Haldusterritoriaalne haridusreform

Reede, 29. jaanuar 2010	lk 3
Autor: Karl Kello	Trüki

Lummemattunud Eesti, reformiootel Eesti: otsustamine viiakse kõrgele ja kaugele ning ollakse üllatunud, et rahvas võõrandub riigist. Foto: Raivo Juurak

Haldusterritoriaalne reform on taas päevakorral. Haridusreform ja haldusreform, ega neil suurt vahet ole, sedastab Rapla endine maavanem Tõnis Blank. Teoretiseeritud on neil teemadel aga kogu taasiseseisvusaja.

Eesti maaomavalitsuste liidu esimees Kurmet Müürsepp on seisukohal, et haldusreformiga pole mõtet kiirustada. Tema ei nimetakski vajalikke ümberkorraldusi reformiks, vaid muudatusteks, mida tuleb ikka teha, näiteks tugevdada omavalitsus­liitude maakondlikku tasandit, suurendada omavalitsuste tulubaasi. Haldusterritoriaalsete ümberkorral­duste vajadus ei ole avalikkust veennud. Omavalitsuste arv on vähenenud (oli 256, praegu on 226). See on vabatahtlik ja motiveeriv ühinemine, sunduslik eestlasele ei sobigi. Kurmet Müürsepp tõdeb, et põhimõtteliselt on Eesti haldusjaotus ja ka koolivõrk suhteliselt head, muudatuste vajadus tuleneb õpilaste arvu vähenemisest.
Marju Lauristin aga nimetab radikaalset haldus- ja haridusreformi ühiskonnas oodatuks, mille takerdu­mine näitab, kuidas erakondade lühiajalistel huvidel põhinev valitsemiskorraldus on halvanud Eesti reformisuutlikkuse (EPL, 22.01).

Reformipalavik
Tõnis Blanki meelest ei tohi teha territoriaalset haldusreformi sellisel kujul, nagu teda vahepeal n-ö koogilõikamise meetodil püüti ette võtta. „Kas haldusreform päästaks riigieelarve? Kas ta looks olukorra, kus ei oleks vaja eelarvet paaniliselt kärpida? Kas haldusreform valmistaks ette pinnase euro tulekuks?” küsib ta retooriliselt.
„Kahekümne aasta jooksul on eesti rahvas üle kallatud reformidega, alates omandi- ja põllumajandusreformi­dest, jätkates politsei ja päästeameti, meditsiini, hariduse, halduse ja kõige muuga,” ütleb Tõnis Blank. „Alati pole tulemused olnud sellised, nagu tahetud, või ei ole inimesed rahul. Rahvas on väsinud reformidest.
Tahetakse õhukest riiki, et kulutada vähem riigi juhtimise, riigiaparaadi ja -ametnike peale. Mina olen küll seisukohal, et lõpmata õhukest riiki ei saa pidada. Riiki pole võimalik juhtida nagu äriühingut, otsides igas liigutuses, tegevuses ja valdkonnas ökonoomiat ning kasumit. Riigi toimimisel on oma mehhanismid ja printsiibid. Kui tahame õhukest riiki, ongi ta lõpuks nii õhuke, et kukub läbi. Odavas riigis on ka odavad ametnikud ja siis pole ju põhjust halada ja nutta haldussuutmatuse üle.”

Tähtis pole äri, vaid inimene
Tõnis Blank: „Territoriaalne osa haldusreformist on hoopis küsitava väärtusega. Kas on kindlaks tehtud, et väike vald on oma elanike jaoks halvem kui suur? On väikseid valdu, kes saavad väga hästi hakkama. Suuruses ei ole üldse küsimus.
Mõttekas oleks koostada haldusmaatriks, lähtudes kõige madalamast tasemest, küla ja valla tasandist maakonna ja riigi tasandini. Riigikogu annab seadusi ja kontrollib nende täitmist, maakonna tasandil peaks olema alles ja taastatud maavolikogu.
Valla tasandil on vallavolikogu olemas, sisult seadusandev organ. Kui nimetada maakond ümber vallaks (15+5-süsteem), eeldakski just, et maakonna tasandil on oma otsustav kogu.
Tuleb selgeks teha iga tasandi pädevus, milliseid ülesandeid ta täidab, milliseid tulemusi tahetakse saada. Aga praegu me ainult tsentraliseerime. Juhtimine ja otsustamine on üritatud viia Tallinna, võimalikult valitsuse tasandile. See on vähendanud oluliselt osalusdemokraatiat, identiteeti, rahva usaldust ja ühtlasi riigi kohalolekut maakonnas.
See tsentraliseerimine ja regioonidesse jagamine meenutab äriühingu juhtimismudeli järgi toimimist, et võimalikult ökonoomselt läbi ajada. Ükskõik, kas teeme seadust hariduse või halduse jaoks, lähtuda tuleb inimesest ja kogukonnast, olgu see kogukond kool (õpilased/õpetajad) või küla, vald, maakond. Kas suuri seadusi vastu võttes analüüsitakse neid sellest vaatevinklist, kui palju nad mõjutavad inimeste eluolu? Nii Tallinn kui ka alla saja elanikuga Piirissaar on omavalitsused. Kas kohaliku omavalitsuse korralduse seadus saab nende kummagi jaoks täpselt ühtemoodi toimida? Kui muudame midagi halduskorralduses, mis mõju avaldab see haridusele, tervisele, arsti- ja sotsiaalabi kättesaadavusele?
Muidugi, halduskorraldus ongi üks kõige raskemaid valdkondi terves maailmas. On erinevaid mudeleid ja süsteeme, puudusi ja plusse-miinuseid on kõigil. Aga mida rohkem on väiksemaid üksusi, seda rohkem inimesi saab otseselt osaleda omavalitsuse tasandi juhtimises. Inimene on kaasatud, tema arvamust oodatakse, kuulatakse ja arvestatakse. Meil tuleb välja kuidagi vastupidi – inimene kauges kolkakülas, parem, kui teda vähem kuulda ja näha oleks. Subsidiaarsuse printsiibi kohaselt (meie riik on seda ise ka tunnistanud, aga oma tegevuses kaugeneb sellest) tuleb otsus vastu võtta võimalikult lähedal sellele, keda ta puudutab.“

Tuleb teada, mitte arvata
Tõnis Blank: „Vahepeal korraldas osa erakondi omavahel otsekui vähempakkumisi. Halduse puhul tuleks territoriaalne printsiip esialgu täiesti kõrvale jätta ja lähtuda sisulistest probleemidest: mida kohalikul tasandil lahendada; millist abi pakkuda KOV-ile riigi poolt; kuidas muuta maksusüsteemi, et rohkem raha jääks kohapeale otsustamiseks. Regionaaljuhtimine käib ka maksupoliitika kaudu. Praegu tekib tunne, justkui riik ei usaldaks omavalitsusi, mis tekitab omakorda usaldamatust.
Ei ole ühtegi korralikku analüüsi ega teadusuuringut, mille alusel võiks väita, et just niipalju valdu või nii suur vald on parem kui teine. Kui mingeid küsitlusi tehakse, jõutakse tulemusele sõltuvalt vaatenurgast: kes pooldab valdade ühinemist, leiab enda jaoks positiivseid momente; skeptiline leiab veelgi rohkem negatiivset.
Haridus- ja halduskorraldus on suhteliselt konservatiivsed valdkonnad. Järske kannapöördeid ilma põhjaliku analüüsita ei saa pidada loogiliseks ega õigustatuks. Otsustada tuleb korralike teadusanalüüside põhjal, aga mitte kellegi arvamuse kohaselt, et 10, 15, 50 või sada valda.”


KÜSIMUS JA VASTUS

Kas peate vastuvõetavaks, et gümnaasiumi- ja põhikooliastme lahutamine jääks kohaliku omavalitsuse otsustada?

KAREL RÜÜTLI,
riigikogu liige, Eestimaa Rahvaliit:
„Tahan uskuda, et PGS kavandataval kujul teoks ei saa. Igaüks, kes asjasse süveneb, mõistab, et säärane ümberkorraldus suurendaks hariduslikku kihistumist. Seadusega edasi minnes tuleks keskenduda eeskätt hariduse sisule ja kvaliteedile, mitte õpilaste jagamisele karpidesse. Alles siis, kui reformi eesmärgid on paigas ja võimalikke tulemu­si igast küljest analüüsitud, võib hakata rääkima liitmisest/lahutamisest. Kindlasti on siinkohal kohalikel omavalitsustel oluline roll kaasa rääkida. Praegustes oludes on raske ette kujutada, et KOV-id jäävad arutelust täiesti kõrvale. Põhikooli ja gümnaasiumi sundlahutamisel on tõenäoline, et gümnaasiumid koonduvad maakonnakeskustesse. Esmalt kaob vallast gümnaasium ja pärast seda tekib surve põhikoolile –õpetajate koormus väheneb ja väikestest koolidest kaob ka õpetaja.
Kindlasti ei saa haridusreform olla haldusreformi peaproov, kuna viimase sisuks peab olema pigem avalike teenuste kättesaadavuse parandamine kui koondumine keskustesse. Arutelu hariduselu edendamise üle tuleb tingimata jätkata, kuid arukaks edasiminekuks vajame tunduvalt enam infot ning põhjalikke uuringuid, mis annaksid ettekujutuse ümberkorralduste plussidest-miinustest. HTM ei ole suutnud kultuurikomisjonile esitada ühtegi analüüsi sellest, milliseks kujuneb põhikoolivõrk pärast gümnaasiumide sundlahutamist ja milliseid rahakohustusi toob kaasa uus õppekavade ja PGS-i rakendamine.”

IGOR GRÄZIN,
riigikogu liige,
Eesti Reformierakond:
„Kuna mitmetel objektiivsetel ja subjektiivsetel põhjustel on haldusreform tegemata (see pole lihtne asi ja kaua aega ei ole vastavasse ametisse juhtunud energilisi ja oskajaid inimesi), tuleb siinolevaid probleeme korraldada muude vahenditega, st mittehaldusvõrgustike abil. Maakauplused on kadumas, metsa­mehi suurt enam pole, postkonto­reid pannakse kinni, kaitsevägi katsub hoida kasarmuõuedesse jne. Selles olukorras, parafraseerides vene luuletajat, on kool Eestis rohkem kui kool. Ta on, ütleme, Eesti riik väljaspool maakonnakeskust.
Kui haridusjuhid teavadki, kuidas optimeerida hariduse andmist, ei tea nad ometigi, kuidas kulgeb Eesti territoriaalne elu. Ja siin jäävadki ainsana, kellele loota – omavalitsused. Eeskätt vallad, aga ka neid mõjutavad kolmanda sektori ühendused. Oleme lähedal olukorrale, kus kool võib jääda ainsaks rahva kooskäimise kohaks ja gümnaasium ainsaks kõrgvaimuelu ja eestluse keskuseks kümnete kilomeetrite peale. Kuna koolide-gümnaasiumide liitmine/lahutamine ei ole sama mis koolivõrgustiku kujundamine, pole mõtet liigseid hirme tekitada. Aga valdade sõna, mis muidu ehk olnuks abistav, saab saatuslikult otsustavaks olukorras, kus regionaalminister alles küsib (!) raha haldusreformi läbiviimise uurimiseks! Koolidest sai eestluse liikumine alguse, nüüd ehk juhtub see teist kordagi... uues ja arukalt korraldatud Eesti halduses. Ja vallajuhid on inimesed, kes teavad seda kõige paremini.”

JAAK AAB,
riigikogu liige, Eesti Keskerakond:
„Olen veendunud, et üld- ja gümnaasiumihariduse andmise korraldamine peab jääma kohaliku omavalitsuse otsustada. Haridus ja koolikorraldus on kohaliku elu tähtsamaid küsimusi, mida tulebki lahendada inimesele kõige lähemal oleval haldustasandil. Seda tehes tuleb omavalitsusel järgi­da seadusi ja teisi õigusakte. Riigi tasand ehk haridus- ja teadusministeerium peab tegelema riikliku järelevalvega ning tagama, et koolid täidaksid seadusi ning annaksid õpilastele head ja konkurentsivõimelist haridust. Kui kool ei vasta esitatud nõuetele, võib riik teha ettekirjutusi ja ettepanekuid. Kehva kooli sulgeb tõenäoliselt omavalitsus juba ise. Koostöö maakonna tasandil ja kokkulepped kooliküsimustes oleksid tulemuslikumad, kui maakondlikele omavalitsusliitudele antaks pädevus koolivõrgu üle otsustada. Mitmedki omavalitsusliidud on selle küsimusega ka tõsiselt tegelnud ja kinnitan, et omavalitsusedki on koostööks valmis.”

LAURI VAHTRE,
riigikogu liige,
Isamaa ja Res Publica Liit:
„Küsimuse tuum ei ole minu jaoks selles, kes või kuidas lahutab, vaid selles, kas gümnaasiumi ja põhikooli ühendus on hea või mitte. Minul on järk-järgult tekkinud veendumus, et see, mida me tavakõnes tähistame sõnaga „kool”, peaks tähendama üldjuhul põhikooli, „gümnaasium” aga tõelist gümnaasiumi, kus käivad gümnasistid, mitte lapsed. Gümnaasium peab olema noore inimese valik, sisenemine täiskasvanute maailma, mitte kodulähedane lapsepõlve pikendus. Esimese klassi juntsusid las viia esimese koolipäeva aktusele 9. klassi „onud-tädid” – selline positsioon tõstab nendegi väärikust ja aitab ette valmistada esimeste suurte isiklike otsuste langetamist.
Põhikooli- ja gümnaasiumiastme ühendus on teatavast ajajärgust pärit mõttekramp, millest tuleb üle saada. Mõistan, et kõik võtab aega ja harjumist. Küsimus, kas riik peaks siin jõuliselt sekkuma või ootama, millal uus (õieti küll taasleitud vana) arusaam juurdub, on pigem selline, mida mina küsin Õpetajate Lehe lugejailt.”