Christi Sepp teeb elus kannapöörde (1)

Reede, 18. juuni 2010	lk 20
Autor: Ülo Tikk	Trüki

Christi Sepp on ligi kolmkümmend aastat õpetanud Lasnamäe vene lastele eesti keelt, kirjandust ja kultuurilugu. Selle eest tunnustas president Toomas Hendrik Ilves teda 2007. aastal Valgetähe teenete märgiga. Nüüd ootab Christi Seppa töö Krimmis. Foto: Raivo Juurak

Uuest kooliaastast hakkab Krimmi Aleksandrovka keskkoolis eesti keelt ja kultuurilugu õpetama senine Tallinna Paekaare gümnaasiumi eesti keele õpetaja Christi Sepp, kes on ligi kolmkümmend aastat õpetanud vene lastele eesti keelt.

„Kannapöördeks ja uueks väljakutseks olen valmis. Seni olen õpetanud lapsi, kelle emakeel polnud eesti keel, nüüd tuleb hakata eesti keelt õpetama etniliste eestlaste järeltulijatele, kuigi nad kõik enam oma emakeelt ei valda.”
Õpetaja Sepp oli juba kümmekond aastat tagasi valmis minema väljapoole Eestit keelt õpetama. Kui kuulutati välja õpetaja konkurss Ülem-Suetuki eesti keele õpetaja kohale, oleks ta kandideerinudki, aga oli ennast juba uue väljakutsega – riigikeele õpetaja töölepinguga – sidunud.
„Aga nüüd on oma laps juba täiskasvanu ja olen oma elu peremees – millal siis veel. Tuttavad ikka kadestavad – mõtle, lähed Krimmi! Siis olen ikka vasta­nud, et ma ei lähe mitte Musta mere kuurorti suve pikendama, vaid stepi­külla lapsi õpetama. Seekord on just minu võimalus: igal aastal on lisaks keeleõpetusele õpetajale ka mingi erinõue esitatud ja tänavu oli selleks kultuuriloo õpetamine. Olen seda TLÜ-s tulevastele eesti keele kui teise keele õpetajatele lugenud, nii et otsus on kindel.”

Õpetaja-aastad Lasnamäel
Eesti filoloogi Christi Sepa juured on Põhja-Järvamaal, lõpetanud on ta Väike-Maarja keskkooli. Vene keeles polnud ta kooli lõpetades just kõige tugevam, aga et tegeles kergejõustikuga, sai keelt praktiseerida üleliidulistel võistlustel.
„Vene kooli sattusin olude sunnil. Kui Lasnamäel valmis uus, 48. keskkool, rääkis selle kooli kasuks asjaolu, et seal ei pidanud iga päev tööl käima. Tol ajal oli eesti keelt vaid kaks tundi nädalas, aga klassid olid suured – 43 õpilast, vaid sõjaväelaste lapsed olid keeleõppest vabastatud. Kui ministriks sai Elsa Gretškina, muutusid eesti keele tunnid ka neile kohustuslikeks. Peab ütlema, et tol ajal olid laste keeleõppe tulemused paremad kui nüüd, mil algklassides on tunde poole rohkem ja õpitakse väikestes rühmades. Kui ma õpilased 10. klassis üle võtan, näen kurja vaeva. Üks põhjus võib olla õpetajate kehv keeleoskus. Olin koolis ainuke eestlasest keeleõpetaja. Kusjuures, ikka veel teeb õpetaja palju rohkem tööd kui õpilane.”
Üheks põhjuseks, miks õppe tase on langenud, peab Christi Sepp asjaolu, et paljud koolid on kokku kuivanud ja õpetajatele enam täiskoormust ei jagu. Jäänud on tunniandjad, kes koormuse kättesaamiseks koolist kooli jooksevad.
„Ei ole midagi ebamäärasemat kui tunniandjad õpetajad. Lapsel pole seetõttu enam kindlustunnet, et ta saab minna vahetunni ajal või pärast tunde õpetajalt nõu küsima. Too on tolleks ajaks juba majast läinud.
Andsin ka ise olude sunnil kaks aastat eesti kirjanduse ja kultuuriloo tunde Linnamäe vene lütseumis, kust õpetaja oli õppeaasta eel lahkunud. Aitasin kooli hädast välja, aga tundsin ennast üsna ebalevalt.”
Hea sõnaga meenutab Christi Sepp aega enne sajandivahetust, mil vene koolide õpetajate eesti keele oskuse parandamiseks viidi sisse riigikeeleõpetaja staatus.
„Oli pingeline ja töine aeg. Meid oli Lasnamäe üheksa vene kooli kohta kolm inimest ja igaühele olid kinnitatud kindlad koolid. Minu kureerida jäid Pae, Paekaare ja Lasnamäe gümnaasium. Esimesel aastal tuli enda vajalikkust tõestada, veenda, et me pole järjekordsed kontrollid, vaid õpetajatele abiks ja toeks. Põhiline oligi õpetajate nõustamine. Kõigepealt selgitasime välja nende keeleoskuse taseme ja täienduskoolituse vajaduse. Korraldasime praktilisi eesti keele kursusi ja külastasime õppe-eesmärkidel näiteks Aseri keskkooli ja Tartu Annelinna gümnaasiumi. Olime ühed esimesed, kes hakkasid vene koolides korraldama kodaniku- ja eesti keele päeva. Siis olid veel haridusosakonnad, kus meil oli väga hea kuraator Sirje Rei.”

Viisaastak kolme aastaga
„Eks natuke meid muidugi peljati, sest andsime tagasisidet otse ministeeriumile. Aga ametnikel läks kolme aastaga tuhin üle (ilmselt loeti valimiste eel antud lubadused täidetuks) ja 2001. aastal saadeti meid erru. Nii täitsime viieaastase projekti kolme aastaga, nagu nõukaajal kombeks.
Et selline tugi kuluks õpetajatele praegugi ära, tunnetasin TLÜ-s tulevastele eesti keele kui teise keele õpetajatele kirjandusliku lugemise ja kultuuriloo õpetamise metoodika kursust lugedes. Just praktilise kõnekeele ja lugemisest aru saamisega olid tudengid väga hädas. Eksamil ei saanud paljud neist sellestki aru, mida neilt tahetakse, ei mõistnud, mida tegema peavad. Ja see oli viimane kursus, nad pidid minema kooli diplomieelsele praktikale! Ega seal praegugi palju muutunud ole.”
Lähitulevikus peavad vene koolides ka ülejäänud õpetajad hakkama andma tunde eesti keeles. Christi Sepp praktikuna kinnitab, et see üleminek on jäänud suuresti paberile. Võtab veel palju aega, enne kui vene kooli jõuavad eesti keelt oskavad õpetajad ja olemasolevad läbivad vajalikud täienduskoolitused.

Ei saa aru, mis hariduses toimub
„Meid, Paekaare gümnaasiumi eesti keele õpetajaid, pole sunnitud aineõpetajatele keelt õpetama, aga me pole kunagi ära öelnud, kui on olnud vaja õppekavu kooskõlastada või muud abi anda. Ega vene õpetajad nii väga nõu küsima tulegi, sest neil on oma aine oskussõnastikud. Kui nad muidugi nende kasutamisega hakkama saavad. Igatahes oma kooli kehalise kasvatuse lahtises tunnis ma eesti keeles antud korraldustest suurt aru ei saanud, kuigi endise kergejõustiklasena peaksin terminoloogiat tundma. Ainet saab eesti keeles anda spetsialist, kes seda keelt valdab. Muidu jäävad plaanid paberile.”
Christi Sepp on juba paar viimast aastat tundnud, et on koolis end ammendanud. Ta ei osanud leida teed, mida mööda tulemuslikult edasi minna, kindlustunne puudus. Ja mitte üksnes seetõttu, et just Pae­kaare gümnaasium oli üks koolidest, millest taheti põhikool teha.
„Mullu sügisel ei avatud meil enam 10. klassi, sest vajalikul hulgal sooviavaldusi ei tulnud kokku. Tänavu anti jälle luba 10. klass avada. Kas õnnestub, näitab elu.
Ma ei saa aru, mis hariduses toimub! Kas haridusasjade otsustajatel on üldse asjast kindel arusaam?
Pole ju saladus, kui rahulolematud on kõrgkoolid tudengikandidaatide teadmiste taseme langemise üle. Samas raporteerime, kuidas abiturientide riigieksamite keskmine aina tõuseb. Kuidas see juhtub?
Ka eesti keele kui teise keele riigi­eksami tulemusi ei saa aastate lõikes võrrelda. Iga kord pärast eksamit istume kokku ja arutame, milli­sed eksamiosad olid rasked ja kus tehti rohkem vigu. Milles probleem! Jätame need järgmise aasta eksamitööst välja! Ja kuna lapsi jääb järjest vähemaks, siis võtame kõik soovijad gümnaasiumi vastu. Ja ega need lapsed pinguta eriti, kooliski käivad pisteliselt.
Midagi peab muutuma. Äkki mõjub tõesti vanemate trahvimine, kui õpilane koolist põhjuseta puudub? Ei tea.”
Kõik eespool öeldu kannustas Chris­ti Seppa Krimmi keeleõpetaja vakantsele kohale kandideerima.
Christi Sepp rõõmustab, et ees ootab töine ja põnev aasta, sest järgmisel aastal peetakse Krimmis juubelit – möödub 150 aastat eesti keele õpetamisest ja eesti kooli asutamisest.

Uus töö algab juba suvel Eestis
„Olen pidustuste projektijuhtidega kohtunud ja mul on kindel ülesannegi. Ka enne sõda saatis Eesti riik Krimmi eestlastest õpetajaid, praegu on koostamisel juubelikogumik ja minu ülesanne on koguda sinna enda eelkäijate meenutusi Aleksandrovka koolist ja elust Krasnodarka külas. Need tuleb mul Eestis suve jooksul kokku koguda ja enne ärasõitu kirja panna.
Septembris on juubeli avaüritus Jevpatorias, kus mul tuleb ettekande­ga üles astuda. Kuu keskel tulevad Aleksandrovka keskkooli eesti keele päeva üritusele haridusministeeriumi esindajad. Tuleb korraldada lugemisaasta üritusi ja muud. Koostan nimekirju, millist tööks vajalikku abimaterjali kaasa võtta, ja nuputan, kuidas see kohale toimetada. Logistikaga on probleeme. Tallinnast ju otseliin Simferoopolisse puudub.”
Christi Sepp ütleb, et on alati imetlenud nende inimeste eesti keele oskust, kes ühel või teisel põhjusel on kunagi Eestist ära läinud, aga suutnud eestlust säilitada. „Tänapäeva noored õpivad paar aastat USA-s või Inglismaal, tulevad koju ja räägivad eesti keelt võimatu aktsendiga. Millest see küll tuleb?
Mina lähen Krimmi sooviga eesti juurtega laste emakeeleoskuse säilitamiseks midagi ära teha. Et nad oleksid võimelised oma haridusteed Eestis jätkama. Loodan, et mõni neist valib ka eesti keele õpetaja kutse ning naaseb kodukülla eesti keelt õpetama.”


Eestlaste massiline väljarändamine Krimmi sai alguse 1861. aastal. Otsustavust lisas prohvet Maltsveti ehk Järvamaalt pärit Juhan Leinbergi üleskutse, kes läks ise Krimmi maad kuulama 1861. aasta veebruaris.
Krasondarka küla asutati 1863. aastal põhiliselt järvalastega. Lisaks sellele on eestluse hõngu säilinud veel Beregovojes, Novoestonskojes ja Pervomaiskis. 2001. aasta rahvaloenduse andmeil elas Krimmis
674 eestlast.
Allikas: Eduard Leppik „Krimmi eestlased”