Moodne aeg, raamat ja meie

Reede, 18. juuni 2010	lk 7
Autor: Lauri Vahtre, ajaloolane	Trüki

Raamatu järsul asendamisel helesinise ekraaniga kaoks võimalus raamatu­riiuli ees raamatuselgi takseerida, mõeldes, mis oleks hetke sobivaim lektüür. Foto: Raivo Juurak

Lugemine ja raamatud on pikki sajandeid olnud osaks meie rahva vaiksest vastupanust – et mitte öelda relv oma uue enesekehtestamise teel.

Kunagi oli Eestis aeg, mil suure lugemishuviga lapsi peeti lood­reiks või veidrikeks. Sama­moodi suhtusid soomlased Elias Lönnroti, kes mäng­u­-kaaslaste, aga võib-olla ka igapäeva­tööde eest pagemiseks puu otsa lugema ronis. Et siis naabriperenaised võiksid oma marakratte äratada kuulsa lausega: „Tõuske üles, venivillemid, Lönnroti Elias juba ammu puu otsas raamatut lugemas.”

Raamat kui rahva vaikne vastupanu
Kes oli raamatukoi, see ilmselt ei soovinud jääda adrakurgede taha – vähemalt mitte ainult adrakurgede taha – ja sellesse soovi võis suhtuda mitmeti. Võis nagu Pearu, kes leidis, et linna saadetud pojad koolitatakse hobusevargaiks, võis aga ka teistmoodi ja soosivamalt, ning selline suhtumine oli levinum. Me võime küll korrutada vanasõnu, nagu „See jalg on ikka õigel teel, mis adra järel käib” või „Põllumees põline rikas” ning vastandada primitiivsel viisil matsi ja vurlet, kuid need nõndanimetatud matsid tegid siiski kõik, et nende pojad (hiljem ka tütred) loeksid, õpiksid, edeneksid ja läheksid peenema ameti peale.
Jah, muidugi ei tähendanud lugemishuvi tingimata maalt lahkumist. Vaevalt et ka Sangaste pastor Chilian Rauschert seda silmas pidas, kui ta Rootsi aja lõpul vaimustunult kirjutas, et eestlastest karjapoisidki kannavad raamatuid kaasas, et igal võimalikul hetkel lugeda.
Kuid paljud mõisnikud haistsid ohtu ja suhtusid talupoegade koolitamisse tõrksalt. Rauschertile kangastunud haritud, edumeelne ja jumalakartlik talupoeg moondus nende silmis ninatargaks vastuhakkajaks. Mõnes mõttes oli neil õigus.
Tore, võib nüüd öelda tänane noor, aga mis on sellel pistmist minuga? Praegu ei ole ju lugemine mingi eriline relv ega vastupanuvahend? Pealegi – kellele meil nii väga vastu panna ongi, erilisi rõhujaid näha ei ole, igaühe eneseteostusvõimalused on avaramad kui iial varem.
Noorega tuleb nõustuda. Lugemis­harjumust ja lugemishuvi ei tasu hakata mütologiseerima, neid mingiks põliseestlaslikuks kohustuseks pidama. Umbes nii, et kes loeb raama­tut (künnab maad, mängib kannelt), see on õige eestlane, aga kes ei loe (ei künna, ei mängi), see pole, ja tabagu teda Vanemuise ning doktor Kreutzwaldi needus.
See ei tähenda ometigi, et lugemisele võiks käega lüüa – ah, nüüd on internet, nüüd on televisioon ja 3D-kinod, unustagem raamatud. See oleks suur eksitus. Raamat on siiski liiga vana ja kultuuri liiga sügavalt sisse juurdunud nähtus, et temaga lihtsalt lutsu visata.

Nakkav vanamoodsus
Juurdunud nähtused võivad tasapisi välja surra – nagu näiteks ladina keele oskus –, kuid tingimata tasapisi, et ei tekiks tühja kohta. Raamatu järsk asendumine helendava ekraaniga sellise tühja koha aga tekitaks. Kaoks võimalus raamatuga puu otsa ronida, kaoks võimalus raamatut lehitseda, kaoks võimalus raamaturiiuli ees seistes raamatuselgi takseerida, mõeldes, mis ikkagi oleks hetke sobivaim lektüür. Hädapärast suudab elektrooniline raamat enamikku neist funktsioonidest peagi ehk täita, aga… see pole see. Mitte ükski tahvlike ei võimalda raamatut lehitseda, ja mulle kangesti meeldib raamatut lehitseda. Kahtlustan, et minusuguseid on palju. Ja ma kahtlustan, et väga paljud neist suudavad oma vanamoelise suhtumisega nakatada ka oma lapsi.
Mul on selle üle hea meel.
Tõsi on siiski see, et kohustusliku kirjanduse maht koolis on jäänud enam-vähem samaks kui 80 aasta eest, mil raamatutega ei võistelnud televisioon ega arvuti, ja järelikult on oma tõetera laste kurtmises, et pole aega. Millal ma neid raamatuid loen, küsib nooruk. Asi pole isegi mitte televisioonis ega arvutis, vaid selles, et noortelt nõutakse ülepea natuke liiga palju. Trennid, huvikoolid, stuudiod, laagrid, ekskursioonid… Arvutioskused on vaid üks kohustuslik valdkond. Mille juures muuseas võib ka rõõmustavat näha. Näiteks on uus põlvkond taas õppinud ennast kirjalikult väljendama – 1990-ndate n-ö telefonipõlvkond kippus seda oskust minetama. Kirjalik eneseväljendusoskus on kahtlemata „kultuurne” nähtus. See on igasuguse kultuuri üks peamisi alustalasid.
Olen terve lõppeva õppeaasta jooksul jälginud oma 5. klassis käiva järeltulija toimetamist kohustusliku kirjanduse kallal. Pean ütlema, et kokkuvõttes oli vaatepilt südantsoojendav. Viletsat või üleliigset raamatut me ei tuvastanudki. See-eest arvukalt suure­päraseid klassikalisi asju, millele lisandus peotäis vähem klassi­kalisi, kuid ka nende kohta öeldi, et täitsa head.
Lisaks tegi oma etteaste veel päris suur hulk raamatuid, mis polnud põr­mugi kohustuslikud, nagu „Egeri tähed”, „Tšingis-khaan” jpt, kuid mida loeti suure õhinaga ja ajaprobleemi nagu ei olnud.

Põhjus, miks meie oleme „meie”
Suvel on aega rohkem, aga kui palju keegi seda just lugemisele raatsib kulutada, on sügavalt isiklik asi. Vibu meisterdamine ja onni ehitamine kõlavad ju samuti hästi. Sel juhul loetakse teine kord. Peaasi et loetud saab, sest selline ühine kohustuslik miinimum on siiski väga vajalik. See on üks oluline põhjus, miks meie oleme „meie”, ja meil kõigil on seda meie „meiet” väga vaja. Et oskaksime hoida ühte ja kuidas need sõnad kõik olid.