Ilus nagu õpetaja

Reede, 13. november 2009	lk 9
Autor: Virve Liivanõmm, ajakirjanik	Trüki

Virmalise lasteaia noorimas rühmas on kõik lapsed parajasti kiisud, mõistagi mängult. Ja iga mööda jalutav kiisu saab õpetaja Siiri Essensonilt mõnusa pai. Foto: Raivo Juurak

Siiri Essenson Tallinna Virmalise tänava lasteaiast on praegu noorima rühma õpetaja. Vanematest koolieelikutest teab ta rä­äkida, et poisid tahavad enamikus saada politseinikeks, tüdrukud lillemüüjateks või õpetajateks.
Lillemüüja seisab ilusate lillede keskel, õpetaja on lihtsalt kõikidest teistest kõige ilusam, mis tähendab targem. Niisugust asja, mida õpetaja ei tea või oska, ei ole olemas.
Poistest tuleb siinkohal pikemalt juttu. Nad on õpetaja Siiri meelest ausamad kui tüdrukud. Siiri ei varja, et tema süda kisub ka lasteaias rohkem poiste poole, sest ta on kolme poja ema. Hea amet, kus ei pea ise kohe kõike suutma. Poisid suudavad.
Vanem, Enar on reklaami ja meediat õppinud ja juhib meelelahutusfirmat Vibe.
Keskmine, Janar on sõjaväepolitseinik, käinud Eesti missiooniga Iraagi ja Afganistani sõjas. Ja enne raskeid raadiouudiseid emale helistanud, et täna läks kehvasti, aga temaga on kõik korras. Ema ütleb, et Janar on füüsiliselt hästi vastupidav, loomu poolest ellujääja, väga korralik noormees, kes oma raske leiva kohta on emale öelnud nii: „Mina ei käi sõjas kedagi kurvastamas ega rõõmustamas. Mulle lihtsalt meeldib see töö, kaua ma ikka ainult mängin sõda.”
Kolmas poiss Rainar sai keskkooli hõbemedaliga läbi, astus ülikooli, aga praegu teenib Tapal kaitseväes. Tema on keskkonnakaitse pärast mures, hakkab TTÜ-s õppima materjalide taaskasutamist.
Lastel on sihid selged. Ons õpetajast ema suur karjäärinõustaja? Ei, Siiri on enda sõnul hästi leebe, igasuguste eripärade ja soovide suhtes salliv.

Silmad said ise märjaks
Siiri Essenson on Tallinna pedagoogilise kooli diplomiga õpetaja, aga kord selle töö pealt ka ära käinud. Kunsti ja käsitöö suure sõbrana kujundas ta tervelt 16 aastat rahvuslikke kampsuneid. Tegi uusi mudeleid, oli juurdelõikaja. Lasteaialapsed tulid teinekord vastu ja küsisid, millal tal need kampsunid ükskord õmmeldud saavad, millal ta tagasi tuleb. „Nutsin ja läksin edasi,” tunnistab Siiri tagantjärele.
Tema praegune kasvandik Katarina on nutmise kohta öelnud, et see on siis, kui „silmad saavad ise märjaks”.Tüdrukutest veel nii palju, et oma poegadele on Siiri öelnud, et neil võiks tütreid olla, sest lasteaias ei saa kõike, mida ta ise käsitsi teha oskab, edasi anda. Kui need tüdrukud ükskord sünnivad, ei kavatse vanaema küll koju jääda ega veel kord elukutset vahetada, sest siis võivad silmad jälle ise märjaks saada.

Ise loovad ja laulavad
Virmalise lasteaias on kombeks, et kui lapsed aeda tulevad, kirjutavad õpetajad alati arvutisse üles, mida vahvat nad välja mõtlesid, ütlesid, lauldes kuulutasid. Üleskirjutamine käib igas rühmas kuni lõpupeoni välja. Neist ümbritseva eluga tutvumise ehedatest avaldustest panevad õpetajad igal aastal kokku mälestusraamatu, mis lapsed koju kaasa saavad.
Õpetaja Essenson selgitab, et pärast viiendat eluaastat jäävad lapsed mõnigi kord salapäraselt vait. Ja kodudes on tihti nii, et lapsega eraldi suurt keegi ei tegele, lasteaias saab nii aga vaat et terve rahvas alguste algusest peale üles tähendatud. Kairit näiteks on hiljuti öelnud: „Mina olen naine! Väike naine!” Ja Cedrik on lisanud: „Mina olen ka kolmene, ainult vana!”
Nüüd elame majanduskriisis, kõigil on väidetavalt kehv olla, kogu aeg on midagi puudu. Siiri Essenson ütleb, et Virmalise lasteaias see kuskilt otsast välja ei paista. Või on masu neist mööda läinud. Hiljuti näiteks tehti tore remont.

Masust puutumata
„Meil see surutis küll endast tunda ei anna, kui ta just pikkadeks aastateks kestma ei jää. Meil jätkub kõike, laste arendamist ei takista miski, sest eks lahedamatel aastatel sai üht-teist tagavaraks muretsetud. Vahel on mõned vanemad abi pakkunud, aga meie pole lisaks midagi küsinud.”
Virmalise lasteaia noorimate rühmas on Siiri Essensoni kõrval ametis ka õpetaja Marju Esko. Kolleegid peavad neid toredaks tandemiks.
Üks mõte, mida teha, on Siiril veel. Kui oleksid vanad ajad, läheks ta mõisa­majja teenijaks. Puhastaks ja koristaks, keedaks ja kooks, seaks ja sätiks. Miks? „Mulle kohe meeldib see teiste heaks tegemise tunne ja ma olen elus alati kõigega hakkama saanud, mis olen ette võtnud.”