suurem – veebiinfo, mis on vormistatud iseennast edasi levitavaks nagu viirus.
Kahtlemata soosivad õpetajakonkursi edukust ka praegused majandus­olud, kuid nii suur soovijate arv kohale on minu teada Eesti hariduses viimastel aastakümnetel haruldane. Kaadrimurelikel koolidirektoritel tasuks seega traditsioonilise kuulutamise kõrval igal juhul ka võrkotsingut kasutada, sest selle efekt oli määratu.