Õpetaja elukestev õpe: õpiks õige puhkama... (1)

Reede, 18. juuni 2010	lk 1
Autor: Sirje Tohver	Trüki

Toimekate inimestena planeerime pahatihti ka oma puhkuse üle. Kui osa plaanitust tegemata jääb – ja enamasti jääbki –, kripeldab rahulolu asemel hinges süütunne. Aga kui peakski õnnestuma kõik kavandatu ellu viia, oleme nii võhmal, et vajame kohe uut puhkust. Foto: Raivo Juurak

Küllap on nii mõnigi puhkuse alguses kogenud Tamm­saare „Tähtsast päevast” tuttavat tunnet. Kiire-kiire on jäänud seljataha, nüüd saaks teha just seda, mida hing ihkab, aga milleks töö kõrvalt pole mahti jäänud. Paraku valitseb tahtmistes ja mõtetes kaos, esialgu ei oska millestki alustada ja esimesed puhkusepäevad kuluksid nagu tühja.

Ei kulu nad ühtigi tühja. Võib-olla see on ainuke kord aastas, kus aeg korraks maha võetakse, enne kui karussell, sedapuhku puhkusekarussell, taas tuurid üles võtab. Toimekate inimestena planeerime pahatihti ka oma puhkuse üle, püüdes sinna mahutada välisreisi, aiatöö, remondi, suurpuhastuse, virna lugemist ootavaid raamatuid, mitu suveetendust ja veel palju muud.
Kui osa plaanitust tegemata jääb – ja enamasti jääbki –, kripeldab rahulolu asemel hinges süütunne – puhkus oleks nagu ära raisatud. Aga kui peakski õnnestuma kõik kavandatu ellu viia, on vaene puhkaja nii võhmal, et vajab kohe uut puhkust.
Kellelegi ei saa ette kirjutada, kuidas ta peaks puhkama. Mis ühele tüütu kohustus, võib olla teise meelistegevus. Puhkus õnnestub, kui puhkaja saab tegelda peamiselt meeldivate asjadega ja vältida vastumeelseid. Aga see nõuab oma­jagu otsustavust ja ka oskust „ei” öelda. Leidub ju ikka neid, kes on valmis teisi vähimagi süümepiinata rakkesse panema.
Õnnelikud on need, kel aastatega välja kujunenud puhkuse­tavad. Kes lähevad nii-öelda kindla peale ega pea pettuma. Aga ka liiga ühetaolised suved võivad pikapeale tüüdata – midagi jääks nagu puudu. Siis on õige aeg end igapäevarutiinist lahti rebida ja teha midagi tavatut – panna end hoopis teistsugustes oludes proovile.
Miks mitte võtta ette midagi seikluslikku, minna tavapärase bussireisi asemel kas või matkama. Pole tähtis, kas tegemist on mõnepäevase retkega läbi koduste rabade ja kõnnumaade või pretensioonika mägimatkaga. Elamused, mida hea veel aastategi pärast meenutada, on tagatud. Lisaks mõnus teadmine, et on suudetud end harjumuspärasest mugavustsoonist välja murda.
Miks mitte õppida midagi täiesti uut, minna näiteks sukeldumiskursusele. Pole midagi katki, kui sellest ei kujune elupõlist hobi, meeliülendavad hetked vetesügavustes on proovimist väärt.
Tõsi, igapäevarutiinist loobumisega kaasneb alati risk pettuda. Päev otsa läbi sääseparvede rühkimist või vaevalist mäkketõusu, raske seljakott turjal, igaühele ei sobi. Aga seda ei saa teada muidu, kui ikka ise järele proovides. Kes ei söanda riskida, jääb paljust ilma.
Head puhkust!

„Kui mina omal ajal reisisin, võtsin ikka paar-kolm kana kaasa...”
„Tr-r-r-r-r-r-r!”
Äratuskell, vana plekk-kõri! Kui palju tarku mõtteid on ta mul armutult läbi lõiganud, kui tihti on ta mind ilusatest kohtadest ja põnevatest sündmustest välja kiskunud. Ei tähenda talle midagi lend Pariisi kohal, ääretus stepis metshobuste taltsutamine ega merepõhja vajunud laeva takseerimine. „Trr!” ütleb vekker oma plekise häälega, ja kõik jääb pooleli, sest soovi kui palju tahad, samasse unenäkku teist korda enam ei satu. /- - -/
Kui tädi on ärgates pahas tujus, äratab ta mind mu põhjaliku iseloomustusega. Kui see kirja panna ja kooli viia, oleks närvihaiglasse või kolooniasse minek kindel mis kindel. Esi­teks olen ma laisk („Ü k s  minut veel magada!”), tige ja toores („Jäta mind ometi kord rahule!”), paksunahaline („Mh!”), nõr­ga­närviline („Issand jumal, kas mu närvid s a a v a d siin majas ka välja puhata!”), valelik („Mul o n ju silmad lahti!) jne jne.”
Tunnen end peaaegu kange­la­sena: terve õppeaasta olen igal hommikul selles näitemängus peaosa mänginud ja ometigi õigel ajal kooli jõudnud. /- - -/
„Vaata, Maarja, ma šmoorisin sulle nüüd ühe väikese kana tee peale kaasa!” teatas tädi armulikult.
Sa pühadevägi! Hea, et ta polnud kalkunit saanud! Mis-moodi ma teiste ees bussis seda kana järan? Ja millega ta selle mulle kaasa anda mõtleb? Malmpotis või?
„Ära vahi midagi altkulmu, pika tee peal läheb kõht alati ruttu tühjaks. Kui mina omal ajal reisisin, võtsin ikka paar-kolm kana kaasa. Lindu on mugav süüa: võtad sedasi salvrätiga koivast kinni...” /- - -/
Sellal, kui mina vannitoas „lobistasin”, pakkis tema mu kohvri ära. Kohvri!
„Sumadani,” selgitas tädi, „ilusti saholli sees ja... Paljugi, mis reisul ei juhtu.”
„Reisul ei juhtu midagi,” vastasin kuivalt. „Võib-olla peame jala tagasi tulema ja...” kahetsesin kohe viimast lauset taga, kuid parata polnud miskit.
„Jala? Riiast?”
„Mis seal’s ikka,” püüdsin asja naljaks pöörata. „Kristjan Jaak läks jala Tartust Riiga.”
„Mis? Tuleb ta nüüd ka teiega kaasa?”
Oh pühadevägi! /- - -/
Sellal, kui tädi hommikusöögiga askeldas, õnnestus mul kohvrist välja pukseerida šenillist hommikumantel, uhutud pesu ja murumüts (selle oli tädi tikkinud mulle viieteistkümnendaks (!) sünnipäevaks – päikesepiste eest hoidumiseks, justkui peaks ta mind kolmeaastaseks või ebanormaalseks). Juurdlesin omaette kolme kohvrsit leitud odekolonnipudeli otstarbe üle, kui tädi tuli köögist kohvikannuga.
„Arvad, et toll ei lase läbi?” küsis ta.
„Mh?”
„Noh, et kahtlustavad piirituse­veos?”
„Armas tädi, pole ju mingit tolli!”
„M i n a olen reisinud, ära mind tumesta! Aga kui sa arvad, et ära ei võeta, siis jäta. Tualettpaber on seal kõrval („Oh, neli pakki!”), vaata, et sa i g a l pool käsi desinfitseerid. Ja ära ka p u u k e unusta!”
Tõotasin ka puuke desinfitseerida ja lasin kohvilauas kõrvad longu. Tädi aina rääkis ja rääkis, mina mõtlesin omi mõtteid ja otsustasin lõpuks, et pakin asjad ikkagi hoopis punasesse spordikotti.

Leelo Tungal, „Neitsi Maarja neli päeva”, Eesti Raamat 1980