Diskussiooni meie ülikoolides pärsivad hirm, ettevaatlikkus ja dialoogivõimetus (4)

Reede, 18. juuni 2010	lk 10
Autor: Argo Kerb	Trüki

Tartu ülikooli eesti kirjanduse professor Tiina Kirss räägib avalikult ja harvanähtavalt ausalt, kuidas Eesti ülikoolisüsteem on varastanud õpetamisrõõmu ning muutunud massihariduse kile­pakendajaks.

Tema artikkel („Karjak-professori väsimus”, EPL 28.05), kirjutatud toetamaks Konstanzi ülikooli magistrandi Liina Laksi mõtisklust („Eesti ülikool: ei jõua, ei viitsi!”, EPL 26.05), oli viimane tilk, mis uuristas läbi Eesti ülikoole ümbritseva vaikimismüüri. Laviinina järgnenud paljastused näitavad, et meie kõrg­hariduses on midagi väga nihkes.
Professor Kirss on õpetanud kahel kontinendil väga erineva suurusega ülikoolides. Doktorikraadi tegi ta Michigani ülikoolis, kus tudeerib üle 40 000 üliõpi...

loe edasi

Lugejate kommentaarid:

22.06.2010 14:13:32 Kolleeg
Väga asjalik olukorra kirjeldus. Häda on ainult selles, et juhtijateks saavad need, kes sellises olukorras hästi hakkama saavad - teadusliku produktsiooni produtseerijatest sihikindlad karjesristid. Ja nemad hoolitsevad endasuguste taastootmise eest. Tekib reingkäendus, mis ei lase teistsuguse väärtushinnanguga inimesi piruka ligi.

23.06.2010 09:26:33 Otto
Aastat viisteist tagasi hakkasid haridusametnikud, et oma tööd kergendada, ülikoole mõõtma tedusartiklite tähtsuse ja arvu jägi.
See mõõdupuu on ainuvalitsev tänaseni.
Õppetöö ei maksa midagi. Eestikeelne monograafia või õppevahend ei maksa midagi, ehk teiste sõnadega professoriks saab artiklite põhjal ka see, kes eesti keeles ei ole kirjutanud ühtegi õpikut!

Üliõpilase kohta antav pearaha ei kata õppetöö kulusid. Erialadevahelised õppetöö rahastamise erinevused (pearaha koos keerukusteguriga)on ebaõiglaselt suured.

23.06.2010 12:28:21 Mel
Väga väga hea lugu. Kui läksin ühte Lääne-Euroopa riiki magistrisse (majandusteadus), nägin kohe esimesel semestril, kui palju puudujääke on teadmistes. Nüüd olen öppinud mötlema ja analüüsima. Eestis ma seda teha ei osanud, olin vaid idioot, kes öppis fakte. Ei kahetse oma bakat Eestis, aga kövasti tuli täiendada oma teadmisi et teistele järele jöuda ning ennast vördväärselt tunda.

12.07.2010 09:36:39 magistrand
Olen Tartu Ülikooli Avatud ülikooli magistand, vanust on mul 40. Alles eelmisel suvel, enne sisseastumist tundsin, et arvan teadvat, mida tahan.
Nüüd, seda artiklit lugedes, tundsin rõõmu, et keegi on ometigi sellise nurga alt ka julgenud sõna võtta, mis mulle gi on muret teinud ja küsimusi tekitanud.
Nimelt, istudes ühes loengus noortega, kes just baka lõpetanud, pani mind imestama nende enesekindlus sulaselge jama suust välja ajamisel ning "sina, mutt, ole vait"-suhtumisel. Samas, kes teevad seminaridel suu lahti, julgevad õppejõule täpsustavaid küsimusi esitada ning dialoogi astuda? Eks ikka need "mutid", kelle elukogemus suurem ning põlvkond teine. Tihti olen end tabanud mõttelt, et 19-a. on kõrgkooli astumiseks liiga noor.Vabandan siinkohal nende ees, kes selleks ajaks parajasti küpsenud on.
Humanitaarina olen seminarivormi suur pooldaja ning imestan samuti suuliste eksamite kadumise üle. Kuidas saab üliõpilane ennast lõputöö kaitsmiseks ette valmistada kui kõik eksamid on kirjalikud või veebipõhised?