Maiki Liivas: ka arvuti aitab lastel suhtlema õppida

Reede, 5. veebruar 2010	lk 11
Autor: Kristi Helme	Trüki

Maiki Liivas soovitab õpetajatel panna mitu last ühe arvuti taha ülesannet lahendama – nii suhtlevad nad rohkem ja õpivad kiiremini. Foto: Raivo Juurak

Tallinna Sipsiku lasteaia õpetaja Maiki Liivase jaoks oli eelmine aasta mitmes mõttes tähtis – Tallinna ülikoolis kaitses ta ära magistritöö, oktoobris pärjati Maiki aasta noore õpetaja tiitliga.

Sinu magistritöö teema oli „Õpe­ta­jate hinnang arvuti kasutamisele lasteaias”. Mida täpsemalt uurisid ja teada said?
„Uurisin Tallinna, Tartu, Pärnu, Viljandi ja maaõpetajate suhtumist arvutikasutamisse. Selgus, et õpetajad on väga entusiastlikud. Muidugi tuleb arvestada, et uurisin vaid neid õpetajaid, kes arvutit oma töös kasutavad. Ankeetidest kumas läbi mure laste koduse arvutikasutamise pärast. Lapsed liiguvad ise nii kiiresti edasi, et vanemad ei jõua nendega sammu pidada.
Õpetajad kasutavad päris palju PowePointi esitlusi ja õppemänge. Tingimused rühmades on praegu üsna kesised, paljud arvutid on vananenud ega jooksuta kõiki programme. Vaja läheks projektoreid, sest lasteaias ei peaks laps õppima üksi arvuti taga klõbistades. Kasutatakse peamiselt oma tööarvutit. Eriti hea oleks puutetundlik tahvel, praegu on see vaid üksikutes lasteaedades. Aga eks ta muutub peagi odavamaks...”

Kas eri vanuses õpetajate vastused erinesid märgatavalt?
„Tegin ka bakalaureusetöö 2005. aastal samal teemal ning siis olid vanemad õpetajad oluliselt skeptilisemad kui praegu. Aga eks, jah, noored tunnevad ennast arvutimaailmas paremini. Küsitletud õpetajad arvasid, et teavad päris hästi, mida teevad. Samas ei ole arvutikasutamine vaid dokumendi trükkimine või interneti kasutamine, haridustehnoloogiline pädevus tähendab, et õpetajad oskavad tehnoloogiat õppetöös rakendada. Lasteaiaõpetajad on väga loovad ning kui neile anda oskused ja vahendid, võib tulemus olla väga hea. 
Oleme Tallinnas harjunud, et igas rühmaruumis on arvuti, aga väiksemates kohtades on arvuti paljudes lasteaedades vaid metoodiku kabinetis ja seegi vana. Mõni aeg tagasi olid paaris Tallinna lasteaias ka arvutiklassid, kuid need on nüüdseks kadunud.”

Lasteaial on siis väga tähtis roll – tutvustada esimesi tõdesid, samas saavad õpetajad piirata laste arvutikasutust...
„Lasteaias on kogu arvutikasutus õpetaja kontrolli all ja ohte tõesti ei ole. Siin on reeglid kokku lepitud ja lapsed peavad neist kinni. Vägivaldsete mängudega lasteaialapsed kokku ei puutu, arvuti on töövahend. Vanemad peaksid kodus samuti kehtestama eelkooliealisele reeglid. 
Minu uuringust selgus ka vanemate vastuseis arvutikasutamisele lasteaias – kodus on laps niigi palju arvuti taga. Ka vanemaid endid tuleb selles küsimuses tihti nõustada. Midagi teha ei ole, arvuti on ka väikelaste elus küllaltki olulisel kohal. Parem hakata sellega juba varakult tutvuma.
Päris pisikestele on tehtud n-ö sülevara ehk lapware. Laps istub vanema süles, lööb klaviatuuri käega ja ekraanile ilmub pilt või heli. Mõned uurijad ütlevad, et kui selline vidin paneb lapse koos vanemaga midagi tegema, on see hea, aga eks see ole eelkõige ikka äri. Mina sellel suurt mõtet ei näe. Alles alates kolmandast eluaastast mõistab laps ka ise, mida arvutiga teeb. Enne seda on oluline õppida kõndima ja rääkima.”

Milliseid lastelehekülgi soovitad?
„Lastekas.ee on tore ja lastepärane, toredate õpetlike Jussi multifilmidega. Solnet.ee on nii vene kui ka eesti keeles, kuigi keel ei olegi väga oluline, sest väiksemad lasteaialapsed ei oska veel lugeda. Meieoma.ee on samuti tore. Mängukoobas ei ole lasteaialastele eriti sobiv.”

Kuivõrd peaksid täiskasvanud väikelaste arvutikasutamist piirama?
„Mõningane piiramine on paratamatu, aga kõike peab tegema mõistlikkuse piires. Teismelisena on seda juba raskem kontrolli all hoida. Suurem osa lapsi ei tahagi hommikust õhtuni arvuti taga olla. Ameerikas on katsed näidanud, et laste huvi on alguses küll suur, kuid kaob peagi. Eks kõik uus ole alguses huvitav. Arvuti on „probleem”, mis reguleerib ennast ise.
Väide, et arvutikasutamine tähendab kapseldumist ja sotsiaalset isolatsiooni, ei pea paika. Juba 1980-ndate lõpu uuringud näitasid, et arvutiga mingit õpetlikku mängu mängides suhtlesid lapsed omavahel üheksa korda rohkem kui puslesid kokku pannes. Arvuti soodustab suhtlemist, sest lapsed arutlevad ja aitavad üksteist. Soovitan kõikidel õpetajatel korraga vähemalt kaks last arvuti taha ühte ülesannet lahendama panna.
Ameeriklane Mark Prensky räägib „digitaalsetest immigrantidest” ehk meist, täiskasvanutest, ning „digitaalsetest põliselanikest” ehk praegustest lastest. Meie teame, milline on maailm ilma arvutiteta, nemad ei tea. Neile on arvuti sama iseenesest mõistetav, kui kunagi oli linnalastele lift…”