Kultuurihuvid on killustunud rohkem kui kunagi enne

Reede, 13. november 2009	lk 7
Autor: Kristi Helme	Trüki

Nüüdiskultuuri uurimiskeskuse alustalad Aili Aarelaid ja Indrek Tart sellel suvel Lissabonis Euroopa sotsioloogide liidu konverentsi puhkepausil. Foto: erakogu

Tallinna ülikooli nüüdis­kultuuri uurimiskeskuse juhataja Aili Aarelaid usub, et Eesti kultuur on elujõuline ning andekamad meie seast maailmakultuuri tasemel võrdsed võrdsete seas.

Nüüdiskultuuri uurimiskeskus loodi 1995. aastal, eelmise aasta suvel algas tihe koostöö Tartu ülikooliga sealses kultuuriteooria tippkeskuses. Euroopa regionaalarengu fondi rahaga loodi hiljuti oma noortele uurijatele ka „teadusinkubaator”.
„Uurijate keskmine vanus on 42 aastat (noorim 26 ja vanim 63). See on tähtis, sest tahtes mõista nüüdiskultuuri seisu viimasel kahel aastakümnel, peab meil olema eri generatsioonide arusaamine asjast. Mida noored tunnetavad, seda ei tunneta vanad, ja vastupidi,” ütleb Aarelaid. Arvestades üldist sotsiaal-humanitaarteaduste feminiseerumist, on ta rõõmus, et 11 töötajast tervelt kuus on mehed.

Olete välja andnud neli kogumikku, järge ootab viies. Mida täpsemalt uurisite?
„Esimene kogumik käsitles kodanikualgatust (1996), teine rahvakultuuri (1999) ning kolmas ja neljas kultuuride dialooge (2001 ja 2007). Järgmisel aastal peaks ilmuma tänapäeva analüüsiv viies kogumik. Neljanda kogumiku kirjutasime vene keeles vene vaimsemate ringkondade jaoks, aga kahjuks ei võetud seda kuigi innukalt vastu. Püüdsime seda HTM-i kaudu koolides levitada, aga vene õpetajaskond ei olnud kogumikust huvitatud. See on tüüpiline – ei kuulata ega tahetagi kuul­da. Ühel ministeeriumi korraldatud konverentsil nägin, kuidas vene õpetajad viskasid riigi raha eest osavõtjatele jagatud eestikeelsed materjalid lihtsalt prügikasti. Oma eesti-vene kultuuridialoogi võimalikkust käsitlevat trükist oleme nüüd tasuta jaganud Venemaa ja Ida-Euroopa teadlastele, kellel on asja vastu konkreetne huvi.”

Kirjutate eesti kultuurist ka välis­maistes teadusajakirjades. Kui huvitatud meie kultuurist ja ajaloost ollakse?
„Eesti teaduspoliitika on karm ning elus püsimiseks ei saa me tegutseda ainult eesti keeles ja eesti lugeja jaoks kirjutades. Riikliku sihtfinantseerimise saamiseks peame olema agarad rahvusvahelised suhtlejad ja võõrkeeltes avaldajad. Ei maksa arvata, et meid avasüli oodatakse, konkurents on tõsine ja iga kõrgkvaliteediga ajakirjas ilmunud artikkel on humanitaarlasele oluline sündmus.
Plaanis on avaldada ingliskeelne raamat „Balti elulood ajaloo ristteedel”. Koostasime ja toimetasime selle koos professor Li Bennich-Björkmaniga Uppsala ülikoolist. Lätlaste, leedukate ja eestlaste kõrval on autoreid ka Root­sist, Saksamaalt, Inglismaalt ja Soomest. Ainult niisuguse haardega on lootust mingikski läbilöögiks. Käsikiri on koos, aga suurte kirjastus­tega on raske läbi rääkida. See, et Balti riikide ko-gemus maailma huvitab, on illusioon. Eelkõige huvituvad meist Põhjamaad, valdavalt Soome. Suurkirjastused on väga Lääne-Euroopa-kesksed, tahetakse tea­da enda kohta ja avaldada oma üli­koolide teadureid. Oleme siiski lootusrikkad, sest üks Euroopa sotsioloogidega koostööd tegev kirjastus avab praegu Ida-Euroopa seeriat, ehk saame seal jutule.”

Praegu on teil käsil uurimisprojekt „Teise laine kultuurimuutused taasiseseisvunud Eestis”. Mida olete teada saanud?
„Analüüsime kultuurimuutusi, mis on toimunud viimasel kahel aastakümnel. Esimesel kümnendil oli põhidiskursus sotsialismist vabanemine ja taasühinemine Läänega. Praegu ei taheta turumajanduse ja demokraatia aabitsatõdede omandamise ajast enam suurt kõneldagi, kogemus oli omajagu valuline. Vaimse rikastumi­se tasandil domineeris laenamine – tõlkisime ääretult palju, püüdsime Põh­jalast üle võtta kodanikualgatuse vorme, saatsime oma tublimad noored Lääne ülikoolidesse. Koos turumajandusega vallutas kaubaküllus ka kultuurituru, piraat-CD-dest kuni massikultuuri staaride saabumiseni Eestisse. Arvasime, et turu- ja demok­raatiamängudes on turvalisus meile tagatud.
Oma 2001. aasta aprillimanifestis tõdesid aga sotsiaalteadlased, et meil on kaks Eestit: rahva enamus elab vaeselt ja tilluke vähemus äärmi­selt rikkalt. Sama aasta septembris New Yorgis toimunud terrorirünnaku kaudu saime kinnituse, et vastupidi loodetule elame tegelikult täiesti määratlematus ja ebaturvalises maailmas. 2008. aasta majanduskrahh on seda tõdemust kinnitanud. Ühe miljoni eestlasega kultuuritarbijana oleme globaalses mõõtkavas kärbeskaalulised, kergesti haavatavad ja vaid pingutustega suurtes kultuurivoogudes toimetulijad.”

Uurite nii eesti- kui ka venekeelset kultuuriruumi. Kas kahe rahvuse väärtushoiakud on sarnased?
„Võrdleme eesti ja vene elanike alus- ehk põhiväärtusi (nt tervist, pere­elu, suhteid sõpradega). Uurime, milline on Eesti väärtusilm võrreldes teiste Balti riikide, Ida-Euroopa ja maailmaga. Eestlased ja venelased ei ole kuigi sarnased, aga nooremates vanuserühmades on sarnasus tekkimas. Eestlased tahavad olla rohkem Põhjamaade nägu, venelased aga ei ole Venemaa, pigem Ida-Euroopa teis­te slaavlaste moodi. Vene noorte hedonistlikud ja individualistlikud tahtmised on kohati suuremadki kui eesti noortel. Vanemad põlvkonnad on rahvusest sõltumata pigem kollektivistlikud, austavad omakultuuri traditsioone ja lepivad vähemaga.
Kohalike venelaste identiteete uurime ankeetküsitluste ja süvaintervjuude kaudu. Elulooliste ja teemaintervjuude põhjal jaotame uuritavad kolme gruppi. Ühed on noored aktiivsed venelased, kes on loonud oma väikse kodanikualgatuse ühendusi, nt kirjandusklubi. Nad on sellest väga teadlikud, et elavad Eestis, ja soovivad just venelastena kohalikku kultuuriruumi rikastada. Teiseks uurime eakaid, kes on elus läbi teinud suuri pöördeid. Nii saame teada, kuidas toimib pikaajaline kultuuritraumadega kohanemise mehhanism. Meie 70–80-aastased teavad, kuidas tulla toime ühiskonna järskude hüpetega, sest nad on seda läbi teinud nii 1940-ndatel kui ka 1990-ndatel aastatel. Kolmandaks võrdleme kahte eesti noortekohorti: keskkooli 1991. aastal ja 2000-ndate alguses lõpetanud. Nende kahe grupi eneseteadvus ja ettekujutus täiskasva­nuks saamisest on küllaltki erinev – esimene on 1970-ndate võitjate põlvkond, kes läks keskharidusega panka juhtima. Noorematel on praegu palju raskem, sest mõistlikke töökohti lihtsalt ei ole, ja nemad kipuvadki Eestist lahkuma.”

Ehk on väikerahva püüd suurema poole paratamatu? Või tekib kunagi tugev iseolemise tunne?
„Usun, et Nõukogude ajal oli nn Eesti asi tugevam ja rahvast kooshoidvam. See oma nägu kipub praegu teiste kultuuride pakutavale alla jääma. Meie üks miljon eesti inimest on oma kultuurihuvides rohkem killustunud kui kunagi varem. Nooremad räägivad, et tuleb leida oma stiil ja planee­rida karjäär. Sellega rõhutatakse individualistlikke väärtusi, rahvas on meil aga väga väike.”

Ons meie kultuur ohus?
„Ma ei tunne praegu võõraste kultuuride koorma raskust. 1990-ndate alguses püüdis Eesti kultuur iga hinna eest Läände saada, aga edu oli tagasihoidlik, vaid soomlased ostsid meie kunsti võileiva hinna eest kokku. Nüüd on meie eneseteadvus oluliselt tõusnud. Oleme veendunud, et suudame ka ise teha asju ja mõelda mõtteid, mis on rahvusvahelisel turul aktsepteeritud. Neid, kes suudavad ennast väljaspool nähtavaks teha, ei ole teab kui palju, aga see pole peamine. Oluline on, et andekamad meie seast on maailmakultuuri tasemel võrdsed võrdsete seas.”

Vaatlesite oma mullusuvises ajalooõpetajate konverentsi ettekandes vaimuelu ENSV-s. Kas see teema on veel päevakorral?
„Tahaks põhjalikumalt tegelda tollase seltsieluga. Nõukogude ajal seisime alati „vene värgi” vastu. Tollase vastupanukultuuri olulised kandjad olid eelkõige rahvusmeelsed seltsid. Tugevat seltsisolidaarsust jätkus ka 1990. aastateks: argieluga hakkama saamiseks oli inimestel seltsidest palju tuge, üksteist aidati nii materiaalselt kui ka vaimselt. Maaseltsides tegeldakse kohaliku elu edendamisega seniajani, suuremates linnades annavad tooni isiklikust huvist ja vajadusest ajendatud suhtlusvõrgustikud.
Praegu kogumegi koos Eesti kirjandusmuuseumiga elulugusid inimestelt, kes olid Nõukogude ajal ja iseseisvuse alguses seltsides. Võistluse nimi on „Seltsid minu elus”. Vanemad õpetajad on Nõukogude ajal tegelnud kas kodu-uurimise või looduskaitsega, kuulunud mingi kindla aine, nt geograafia, matemaatika, ajaloo või emakeele seltsi.
Kutsungi siinkohal seltsides osalenud õpetajaid oma elulugusid kirja panema. Meid huvitavad nii „sovetiaegsed” kui ka need inimesed, kes on seltsides läbi teinud pöördelised ajad 1990-ndatel. Elulood saata 15. detsembriks aadressil ruth@kirmus.ee või aarelaid@tlu.ee. Saab saata ka posti teel: Vanemuise 42, Tartu. Võistlusel on ka auhinnad.”