Diskussiooni meie ülikoolides pärsivad hirm, ettevaatlikkus ja dialoogivõimetus (4)

Reede, 18. juuni 2010	lk 10
Autor: Argo Kerb	Trüki

Meil on teadlaste üleproduktsioon ja haritlaste alaproduktsioon, ironiseerib professor Tiina Kirss. Doktoriteks on saanud inimesed, keda poleks pidanud doktorantuurigi lubama. Tagajärg on, et sõnaga „teadus” seondub telliskivide tootmine ja konjunktuursus. Foto: Argo Kerb

Tartu ülikooli eesti kirjanduse professor Tiina Kirss räägib avalikult ja harvanähtavalt ausalt, kuidas Eesti ülikoolisüsteem on varastanud õpetamisrõõmu ning muutunud massihariduse kile­pakendajaks.

Tema artikkel („Karjak-professori väsimus”, EPL 28.05), kirjutatud toetamaks Konstanzi ülikooli magistrandi Liina Laksi mõtisklust („Eesti ülikool: ei jõua, ei viitsi!”, EPL 26.05), oli viimane tilk, mis uuristas läbi Eesti ülikoole ümbritseva vaikimismüüri. Laviinina järgnenud paljastused näitavad, et meie kõrg­hariduses on midagi väga nihkes.
Professor Kirss on õpetanud kahel kontinendil väga erineva suurusega ülikoolides. Doktorikraadi tegi ta Michigani ülikoolis, kus tudeerib üle 40 000 üliõpilase. Õpetanud ja töö­tanud on ta ka Toronto ülikoolis, Euroopas Mainzi ülikoolis ja Põhja-Ameerika väiksemates õppeasutustes.
Tiina Kirsi algne eriala oli meditsiin. Esimesest neljast ülikooliaastast jõudis ta läbi bioloogiakraadiga, kõrva­le tegi prantsuse keele magistri. Siis sooritas sisseastumiseksamid meditsii­nikooli. Kaks aastat hiljem tegi ta elus kannapöörde ja hakkas tegelema sellega, mis meeldis.

Kirjeldasite Eesti Päevalehes üs­na pretsedenditu avameelsusega praeguse ülikooli probleeme ja vä-simust, mis õppejõudu alla surub. Mis teid seda kirjutama pani?
„Kirjutama pani mind pikaajaline frustratsioon. Eestis õpetamine on olnud loomingulise väljakutse asemel kurnavalt pärssiv – niihästi teadustööle kui ka õpetamisvaimustusele. Asju, mida siia tegema tulin, pole ma teha saanud. Osalt on see minu „kohanemis­aegluse”, teisalt aga nõudmiste ja süsteemsete muudatuste probleem.
Otseselt ajendas kirjutama kaks päeva varem ilmunud Konstanzi ülikooli magistrandi Liina Laksi nutikas artikkel. See polnud lihtsalt hala, tema tähelepane­kud olid väga intelligentsed. Leid­sin, et ei tohi jät­ta kasutamata võimalust talle vastata. Nii mõnigi tegevus tuleks pea­tada ja selle üle järele mõelda. Mui­du sõidame oma rongiga vastu seina ja kümne aasta pärast võib pilt olla hale.
Ülikoolis on vabal dialoogilisel avastamisel kaks funktsiooni: uurimistöö ja õpetamine. Need peavad olema omavahel sümbioosis, mitte lihtliites – kas või koormuste arvestamisel. Eestis on see tasakaal sügavalt paigast ära ja järelikult ei toimu teadmiste uuenemist. Vana rasv moe­klišeedega pooleks ei saa olla värske.”

Kuidas on ülikooli juhtkond ja kolleegid teie artiklile reageerinud?
„Filosoofia osakonna dekaan prof Valter Lang luges artikli mustandit, andis olulist tagasisidet ja soovitas selle kindlasti avaldada. Olen saanud eri kohtadest ja erialadelt kirju, kus tänati artikli eest. Kuid otseste kollee­gide seas on valitsenud mühisev vaikus.”

2004. aastal olete ühes intervjuus öelnud, et eelistate Tartus õpetamist Torontole. Isegi kui kaotate tunduvalt rahas. Kas olete ka praegu samal arvamusel?
„Pärast 1990. aastal EHI-s õpetamist oli mul südamel Eesti ülikoolis õpetamine. Eestis on ju väike, kuid haritud ja intelligentne sootsium. Väikeses kohas on võimalik teha huvitavaid asju – tagasiside on kiirem ja sügavama mõjuga. Tundus, et Eestis võiksin anda oma parima.
Sellest on nüüd palju aega möödas. Eestis hakkasid toimuma muudatused, mis on mõjutanud väikest ühiskonda palju enam, kui oleksid mõjutanud mõnd suuremat, ning seda murelikum täna olen. Esimene muudatus oli üleminek 3+2-süsteemile ja teine Eesti teaduse kiire andmebaasistumine. Kolmas, mis mind ka puudutas, oli struktuurireform Tartu ülikoolis. Need olid rongid, mida peatada ei saanud – ega oleks osanud proovidagi. Muudatuste mõju näen nii oma esmakursuslaste kui ka doktorantide pealt.
Bakalaureuseõppe tooreid ja viltukasvanud vilju näeme juba paar aastat ning mul on piinlik, et olen tänavu kaitsmiskomisjoni esimehena kirjutanud alla veerandile bakalaureusetööde protokollidele. Kuid doktorantidele on muutused mõjunud vast kõige radikaalsemalt, kuna nemad kujutavad endast ladvikut. Lõpuks näen seda ka oma kolleegide pealt.
Seega täna ma oma kunagist väidet enam ei korda. See ei tähenda, et kahetsen Eestisse tulekut! Pigem arvan, et on ülim aeg muudatuste üle järele mõtlemiseks. Kui 3+2-süsteemis on midagi head, avaldub see siin väiksuse tõttu tugevamalt, ja vastupidi.”

Miks on Eestis olnud nii vähe avalikku diskussiooni kõrghari­duse üle? Võrrel­da­matult vähem kui üld- või kutse­hariduse teemal.
„Esiteks on inimesed ülekoormatud. Oravad rattas, kes püüavad kiirustades ka tea­dust „teha”, ei suuda reflekteerida ning neile ei anta selleks võimalustki. Töötajalt küsitakse aastaaruannet, evalvatsiooni, ETIS-e, grandi, siht­finantseeritava teema aruannet. Kuid refleksiooni neis ei leidu.
Teine põhjus on ettevaatlikkus. Vahel ei taheta rääkida hõlmavalt, kardetakse ületada eriala piire. Usun, et ettevaatlikkus on iseenesest hea. Tahan ka ise selgelt välja öelda, et olen humanitaar. Mul on natuke avaram haridus, kuid sain selle aastaid tagasi. Ma ei pretendeeri näiteks bioloogia või füüsika valdkondade mõistmisele.
Kolmas põhjus on hirm. Praegu valitseb Eesti hariduses hirm palkade alandamise ja koondamise ees. Paljud lektorid toidavad oma pisikesest palgast peret ja kasvatavad lapsi. Teinekord on palganumber isegi nelja­kohaline.
Neljanda põhjuse sõnastas prof Jaan Ross hiljutises intervjuus: meie ühiskond tõrjub dialoogi. Paraku on nii ka minu ülikoolis.”

Kui palju arutletakse ülikoolis kõrghariduse, õppe- või teadus­kvaliteedi üle?
„Väga vähe. Äsja oli päevakorral üli­kooliseaduse ja juhtimismudeli muutmine. Seetõttu üritati dialoogi tekitada ja isegi lavastada: luua avalikke sündmusi, kus Tartu ülikooli töötajad kutsuti kokku arutama. Kuid siingi tulid mängu hirm, ettevaatlikkus ebapädevuse ees, isegi oskamatus teemal sõna võtta. Valitseb arvamus, et kõik on ette ära otsustatud ja keegi meie käest tegelikult midagi teada ei taha.
Kusjuures mulle näib, et paljud kolleegid ei saa aru, miks on vaikimis­kultuuri vaja muuta. Ka rektoraa­di tasandil ollakse kuuldavasti frust­ree­ritud, et dialoog ei toimi.
Dialoogita pole arengut. Toon näite kahest õppejõust, kes õpetavad samal erialal sama kursust. Mõlemad teevad seda põnevalt ja hästi. Kolm aastat istuvad teineteisest küünarnuki kaugusel ja kunagi pole neil jutuks tulnud, kuidas nad seda kursust annavad. Ühel koosolekul lavastasin olukorra, kus nad pidid seda teineteisele ütlema. Juba kehakeel reetis, et ühel neist oli väga ebamugav. Minu küsimus mõjus norimisena: „Miks professor norib, kas me ei tee tööd küllalt hästi?” Mõlemad teevad säravat tööd, aga miks nad omavahel ei räägi?
Osalt põhjusel, et õppekavad on lõhki. Inimesed õpetavad liiga palju ja neil pole stiimulit end oma erialal süvitsi arendada. Keegi ei kontrolli, kas nad oma teadmisi uuendavad, aga kõik kontrollivad, kui palju on neil publikatsioone.
Tõsi, programme ja koolitusi on palju, et õpetaja õpiks paremini õpeta­ma. See on teretulnud, aga enamasti pole asi õpetamisoskuse puudulikku­ses. Lugemiseks ja mõtlemiseks ei ole aega. Veel pahaloomulisem on seisukoht, et õppekava on kuningas – ärgu keegi mõelgu seda muuta – isegi kui tulemus on kõrghariduse paroodia.”

Sattusin mõni aeg tagasi istumisele, kus üks haridusteadlane väitis, et tänapäeva tudengid on muutunud rumalamaks. Nad pole „enesetõhusad” ja „ennastjuhtivad õppijad”.
„Selline sõnavara on mulle uus. Iga päev õpin juurde tehnokraatlik­ku, ka haridustehnokraatlikku sõna­vara. Pean isegi päevikut sõnade kohta, mida ma vabatahtlikult enam ei kasuta. Sinna kuuluvad ka terminid „pädevus” või „osavus”.
Tudengid ei ole varasematest rumalamad, küll aga on igal põlvkonnal oma eripära. Üliõpilaseks saades alles jõuad olukorda, kus pead üha enam vastutama selle eest, mida teed. Suhtumistes ja hoiakutes on probleem – ja need tulevad nii kodunt, koolist, kui ka ühiskonnast. Ühiskonnast, mille haiguste hulgas on kulupea mõnitamine ning raha ja edukuse kriitikata kummardamine.”

Kas Eesti keskharidus ei anna kaasa ülikoolis õppimise oskust?
„Minu kogemust mööda ei anna eliitkool eelist isemõtlemises ega isegi mõtlemises. Pigem tunneb eliitkooli lõpetanu ära pretensioonikuse järgi. Ülikoolis ei ole ka emmet ega issit, kes kodutööd kontrollib, ise peab hak­kama saama. Vähemalt Tartu ülikoolis juurutatakse üha enam õpioskuste arendamiseks abikursusi. Bakalaureusetöid vaadates peab küll ütlema, et sealt ei ole õppejõudude heale tahtele vaatamata palju „pardale võetud”.
Eesti lõpukirjand võib olla senise edukuse mõõdupuu, kuid on halb ettevalmistus ülikooliks. Veedan suure osa oma ajast seda malli murdes. See on liiga šabloonne, sulgev ja lihtne. Korrektne emakeel on suur väärtus, kuid komavead pole nii tähtsad kui kriitilise mõtlemise puudumine. Kirjandi juures kipub peale jääma formaalsus, jõulised arvamused, mitte mõtlemine ja analüüs.
On ebaadekvaatne väita, et kolmeaastase bakalaureuseõppe jooksul ei saa kirjutamist arendada: tuleb mõelda, kuidas ülikoolis kirjutamist õpetada – pika praktikaga nõuandjaid on Põhja-Ameerikas, seal on isegi mõiste writing across the curriculum.”

Tudeng veedab ülikoolis suure osa aega loengutes, kus on väga palju inimesi. Kuidas suured loengud õppejõu silme läbi näivad?
„Suurtel loengutel on potentsiaali olla elegantsed ja võrgutavad sündmused. Selles vaimus lõin prof Kristin Kuutmaga esimesel Tartus olemise aastal alusmooduli kursuse, mille peamine eesmärk oli „nakatada” üliõpilasi kultuuri uurimise pisikuga ning anda neile suhu maitse, kuidas kõige huvitavamad uurijad seda teinud olid. Järgisime Põhja-Ameerika tava: esmakursuslased pidid kuulama professoreid ja professorid pidid olema võimelised neid kaasa tõmbama.
Jooksime aga kari otsa. Eesti ülikoolis on vanker hobuse ees – massi­loengu ülalhoidmise printsiip on tuua osakonnale raha sisse. Me ei tohi sellisele kursusele panna õpilas­arvu piiranguid. Olen ka varem seisnud suurte rühmade ees, kuid 355 õpilast teeb isegi mind kõhedaks. Just nii palju silmapaare vaatas mulle Vanemuise auditooriumis otsa ja ootas, et pakendaksin nende jaoks loengu.
Kui mina pakun kursust, siis see on teenus. Kui üliõpilane läbib kursuse, saab instituut selle eest raha. Tartu ülikoolis on humanitaaria ainepunkt  välja müües äärmiselt odav. Õigus­teadlane saab samaväärse kursuse lugemise eest tunduvalt rohkem raha kui humanitaarteadlane. Süsteem soodustab osakondade, instituutide ja üksuste ebatervet võistlust.”

Mida loengu pakendamine ja üliõpilaste teenindamine praktikas tähendab?
„Ülikooliseaduses ja õppekorralduseeskirjas seisab, et kedagi ei saa sundida loengus käima. Tudeng võib tulla ja öelda, et ta ei saa minu loengus käia, sest tal on samal ajal teine loeng – aga mina olen kohustatud pakkuma talle teenust. Muidugi on meie hulgas Kristjan Jaak Petersoni tõugu üliõpilasi, kellele loenguid pole vaja: nad õpivad ise sügava kiindumusega, mõtlevad asjad läbi ja kirjutavad lõpueksamil suveräänse ja stiilse essee. Paraku on selliseid üksikuid, tarbijaid on aga palju. Tudeng, kes kogub punkte ja sooritab aineid, leiab, et ta peab olema võimeline võistlema nendega, kes saavad loengus käia, see­tõttu tahab, et talle laotaks küberruumis kõik materjalid ette.
Enamikule maksab loengust puu­dumine eksamil haledalt kätte. Loengute asetamine internetti, et pargis istuv noor saaks seda jälgi­da toimumise ajal, eitab loenguvormi intellektuaalset kirge ja kommunika­tiiv­sust.
Kuidas sellises olukorras teadmisi mõõta? Ma pean elektroonilisel eksamil vaatama üle sadu nimesid, kuid mul pole aimugi, mis nägu seal taga on. Kardan, et miinused kaaluvad siin kõik plussid üles.”

Olen kohanud tudengeid, kes pärast kahte ja poolt aastat ülikoolis õppimist ei julge minna endale juhendajat küsima. Mõnele on see üldse esimene kord õppejõuga suhelda.
„See on jällegi massiloengute sümptom. Kui reeglid näevad ette, et ühe nädalaga on vaja parandada ja hinnata sada-kakssada tööd, sisulist tagasisidet anda ei jõua. Sellise hulga tööde parandamine on väsitav ja vahel tekib hirm, et sisse hakkab voolama suurel hulgal proteste.”

Kõige efektiivsemaks õppevormiks peetakse sageli seminari. Mis mõju on seminari kadumisel õppeprotsessist?
„Massiloengus kriitilist analüüsi ei õpeta. Seminarita on humanitaaralasid võimatu omandada ning need jäävadki n-ö kilepakendisse. Seminaris osaleb ideaalis alla kahekümne inime­se. Eesmärk on panna osale­ja „piinlik­ku” olukor­da. Ini­mene peab vastutama selle eest, mida ta on lugenud, ning riskeerima oma mõtteid lagedale tuua. Seal tekivad tudengi ja õppejõu vahel ning tudengite en­di vahel tugevad sidemed. Eneseväljendamise ja pideva dialoogi kaudu arenetakse kriitiliseks mõtlejaks – paremini kui suulist referaati pidades.
Kõigis kolmes ülikoolis, kus ma Ameerikas õpetasin, oli esimese aasta põhiline töövorm seminar, mis arendas mõtlemist, lugemist ja kirjutamist. Esimese aasta seminar oli õppekavas lausa müügipunkt. Ka keskpärane inimene areneb ühe kursusega palju, kui ta saab oma kirjutistele tagasisidet. Muidugi on igas seminaris esmakursuslastega vestlemine suuresti tühja õhu ajamine, kuid nii saab inimest tasapisi õigele rajale suunata.
Humanitaariõpingute hälli, seminarivormi laiem kasutamine pole Eestis võimatu, kuid õppekavad seda ei soosi. Ülikool on tehas ja äri, massiloengud on rentaablimad.
Praeguste probleemide taga on ka see, et inimestelt ei oodatagi kriitilist analüüsi. Vabandatakse, et bakalaureuseastmel referatiivsusest piisab. See näitab, et Eesti haridus on olnud väga passiivne ja autoritaarne.
Minust kümme-viisteist aastat vanemad kolleegid, kes on õpetanud ja õppinud Tartu ülikoolis, kiidavad, kui vitaalne oli siinne kliima kaheksakümnendatel ja kui tõhus oli suuline eksam. Kriitilisest analüüsist puudust ei olnud. Nüüd paljud ei teagi, mis asi see on. Selleks ongi vaja seminari.”

Mainisite, et reformid on kõige radikaalsemalt mõjunud doktorantidele. Kuidas see välja paistab?
„Saan vastata ainult humanitaaralade põhjal. Olen märganud, et üksnes ETIS-e olemasolu on tekitanud teravdatud teadlikkuse oma tootlikkusest. Kui 2006. aastal siia tulin, hakati muutma Tartu ülikooli teaduskraadide põhimäärust. Monograafilise doktoritöö kaitsmine muutus üha keerulisemaks ja selge eelis on artiklite põhjal kaitstud tööl.
Kuna tingimusi karmistati ja töö pidi saama valmis ikka nelja aastaga, tähendas see, et kvaliteedi üle kippus domineerima pragmatism. Pika ja korraliku monograafilise dissertatsiooni kirjutamiseks polnud aega, töö tuli lihtsalt „valmis saada”. Neli-viis teadusartiklit tuli suruda ühtede kaante vahele, seejärel terve see värk „ära kaitsta”.
Need „ära”-väljendid: „ära teha”, „ära kaitsta”, „teeme ära”, on üldse tähenduslikud. Austan selliseid ettevõtmisi nagu talgud, kus teeme millegi korda või puhtaks, kuid akadeemilises ja eriti loomingulises akadeemilises töös selline mõtteviis ei tööta.
Kiirustamine paneb doktorante teemasid valima ja piirama konjunktuurselt. Kuid monograafia nõuab sidekudet – kompleksset ja läbimõeldud sümfoonilist struktuuri. Hiljem peale kirjutatud nn katus ei tarvitse olla midagi enamat kui kunstlikult pingutatud „programmilisus”.
Olen Eestis juhendanud umbes kümmet doktoranti, vastutan praegu vähemalt seitsme eest. Esimene neist kaitses artiklite peale kirjutatud töö, kuid teine kaitses julgelt monograafilise töö, mis võttis tal kuus aastat aega. Nende hul­gas, kes nüüd peale tulevad, on vähemalt kaks doktoranti nihutanud oma töö viimase aasta jooksul artiklite peale. Seda just põhjusel, et koduosakond ähvardab: kui õigeks ajaks kaitstud ei ole, saate töölt lahti.
Monograafilise ja artiklite põhjal kokku lapitud doktoritöö kvaliteedivahe tuleb välja analüüsis ja sünteesis. Näiteks Põhja-Ameerika süsteemis on dissertatsioon lõpetamata käsikiri. Karjääri (püsitöökoha) aluseks on sellest lõpuks raamatu mahtu publikatsiooni avaldamine. Kui mitu artiklit inimesel humanitaaralal on, ei loe keegi. Kes raamatut kirjutanud ei ole, seda peetakse oma erialal ebapädevaks, sest sellisel juhul pole inimene suuteline piisavalt avaralt ja sügavalt sünteesima. See ongi avaruse, haarde ja sügavuse mõõt.
Monograafia nõuab terviklikkust, kuid artiklikogu puhul võivad jääda suured kattuvused. Seal on tähtis vaid, et oleks mingi „katus” ja see mõjutab analüüsi sügavust. Kaante vahele võidakse suruda kokku karvalisi ja sulelisi, mis kuidagi kokku ei kuulu.”

Kas ülikoolidest pressitakse välja rohkem doktoreid, kui „tootmisvõimekus” lubab?
„Riik tahab doktoreid, sest riigiasutused, kus paljud neist töötavad, nõuavad tippspetsialiste. Nii on doktoriteks saanud inimesed, keda ma ei oleks doktorantuurigi lubanud.
Kui asutus nõuab „tippspetsialiste”, on see tehasementaliteet. Selliste doktorite intellektuaalne potentsiaal võib olla üpris keskpärane. Nad oskavad toota retoorikat või teha teadusartikleid, kuid loominguliselt mõtlema pole võimelised.
Kurb on, et need suured isemõtle­jad, kellelt tõesti tuleb väärtuslikku kommunikatsiooni, on Eestis tihti uhked, et nad pole teadlased. Räägivad endist kui kirjanikest, loomingulistest mõtlejatest, kuid distantseeruvad sõnast „teadus”, sest sellega seondub telliskivide tootmine ja konjunktuursus.
Kui doktorantuuri astusin, rääkis mu keemiadoktorist isa, kelle sünniaasta oli 1912, kuidas 1930-ndatel oli Eestis haritlaste üleproduktsioon. Küüniliselt tuleb tunnistada, et ka praegu on üleproduktsioon – teadlaste üleproduktsioon ja haritlaste alaproduktsioon, sest haritlasi ei saa produtseerida. Haritlasi saab juurutada, kujundada, toita, kasvatada, intrigeerida ja võrgutada.
Tehnokraatia tuleneb ka eurobürokraatiast. Need on mallid, mis tulid koos 3+2-süsteemiga Paljud programmid on koostatud justkui Lego klotsidest. Näiteks esimest korda, kui pidin tegema doktorantide kohta aruande, pidin sinna kirjutama nende „akadeemilisest mobiilsusest”. Silme ette tekkis pilt siblivatest sipelgatest. Teinekord eelistatakse, et inimene on „mobiilne” ning jõuab nelja semestri vältel olla kolmes kohas. Tehakse vaid ainepunkte, midagi uut selle ajaga ei jõua. Instituudi juhatajana kirjutasin alla paljudele paberitele, kus oli kirjas, et õpiti näiteks Kreekas kunstiajalugu. Inimene oli akadeemiliselt mobiilne ja tahtis oma ainepunktid kätte saada. Minul pole aga aimugi, mis oli tema kursuse sisu, kas ta loengus käis. Kuid tähtis on see, et tudeng oli „mobiilne”.
Usun, et see on üks neist Euroopa struktuuridest, mis on peale surutud. Kui raha on olemas, tuleb see ära kasutada. Nii rakendatakse jälle vanker hobuse ette. Selle asemel et kasutada ressursse inimese tervikliku arenemise huvides, kasutatakse lihtsalt „raha ära”.”

Tallinna ülikooli kõrval nägin Tartu ülikooli mitmemeetrist reklaami: „Sinu valik: vaimne eliit”. Kas konkurents Eesti ülikoolide vahel on eluterve?
„Kaugeltki mitte. Selline reklaam näitab omavahelist jõhkrust, võitlus on muidugi mõlemapoolne ja väga mitmetasandiline. Eesti on liiga väike, et oma vaimueliiti nii hävitada. Loodan, et vähemalt professorkond ja suurem osa õppejõudusid kuuluvad kõrgkoolide vaimueliiti, ja kardan, et ülikoolidevaheline kisklemine kisub selle vaimueliidi puruks. Nii Tartus kui ka Tallinnas on võimalik targaks saada ja praegune lõhestamine on hävitav.”