Unisex-žanris Kalamaja saun
Kui mina olin veel väikene mees

Reede, 13. november 2009	lk 6
Autor: Signe Kivi	Trüki

„Saunas.” Kunstiülikooli praeguse rektori Signe Kivi esimene avalikkuse ette toodud kunstiteos.

Sellel pildil siin kõrval on minu esimene avalikkuse ette toodud kunstiteos. Ma ei mäleta, kas õppisin seda joonistades juba esimeses klassis või olin just seitsmeaastaseks saanud ja läksin sügisel esimesse klassi. Pigem niipidi, sest kui kuulsin Tähekese joonistusvõistlusest, tahtsin kangesti sellest osa võtta, ja see oli ema, kes mind ju­hendas. Kui oleksin olnud juba Tal­linna 46. keskkooli 1. kunstiklassi õpilane, oleks mind juhendanud kindlasti minu tollane kunstiõpetaja, tänaseks juba legendaarne kunstiõpetaja Tiiu Isok. 
Pilt kujutab Kalamaja sauna. Ela­sime tol ajal perekonnaga Kala­majas Kalju tänaval ja iganädalane saunaskäik oli rituaal. Mulle need saunaskäigud väga siiski ei meeldinud. Kogu sauna õhustik, imelik lõhn, naljakad onud ja tädid, kummaline sisekord, palju paljaid võõraid… Aga küllap võt­sin saunaskäigu ülesjoonistamise ülesandeks ka seetõttu, et teadsin – inimese kujutamine on küllalt raske ja ka suured kunstnikud on pidanud sellega palju vaeva nägema. Niisiis tundus see mulle ületamist vääriva ülesandena ja ema kiitis minu valiku väga heaks, võimalik, et lükkas seda natukene tagantki.
Töö juures on kõige toredam fakt see, et meil oli emaga pikk arutlus teemal, kas naistele – sest pildil on kujutatud sauna naistepoolt – on mõtet, põhjust, oskusi joonistada tissid ja muud olulised detailid. See oli väga tõsine minu algatatud arutelu. Ei mäleta, et ema oleks seda kuidagi küsimuse alla seadnud, aga ühine otsus oli: parem mitte. See nüanss tundub mulle täna väga naljakas, sest kui meie oma pere lapsed joonistasid – ja nad joonistasid hästi palju –, oli loomulik, et isadel ja meestel olid teatud kehaosad ja naistel samamoodi. Tore on neid joonistusi tagant­järele vaadata. Mina lapsena otsustasin sellise unisex-žanri kasuks, nagu seda tänapäeval nimetatakse.
Siinsel pildil näeme tumerohelist seina, mida oli väga raske guaššidega truult edasi anda, sest just teatud spetsiifiline roheline oli tol ajal kõiki­des ühiskondlikes ruumides – haiglates, koolides ja ka seal saunas. Seal oli ka ilus valge suur kahhelahi ja punane uks, mis viis kõige kardetavamasse ruumi, leiliruum – kus, muide, said mehed ja naised kokku – ja seal ei meeldinud mulle üldse, aga ega ema mind kunagi ka sundinud. Olen kujutanud pildil erinevat tegevust: kes peseb duši all, kes aitab teisel selga pesta. Ühel lapsel on plastmassist pardikene kausis. Need olid toona moodsad mänguasjad. Enda meelest olen tõetruult edasi andnud Kalamaja saunale olemuslikke detaile – kivist pinke.
Kui olime Kalju tänavalt ära kolinud – see juhtus, kui olin 4. klassis –, me enam Kalamaja saunas ei käinud. Karl Marxi puiestee kolmetoalises korteris oli vann, käisin sauna diktaadist pääsenuna aasta jooksul iga päev vannis ja mõtlesin, kui tore on seal üksi olla.
Sedalaadi mälestusi toob mulle joonistus. Olin tookord kõrvust tõstetud, et mu pilti tunnustati Tähekese joonistusvõistlusel, aga eks mind algklassides nöögiti ka, sest mis teema see selline on ja kes joonistab selliseid paljaid inimesi – see oli tollal paras julgustükk.