Uurimus õpilaste muutunud käitumise kohta 1989–2009 (1)

Reede, 29. jaanuar 2010	lk 19
Autor: Aino Saavaste, Olustvere TMK saksa keele ja giidinduse õpetaja	Trüki

Kas Tootsid-Kiired tegid vähem tempe kui tänapäeva koolipoisid? Foto: Raivo Juurak

Kuidas on muutunud õpilaste käitumine aastail 1989–2009 Eestis ja Saksamaal? Püüdsime koostöös Saksa kolleegide Renate ja Winfried Schilleriga valminud küsimustiku abil teada saada.

Uurimistöö eesmärk oli leida õpilaste suurenenud negatiivse koolikäitumise põhjused. Püüdsime ka välja selgitada, kas need põhjused on Eestis ja Saksamaal ühesugused või erinevad, samuti uurisime, millist abi pedagoogid praeguses olukorras vajavad.
Palusime küsimustikule vastata eri koolitüüpide (põhikool, gümnaasium ja kutsekool) õpetajatel nii Eestis kui ka Saksamaal. Kokku vastas kümme õpetajat Saksamaalt ja 15 õpetajat Eestist. Kahjuks ei olnud küsitlusse kaasatud erakoolide õpetajaid. Erakoolide õpilaskäitumise analüüs võiks olla järgmine uurimisteema.

Mida arvasid Eesti õpetajad?
Eesti õpetajad pidasid peamisteks õpilaste halba käitumist tingivateks põhjusteks ühiskonnas toimuvaid muutusi: autoriteetide puudumist, väärtushoiakute muutumist, piiranguteta TV-tarbimist, arvutis istumist, esmaste vooruste (viisakus, täpsus, sallivus) muutumist, ähmastumist; põlvkondadevahelise vastutuse vähenemist (laps tehku, mis tahab, ja vanavanemad vaadaku ise, kuidas saavad hooldekodu arved makstud), pidurdamatut tarbimist, agressiivset reklaami, ühistegevuse vähenemist.
Kõige vähem anti hääli järgmistele põhjustele: suurenev arv üksikuid lapsi peres, puuduv usk asjade heasse laabumisse, suhe jumalaga puudub või on hääbumas.

Mida arvasid Saksa õpetajad?
Saksa õpetajate arvates olid peamised negatiivset koolikäitumist põhjustavad tegurid esmaste vooruste (viisakus, täpsus, usaldus) muutumine ja ähmastumine, pidurdamatu tarbimine, võimetus ebaeduga toime tulla, agressiivne reklaam, traditsioonilise peremudeli kaotsiminek, üldised muutused ühiskonnas – autoriteetide puudumine, rutiini eitamine (iga hetk peab elamusi ja naudingut pakkuma, ka koolitund), jumalaga suhte puudumine või selle hääbumine.
Kõige vähem anti hääli järgmistele põhjustele: seksuaalelu liberaliseerimine, põlvkondadevahelise vastutuse vähenemine (laps tehku, mis tahab, ja vanavanemad vaadaku ise, kuidas saavad hooldekodu arved makstud), üksikvanemate arvu kasvamine.

Arvamused on erinevad
Nähtub, et Eesti ja Saksamaa õpetajate arvamused ei lange kokku. Erinevuste põhjusi tuleb otsida lähiajaloost ja ühiskonna erinevatest hoiakutest.
Eesti õpetajad nimetasid negatiivse koolikäitumise põhjustena ka ühiskonna süvenevat arusaamist, et kasvatusega peab tegelema ainult kool, laste liiga varajast lasteaeda panemist ning laste killustatust eri huvikoolide ja ringide vahel.
Saksa õpetajad nimetasid lisaks lapsevanemate mugavust, mis ei luba aega lastele pühendada, ning vanemate ajanappust, samuti hirmu, et kasvatustöös võidakse eksida.
Veel nimetati õpetajate suurenenud paberitööd, mis võtab aja ja energia tegelikult pedagoogiliselt töölt, survestatust olla edukas, eeskujude puudumist, arvutimänge, võõrõpilaste arvukust klassis ja õpilaste sisemist üksildust.

Millist abi soovib õpetaja?
Eesti õpetajad nägid kujunenud olukorrale lahendust väiksema õpilaste arvuga klassides, intensiivsemas inimlikus suhtlemises, selles, et vanemad paneksid lapsi rohkem koduseid töid (näiteks koristamine, pesupesemine ja toiduvalmistamine) tegema, suuremas koostöös lapsevanematega, selles, et koolielus oleks rohkem muusikat, kunsti, tantsu ja teatrit. Vähim lootsid nad abi infost, kuidas läheb koolielu mujal maailmas, pikapäevarühmadest, allkirjastatud kokkulepetest vanemate, õpetajate, kooli juhatuse ja sotsiaalpedagoogide vahel.
Saksa õpetajad lootsid abi leida väiksema õpilaste arvuga klassidest, intensiivsemast inimlikust suhtlemisest ja pikapäevarühmadest. Vähimat abi ootasid Saksa kolleegid sotsiaaltöötajate kodukülastustest ja nõustamisest; infost, kuidas läheb koolielu mujal maailmas, ja kooliprogrammi muutmisest.
Nägime, et mõlema riigi õpetajad arvavad, et õpilaste käitumine paraneks, kui õpitaks väiksemas klassikollektiivis, mis juba iseenesest võimaldab tihedamat suhtlemist. Erinev on Saksa ja Eesti õpetajate arvamus küsimuses pikapäevarühma töö kohta.
Eesti õpetajad lisasid veel, et aitaks, kui kõlbluskasvatus koolis muutuks konkreetsemaks ja õpetajad läbiksid suhtlemiskoolitused. Nimetati ka psühholoogilise koolituse vajalikkust ja lapsevanema vastutuse suurendamist.
Saksa õpetajate ettepanekud lisaks küsimustikus seisvatele olid, et koolipsühholoog peaks aitama nii õpetajaid kui ka õpilasi, et igal klassil peaks olema oma ruum, et kooli juhtkond õpetajat rohkem usaldaks, et õpetajat ei kontrollitaks pidevalt; et normkoormus oleks väiksem, et lapsed saaksid koolis lõunat süüa.
Küsitlusest järeldus, et Eesti ja Saksamaa õpetajate tööolud võivad küll erineda, kuid neid ühendab mure kasvava põlvkonna pärast.