13-aastane Heldur Harry Põlda võlub imelise sopraniga

Reede, 18. juuni 2010	lk 23
Autor: Kristi Helme	Trüki

Noorest east hoolimata Heldur Harry laval esineda ei karda. „Kui mul on asi selge, pole vaja mingit hirmu tunda. Isegi laulupeol üksi esinedes oli pigem uhke kui hirmus tunne,” ütleb ta. Foto: Raivo Juurak

Äsja Tallinna muusikakeskkooli 7. klassi lõpetanud Heldur Harry Põldal on seljataga mitmeaastane lavakarjäär ja esinemised Estoniast Madridi kontserdisaalini. Nii Annely Peebo kui ka Revalia kammermeeskooriga
laulnud noormehe suurim unistus on aga saada dirigendiks.

Asjatundjate sõnul kerkib nii andekaid lapsi Eestis esile haruharva. Seni on muusika olnud Helduri elus kindlalt esikohal ning sellesse suhtub ta oma noorele eale vaatamata täie pühendumisega. Aeg näitab, kas Helduri kaunist sopranist saab bass, tenor või bariton. „Isa on bass, ema sopran ja vend bariton, eks paistab, mis kokku tuleb,” naerab Helduri ema Halliki Põlda.

Lavahirmu ei tunne
Esimest korda esines Heldur juba kaheaastaselt Kuressaares Laululinnu konkursil, seda esinemist noormees muidugi ei mäleta. Aasta hiljem tuli samalt konkursilt juba esimene võit. Eks „laval kasvamine” ole ka üks põhjus, miks Heldur lavahirmu ei tunne. „Kui mul on asi selge, pole vaja hirmu tunda. Isegi laulupeol üksi esinedes oli pigem uhke kui hirmus tunne,” on noormees veendunud.
Kui Heldur 2009. aasta laulupeo üldjuhi Ants Sootsi kutsel Aare Kruusimäe teoses „Maailma avastamine” soleeris, laulsid ema ja isa samal ajal oma kooriga laulukaare all. „Olin kõrgel, vaid kahe rea jagu lauljaid oli minust tagapool. Minu koori liikmed kõik teadsid, et Heldur laulma hakkab, pärast õnnitlesid mind ka täiesti võõrad inimesed minu läheduses. Muretsesin ainult sellepärast, kas Heldur selle suure massi vahelt ikka ilusti pulti jõuab,” meenutab ema.
Teksti meeldejätmisega Helduril probleeme ei ole. Kaks aastat tagasi Birgitta festivalil lauldud Milesi roll Britteni ooperis „Kruvipööre” oli väga mahukas, aga laval kulges kõik kenasti. „Sõna­lisest tekstist raskem on vahel hoopis muusikaline tekst, sest laulda tuleb ka uuemate heliloojate atonaalset muusikat. Õnneks on mul absoluutne kuulmine, see aitab.”

Palju head muusikat
Milesi rolli eest sai Heldur Kultuur­kapitali helikunsti sihtkapitali preemia. „See oli esimene suur autasu, ega ma enne teadnudki, mis see endast kujutab.” Auhinda vastu võttes oli saal tunnustavalt kahisenud, sest nii pisikest auhinnasaajat pole enne olnud.
Heldur kasvas üles Klassikaraadio taustal, see mängis kodus ja autos. Oli koos vanematega kooriproovides kaasas ja nii oli juba väiksena Helduri elus palju head muusikat. Muusikuid on Helduri suguvõsas veelgi – tema vanaonu oli koorijuht Arvo Ratassepp.
Et Põldade kaks musikaalset poega saaksid parima muusikaõpetuse, kolis pere kuus aastat tagasi Kuressaarest Tallinna. Vanem vend Johannes alustas viiuliõpingutega juba kolmeaasta­selt ja on nüüd jõudnud muusikakesk­kooli 10. klassi. Heldur, kes sai oma esimese viiuli viiendaks sünnipäevaks, ütleb, et selle pilli õppimine on lausa füüsiliselt raske. „Klaver on palju kergem pill, aga mulle meeldivadki rasked asjad.” Et tema suurimaks unistuseks on saada dirigendiks, õpib Heldur paralleelselt kahte eriala ning jõuab mõlemas ära teha ka kõik arvestused ja eksamid.
Helduri esimene laulmisõpetaja Saaremaal oli Pilvi Karu, Tallinnas on tema juhendajad tuntud koorijuht Hirvo Surva ning kontsertmeister Zoja Hertz. Kontsertmeistriga  kohtus Heldur Estonias lastemuusikali „Pipi!Nuki!Puhh!” proovides (Heldur mängis Nukit) ning koos hakati töötama „Kruvipöörde” ajal. „Zoja on super hääleseadja ja lauluõpetaja, ta on mind uskumatult palju aidanud ja õpetanud. Just tänu temale on mul selline sopran, nagu on.”
Viiulit õpetas Heldurile Saaremaal Laine Sepp, nüüd aga Ivi Tivik. Õpingud on ema Halliki sõnul vanematele üsna kulukad, sest pea igal aastal tuleb osta uus pill, algul kuueteistkümnendik-, siis kaheksandik-, seejärel neljandik-, kahendik-, kolmveerand- ning lõpuks täisviiul. „Tänu sellele saabki alustada nii noorena, klaverit ei saa nelja-aastaselt veel väga hästi mängida, sest sõrmed lihtsalt ei ulatu. Viiulimäng on mulle väga tähtis, sest aitab laulmisele palju kaasa,” ütleb Heldur.
Ema ei näe Heldurit sugugi erilisena, lihtsalt väga tööka ja pühendununa. „Kui Arne Mikk lavastas Estonias „Kolme neitsi maja”, ütles ta, et näeb üle hulga aja laval last, kes ise tahab laval olla. Minu jaoks on Heldur tavaline musikaalne poeg, kes tahab väga laulda Hirvo Surva kooris.”

Ovatsioonid ei lõpe
Hirvo Surva käis kunagi rahvusooper Estonia poistekooriga Saaremaal esinemas ja sealt Helduril soov tema juhendamisel õppida tekkiski. „Tahan kunagi dirigeerida sama hästi. Hirvol on oskus olla korraga nõudlik õpetaja ja siis jälle nõuandev sõber. Hindan seda väga,” ütleb Heldur.
Mai lõpus käis Heldur koos Hirvo Surva, Zoja Hertzi ja ühe oma koori 4. klassi poisiga esinemas Hispaanias Madridi kontserdisaalis. Ära oldi üheksa päeva, selle aja sisse mahtus palju pikki proovipäevi. „Saal oli väga suur, ligi 2000 istekohta. Vaatamata sellele, et saal oli pooltäis, oli elamus ikkagi võimas – karjuti „Braavo!” ja plaksutati kaua-kaua.”
Sama hüüde suutis Heldur eelmi­sel aastal koos Annely Peeboga Noblessneri Valukojas „Vene reekviemi” esitades välja võluda ka vaoshoitud eestlastelt. Kolm koori, sümfooniaorkester, Tõnu Kaljuste, USA-s elav helilooja Lera Auerbach ja vanavenekeelne tekst, mis kokku ligi 300 lehekülge pikk... Heldur on laulnud ka ladina, saksa, vene, inglise ja prantsuse keeles, Birgitta festivalil lisandub itaalia keel. Koolis õpib Heldur inglise ja vene keelt, eks laulmine ja tekstide õppimine aitab ka keeleõppele kaasa.

Ees ootab Birgitta festival
Et aga üldse Hispaaniasse jõuda, pidi Heldur tegema mitu erialaeksamit ühel päeval: kaks dirigeerimiseksamit ja viiulieksami. Mõlemad õnnestusid suurepäevaselt. Nüüd, mil kool on läbi, saab Helduri sõnul korralikult proove tegema hakata. Ees ootab nimelt Amori roll ooperis „Orpheus ja Eurydike”, mida saab kaeda-kuulata juba augustis Birgitta festivalil. Lavapartneriteks tuntud sopran Helen Lokuta ja Rootsi kontratenor Mikael Bellini, lavastajaks Georg Rootering Saksamaalt. Tegemist on C. W. Glucki füüsilise ooperiga, kus inimesed liiguvad nööridega laes (Saksa PAN-OPTIKUM Theateri tantsijad), lauljad samal ajal laulavad. Taas kord saab noor talent harjutada ja esineda koos oma ala tippudega...
Juuni algul jõudis Heldur esineda ka Keila-Joa traditsioonilisel rippsilda­de kontserdil „Sopranissimo”, kus esinesid kõik Eesti kuulsamad sopranid Margarita Voitesega eesotsas. Ema meenutab, kuidas Heldur küsis lavale jõudes publikult, et ega nad ometi arva, et siin tohivad vaid naised esine­da. „Kaasesinejad suhtusid Heldurisse väga soojalt ja rahvas võttis nad hästi vastu.” Augustis algavad Estonias „Pi­pi” etenduse proovid, kus Heldur kandideerib Tommy rolli. „Lava tõmbab Heldurit, midagi ole parata,” naerab Halliki Põlda.       

Tasub usaldada
Kahe lapse muusikale pühendumine nõuab vanematelt elu sättimist laste järgi. „See aeg, mil saame olla koos lastega, on ju nii lühike. Loomulikult tulime kogu perega Tallinna, ei ole südant panna lapsi elama kooli internaati,” ütleb ema. Väike igatsus Saaremaa järele on perel ikka, aga suvekodu, kuhu linna­elu väsimusest põgeneda, on neil saarel olemas.
Proovides ema Helduril silma peal hoidmas ei käi, sest usaldab lavastajat ja poja lavapartnereid. „Lavastajal on ju ebamugav, ikka kiikaks ta pidevalt ema poole heakskiidu saamiseks. Juba siis, kui Heldur tegi kaheksa-aastaselt esimese rolli Estonias, läksin alles esietendusele. Ka nüüd käib Heldur üksi proovis, Georg Rootering on väga hea lavastaja, nad saavad inglise keeles kenasti suheldud.” Kui aga proovinädal läbi, vaatab Heldur tavalise poisina õhinal hoopis jalgpalli.
Proovipäevad kestavad teinekord ligi viis tundi. „Oleneb, kui palju on lauljal tahtmist tööd teha. Minul ei ole kunagi tunnet, et enam ei viitsi,” ütleb Heldur, kes teeb alati proove niikaua, kuni kõik selge. Lauluõpetaja Zoja ütleb, et kui ei tule proovis välja, siis ei tule ka laval. „Üks kord on juhtunud, et sõnad läksid meelest, aga tekst oli võõrkeeles ja dirigent ootas mind järele, usun, et keegi ei saanud aru.” Heldurile meenub ka, kuidas ta pidi „Kruvipöörde” etenduse lõppedes viimases stseenis Milesina surnult maha kukkuma, kuid oli lavastusse nii sisse elanud, et „ärkas” alles lavapartneri raputamise peale. „Väga raske oli pärast etendust päris ellu tagasi tulla, kuidagi ei raatsinud etenduse lõpul lavalt lahkuda. Aga ega mul kuigi tihti midagi sassi lähe, olen teose või lavastusega täiesti ühises hingamises.”

Head sõbrad ja õpetajad
Kui Heldur laulis Bremeni sümfoonia­orkestriga Saksamaal, pani esimese viiuli kontsertmeister igas proovis noormehele kommi tooli peale. Estonias annavad kõik „suured” nõu, hea sõber ja suur eeskuju Jassi Zahharov helistab alati pärast kontserti, tihti on ta ka ise kohal. Kaks annet koos laulnud veel ei ole, aga „Carmenis” ja „Toscas” olid mõlemad laval.
Heldur ütleb, et tahab kunagi minna õppima Eestist kaugemale. „Tahaksin saada parima hariduse ja välismaal on mitmeid häid koole. Praegu õpin mitut eriala just seepärast, et saaksin tulevikus valida.”
Peale lavaproovide lindistab Heldur praegu plaati koos Arsise kellade ansambliga, poodidesse peaks teos jõudma hingedepäeva paiku. „Sellist plaati pole enne tehtud, kus koos kelladega kõlab poiss-soprani hääl. Arisega on väga tore koos musitseerida, olen nendega teinud juba kolm kontserttuuri.”
Ees ootavad põnevad ja pingelised proovid Pirita kloostri varemete vahel. 12. ja 13. augustil on Heldur juba kostüümis ja valmis kuulajaid „Orpheuses ja Eurydikes” oma sopraniga rõõmustama.