Iga inimene vajab meediaga suhtlemise oskusi

Reede, 29. jaanuar 2010	lk 11
Autor: Meeli Parijõgi	Trüki

Epp-Mare Kukemelk: „Ajakirjaniku- ja õpetajaamet on ühtviisi rasked ja kaalukad, sest mõlemad vastutavad suure auditooriumi ees.” Foto: erakogu

„Oluline on oskus näha meedias partnerit, mitte vastast,” selgitab ajakirjanikuna töötanud meediaõpetaja Epp-Mare Kukemelk kooli­noortele.

Kuidas ajakirjanikust sai meediaõpetaja?
„Töötasin BNS-is ja Postimehes. Õp­pisin samal ajal Tallinna pedagoogikaülikoolis klassiõpetaja erialal ja kursuseõde kutsus mind Tallinna 37. keskkooli meediatunde andma. Ilmselt liikus info suust suhu, sest hiljem kutsuti mind ka Lilleküla gümnaasiumi, kus olen nüüd kolmandat õppeaastat. Ajakirjanikutöö olen katki jätnud ja pühendunud peamiselt oma laste kasvatamisele. Töötan väga väikese koormusega.”

Te ei koolita tulevasi meediatöötajaid, vaid inimesi, kes oskaksid meediaga suhelda, oleksid teadlikud ja kriitilised meediatarbijad.
„Just. Ma arvan, et sellepärast ongi koolis meediaõpetust vaja, et tavainimesed, kes võtavad kätte ajalehe, teevad lahti mõne internetiportaali, kuulavad raadiot või vaatavad televiisorit, ei laseks meedial endaga manipuleerida; et nad tunneksid manipuleerimisvõtted ära. Et tavainimene, kes satub meedia huviorbiiti, teaks oma õigusi ja kohustusi ning oskaks meediaga suhelda. Ükskõik, mis elukutsete esindajad minu õpilastest saavad – oluline on, et nad oma töös oskavad näha meediat kui partnerit, mitte kui vastast või tülikat vahelesegajat.”

Või vahelevõtjat.
„Jah. Näiteks.”

Milliseid vigu noored meediaga suheldes teevad?
„Internetis on nad liiga vabad oma sõnakasutuses, kommentaariumides, samuti oma piltide ülesriputamisel. Nad ei anna endale aru, et see on avalik ruum. Aga see ei käi kindlasti kõikide kohta. Vahel ollakse liiga pealiskaudsed, nagu ka paljudes teistes asjades. Ei viitsita süveneda, sest elu on kiire. Ja seepärast usutakse esimest ettejuhtuvat asja.”

Suure osa meediast hõlmab meele­lahutus. Kas lapsed suhtuvad meediasse nagu meelelahutusse või virtuaalsesse mängu?
„Lapsed või noored ei suhtu minu meelest meediasse üldsegi mitte nagu meelelahutusse.”

Aga suur osa uudiseidki on puhtalt meelelahutuslikud.
„Nojah, on. Piir ei jookse sealt, kas inimene on noor või vana. See on väärtushinnangute küsimus. Mõned inimesed lihtsalt arvavad, et need meelelahutusuudised ongi „päris”. Et niisugused need uudised olema peavadki. Ja kui räägitakse juba mingitest „kõvematest” uudistest, siis on see nende meelest igav ja mõttetu.”

Kui suur on noorte huvi meediaõppe vastu?
„Lilleküla gümnaasiumis on meedia kohustuslik õppeaine. Huvist selle õppimine ei sõltu. Küll aga saavad õpilased valida, mida nad praktilises meedias teha soovivad. Nad saavad valida kas kirjutamise, fotograafia- või filmirühma.”

Milline rühm on kõige populaarsem?
„Foto ja film on kõige populaarsemad. Aga neid rühmi mina ei juhenda. Mina juhendan ainult kirjutajaid. Kirjutamise rühma tuleb umbes viisteist õpilast.”

Millise õpiku järgi õpetate?
„Kasutan Külliki Kase õpikut „Meedia­õpetus gümnaasiumile”.”

Kui kiiresti selline õpik vananeb?
„Õpikud vananevad üsna kiiresti. Loengute kõrvale toon ajalehtedest või uudistesaadetest näiteid päevakajaliste teemade kohta ning sageli kutsun kooli meediaga seotud inimesi oma tööst rääkima. Käime õpilastega ka õppekäikudel, et laiendada nende silmaringi. See pole klassikaline kooli­tund, kus töö käib töövihiku ja õpikuga. Eesmärk ei ole fakte pähe tuupida, vaid panna õpilased kaasa mõtlema ja julgustada neid oma ideid ja arvamusi välja ütlema.”

Millised päevakajalised teemad on tunnis viimasel ajal jutuks ol­nud?
„Arutasime pressinõukogusse laekunud kaebusi ja tegime rühmatööd, kujutledes, et oleme pressinõukogu liikmed ja peame tegema kas tauniva või õigeksmõistva otsuse. Vaatluse all oli näiteks praegu pressinõukogu menetluses olev kaebus uudise kohta Ingrid Tähismaa rasedusest. Ja õpilased pidasid taunitavaks Delfis ilmunud uudise avaldamist.”

Kui palju te tunnis internetivägivallast räägite?
„Kindlasti mitte iga tund. Aga oleme rääkinud vägivalla kajastami­sest meedias päris palju. Näiteks Too­mas Sildmäe pere peksmise juhtu­mist, Kaur Hansoni kohtuasjast. Sügi­sel oli meil riigireeturist juttu. Palju oleme rääkinud seagripi lainest ja selle kajastamisest. Teemad, mis puuduta­vad õpilasi ja koole, tulevad rohkem arutluse alla. Mõlemal juhul, kui Soomes toimus koolitulistamine, oli meil parajasti meediatund ja jälgisime sündmuste arengut reaalajas – kust informatsioon tuleb, kuidas seda edastatakse, kes kommenteerivad...
Loomulikult on mul õpiku põhjal tehtud tööplaan, kuhu me mingiks ajaks peame jõudma, aga näited, mida me arutama hakkame, muutuvad vastavalt sellele, mis on parajasti päeva­kajaline. Eelmisel nädalal oli Tallinnas öösel plahvatus. Osa õpilasi ei olnud tundi tulles plahvatu­sest midagi kuulnud, teised juba teadsid sellest, kolmandad olid seda ise näinud. Hakkasime prognoosima, mis edasi võiks saada – milline võiks olla meediakajastus. Ja kuna rääkisime selles tunnis inimeste erinevast staatusest meedias, siis oli teemaks, et tõenäoliselt näidatakse õhtustes uudistes plahvatuse ohvreid, inimesi, kes seal majas olid. Mõnega nendest on intervjuu. Arutasime, kas intervjueeritavaid identifitseeritakse ees- või täisnimega, kuidas ja millal varjatakse nende nägusid ja millal on vaja inimeste privaatsust kaitsta.
Postimehest oli ka näide: fotol oleval mehel oli käes korteri kütte­arve ning korteri number oli üle viirutatud. Kõik muud numbrid peale korteri numbri olid näha. Rääkisime, miks see oluline on.
Uus meedia pakub mulle kui õpetajale häid võimalusi kõiki materjale näitlikustada, illustreerida iga teooriapunkti mõne hiljutise sündmusega. Tundi ei saagi eriti ette valmistada.”

Ei saa hoida õpikust kinni.
„Jah. Pigem kujuneb tund ise. On klassikalisi näiteid, mida saab alati tuua, näiteks oleme rääkinud aastatetagusest tädi Maali juhtumist, samuti Enno Tammeri ja Vilja Savisaare rongaema-teemast või meie hulgast juba lahkunud Urmas Oti ja Olev Remsu sitapea-juhtumist. Selliste kirjelduste abil jääb õpilastele teema paremini meelde. Tagasisideks ei küsi ma mitte fakte, vaid nende arvamust – kuidas nad ühte või teist olukorda hindavad või mida sellises olukorras teeksid ja keda kaitseksid.”

Kas uueks meediaks saab blogin­dus ja traditsiooniline ajakirjan­dus võib mingil hetkel kaduda?
„Ei usu. Uusi kanaleid tuleb lihtsalt juurde, võimalused avarduvad. Nii nagu on arvamuste paljusus, on ka tehniliste lahenduste paljusus. Olen paralleeliks toonud näite helisalvestistest – milliseid plaate ja helikandjaid kuulasid õpilaste vanaemad, mida kuulavad nemad ise ja mida nende lapsed võiksid kuulata.”

Kas raskem on olla õpetaja või ajakirjanik?
„Mõlemad on rasked ja kaalukad ametid, sest mõlemad vastutavad väga suure auditooriumi ees. Õpetajana vastutad selle eest, et õpilastel kujuneksid õiged väärtushinnangud ja et nad saaksid oma edasises elus hästi hakkama, ning ajakirjanikuna vastutad selle eest, et sa ei edastaks valet ega moonutatud informatsiooni, vaid seisaksid objektiivsuse ja tõe eest.”