Hiina – taevaaluse keskel, maailma äärel

Reede, 18. juuni 2010	lk 24
Autor: Pille Repnau, Germalo giid	Trüki

Hiinas käies peab kindlasti oma silmaga vaatama kuulsat suurt müüri. Müürivaimustuse on hiinlased saanud tegelikult läänest. Enne inglise saadiku Macartney Hiina-retke 18. sajandi lõpul ei tundnud nad kivihunnikuks muutunud müüri vastu huvi. Foto: Wikimedia

Eestlastega Hiinast vesteldes selgub, et 9,6 miljonit ruutkilomeetrit hõlmavast riigist ei teata suurt midagi.

Hiinat, suuruselt maailma kolmandat riiki, iseloomustavad tohutud ava­rused, kõrgeimad ja tihedaimad linnad, troopika kõige lõunapoolsemal Hainani saarel ning subarktika põhjas, lõputult varieeruvad taimed ja loo­mad, 55 ametlikult tunnistatud rahvust (mitteametlikud numbrid on veelgi suuremad). Mitte asjata pole Hiina maailma külastatuim sihtpunkt.
Loomulikult on eestlane kuulnud suurest Hiina müürist, kuid kuuldu põhineb kuulujuttudel ja Hiina valitsuse propagandal. Mao Zedong ja tema revolutsionäärid levitasid muu hulgas ka loosungit, et see pole õige mees, kes pole viibinud suurel müüril.
Müürivaimustuse on hiinlased saanud tegelikult läänest. Enne inglise saadiku Macartney Hiina-retke 18. sajandi lõpul ei tundnud nad kivihunnikuks muutunud müüri vastu huvi. Hiljem hakkasid levima müüdid, liideti omadussõna „suur” ning juba 1932. a väitis Robert Ripley, et müür olla inimkonna ainuke rajatis, mis kuu pinnalt paistab. Kosmonaudid teavad, et see ei vasta tõele. Hiinlastel oli ilmselt piinlik, kui ka nende oma kosmonaut 2003. a ebameeldivat tõde kinnitas. Kuni selle ajani oli jutt kosmosesse paistmisest isegi kooliõpikutes.
Müür, mis on kohati nii lai, et seal sai sõita hobuvankriga, vookleb Pekin­gi lähistel kaunilt üle mäenõlvade. Kõige tuntumad kohad on turistidele avatud. Müüril küünarnukkidega teed rajades on raske ette kujutada, kuidas piirivahid Hiina impeeriumi aegadel siin üksinduses meelemõistust kaotama kippusid. Müüri kõrgematest tippudest avanevad meeliülendavad vaated.

Pandad ja Pekingi part
Kindlasti teatakse, et Hiina pealinnas Pekingis toimusid 2008. a olümpiamängud ning et sealses loomaaias saab näha pandasid. Kõik on kuulnud, et pandad söövad bambust, taime, milleta Hiinat ette ei kujuta. Aga nad söövad ka mett, mune, kala, põõsalehti, apelsine ja banaane. Neid imearmsaid loomi võiks lõputult jälgida ning kui teil ka ei olnud vähimatki kavatsust osta mängupandat, siis looma­aia suveniiripoes tuleb see mõte kindlasti.
Teatakse ka Hiina tsirkust. See pole aga tsirkus meie mõistes – siin pole elevante, hobuseid ega kloune. On akrobaatide etteasted, mis ei jäta kedagi külmaks. Kananaha ihule toovad jõu- ja ilunumbrid vahelduvad hiina mütoloogiast jutustavate klippidega.
Midagi sellist nagu Pekingi ooper kuskil mujal ei näe. Eurooplasi võib see alguses hirmutada. Turistidele ette­nähtud etendus on siiski piisavalt lühike ja „valutu”. Tavaliselt näidatakse tunni aja jooksul katkendeid eri ooperitest, kus peale laulu näeb ka tantsu ning võitluskunstide etteasteid.
Värvi­kirevatel turutänavatel mood­sate kauba­keskuste läheduses pakutakse traditsioonilisi sööke, olemas on kõikvõimalikud elukad, mida annab vardasse ajada. Söökidest rääkides ei saa mööda minna kuulsast Pekingi pardist, ühest hiina paljudest rahvustoitudest, mida on seal röstitud juba üle 1500 aasta. Parte kasvatatakse ainult selle roa jaoks ning valmistatakse ette pikka aega, saavutamaks ettenähtud väljanägemist ja maitset. 500 aasta vanusele Pekingi pardi restoranile on raske võrdset leida. Pardist nagu pandastki on saanud Hiina üks sümboleid. Samas võib kas või väikese draakonisuveniiri leidmine raskeks osutuda, kuigi draakonid ja nendega seotu on Hiinas aastatuhandeid domineerinud. Ühtpidi on see seotud keisririigi kukutamise ja kommunismi tekkega, kuid oma osa on ka tõsiasjal, et draakonit nähakse läänes pigem kurja- kui heaendelise tegelasena.

Keelatud linn
Pekingis on säilinud hulganisti vanaaegseid hutong’e, halle ülespoole pöö­ratud katuseservadega ametnikumaju, mis moodustasid kunagi tohutud kvartalid ümber linnasüdame – Kee­latud Linna, mis praegu kannab palee muuseumi nime. Peking on olnud vahelduva eduga võimukeskus 13. sa­jandist alates, mil siia lõid oma pealinna mongolid ja asutasid Yuani dünastia. Keelatud linn oli keisrite kodu, tseremoniaal- ja poliitiline keskus peaaegu viis sajandit. Kui muu linn oli ühtlaselt hallides toonides, siis siinsed kõrged kollased katused viitasid keiserlikule kohalolule. Mingi ja Qingi dünastia ajal oli kollane keisri värv. 
Ajalooliste filmide põhjal pole raske ette kujutada, kuidas siin mõned sajandid tagasi elati. Eredalt värvitud puu, erekollaste vaipadega kaetud marmor- ja kivipõrandad, viirukilõhn, jäälinnu sulgedega kaunistatud pildid seintel, lilleseaded tubades, tohutu hulk kahisevasse siidi ja raskesse tikitud kangasse riietatud õukondlasi, eunuhhe ja konkubiine. Õukonna elu oli väga reeglipärane, protokollide ja tseremooniate keskne. Reeglite rikkumine tõi kaasa range karistuse. Ametlikest tseremooniatest anti teada trummide ja muusikaga ning sealgi olid kindlad käitumisnõuded ja riietuskood.
Kuigi Keelatud Linna hiilgusest on kadunud kõik kuldne ja kiiskav, avaldab selle suurus muljet. Ikka suuremad ja suuremad hooned järjest avaramate hoovide keskel rõhutavad, et Hiina on maailma keskpunkt ja keiser terve taevaaluse valitseja.

Ametnikumajad ja templid
Räämas hutong’ikvartalite külastamise peab ette võtma omal riisikol – kohalik kirev seltskond ei pruugi võõramaalase vastu sõbralik olla. Kuid korda tehtud hutong’idega tasub kindlasti tutvuda. Mõnusatel tänavatel saab ometi kord nautida vaikust ja rahu. Ainsad inimesed, keda siin kohata võib, on lauamänge mängivad vanamehed, väikeste koertega jalutavad vanemad naised ja rikšadega ringisõitvad turistid. Tegemist on ühe rikkaima linnaosaga. Pole naljaasi hoida korras pärandusena saadud vara, mille väljanägemisele on linn kindlad nõuded seadnud. Rikkusest annavad märku ka koerad. Pekingis, nagu teisteski Hiina linnades, on üsna kõrge koeramaks.
Pekingi sümboliks peetakse Tae­vatemplit, mille sinavaid katuseid võib näha kõigil pealinna postkaartidel ja raamatukaantel. Seegi on seotud valitsejatega: siin käis taevapoeg taevaga suhtlemas, taevale aru andmas ja annetusi tegemas. Taevatemplit ümbritsevas aias veedavad linlased vaba aega. Siin võib igal sammul kohata mõnd tantsijat, lauljat, malemängijat või tai chi harjutajat.
Kui Taevatempel kannab endas Hiina traditsioonilisi konfutsianistlikke ja taoistlikke uskumisi, siis Laama templis, mille müüri taga on tegutsev klooster, hoitakse elus Tiibeti budismi. Templis valitseb paljudest külalistest hoolimata rahu ja vaikus. Kõige üle näivad valvavat rahumeelsed ja raevukad jumalused ning viirukilõhnas palveveskit pöörama lükates võib välise maailma unustada. Meeli tumestab ainult tõsiasi, et Hiina valitsus hoiab vangis Tiibeti üht juhti – panchen-laamat.
Valitsus tunnustab protestantlikku ja katoliiklikku kristlust, budis-mi, taoismi ja islami. Usklikud peavad end registreerima saamaks õigust osaleda usutoimingutes. Ka pühamud, preestrid ja mungad võivad tegutseda vaid selleks luba omades. Ennustatakse, et 21. sajandi Hiinas saab domineerivaks religiooniks kristlus, kuigi enamikule hiinlastele on see endiselt välismaine religioon. Enam kui 2000 aastat valitsenud konfutsianismi ideoloogia on saanud Hiina ühiskonna osaks. Nii on see mõneti ka tänapäeval, sest konfutsianismil on ühiseid väärtushinnanguid marksismiga.

Kuue miljoni elanikuga Suzhou
17,5 miljoni elanikuga Pekingiga võrreldes on Suzhou küla – seal elab vaid 6,2 miljonit inimest. Suure kanali ääres asuv Suzhou on kuulus oma siidi ja aedade poolest. Üle tuhande aasta on teda peetud Hiina kultuuripealinnaks. Siin käisid puhkamas ning siia tulid pensionipõlve pidama ametnikud, ehitades endale uhkeid aedu ja mõtiskledes elu üle, toetades kunsti ja luulet. Suzhou on olnud aastasadu ka siiditööstuses rügavate tööliste elupaik. Mingi dünastia ajal 1626, kui nõudlus siidi järele oli kõige suurem, puhkes intensiivsete tootmismeetodite tõttu tuhandeid päevatöölisi haarav streik. Tingimused ei paranenud, streigid keelati.
Suzhou on säilitanud palju oma hiinalikkusest – vanalinna mõned osad on väga kaunid. Kõige paremini näeb kõike risti-rästi kogu linna läbivate kanalite peal liigeldes. Tänu kanalitele kannab Suzhou auga Idamaade Veneetsia nime. Oma ajalooga trumpab ta muidugi Veneetsia üle – kuningas Helu kaevas siia esimesed kanalid juba 6. sajandil e.m.a.
Erinevalt Pekingist võib Suzhou tänavatel kohata kerjuseid. Pealinna sisserännanud tööta elanikud saadetakse kodukohta tagasi, kohalikele kodututele antakse toetust.

Siid ja suveniirid
Siidiusside elu ja siiditööstusega on huvitav tutvuda. Siidist valmistatakse salle, lipse, linu, tekke ja patju igale maitsele. Väiksem ja odavam siidist toode on hea suveniir – mida veel hiinapärasemat tahta. Suure siidlinade komplekt eesti tuleb aga välja käia vähemalt 3500 Eesti krooni.
Külastame veel jadeiidikauplust, vaskvaaside tööstust ja kindlasti ka mõnd teepoodi. Tänavalt ei soovitata suveniire osta, turistile võidakse tagasi anda valeraha. Õigel rahatähel on Mao Zedongi pilt.
Kui mõni aeg tagasi oli hiinlastel keelatud välismaalastega suhelda ja äraeksinud turist võiski jääda teed küsima – kõik kohalikud põgenesid tema eest nii kuis jalad võtsid –, siis nüüd enam sellist järelevalvet ei ole ja politsei enam kedagi kohalikega suhtlemise eest arreteerima ei tule. Kuid hiinlased mõistavad vaid oma emakeelt. Käepärast peaks olema kaart, kus hieroglüüfidega kirjas oma hotelli nimi ja aadress. Taksosõitu kavandades tuleb lasta sihtpunkt hotellis paberile kirjutada.

Kontrastide linn Shanghai
Shanghai on ida ja lääne segu. Siin on olnud palju ühele või teisele rahvusele määratud piirkondi, siit leiab saksapäraseid maju, prantslaste ehitatud linnaosasid ja hooneid, mis tekitavad tunde, et olete New Yorgis. Siin asuvad ajaloolised shikumen’id – majad, mille arhitektuur on segu Hiina ja Euroopa disainist.
Shangai on rahvaarvult Hiina suurim, üks suurima maa-alaga ning kõige saastatuma õhuga linn maailmas. Juba 1936. aastal loeti kolme miljoni elanikuga Shanghaid maailma suurimaks, kusjuures 35 000 välismaalast valitsesid peaaegu poole linna üle. Laia jõeäärset Bundi ääristavad senini tollal suurkorporatsioonidele kuulunud hooned, Euroopa arhitektid rajasid art deco stiilis pilve­lõhkujaid. Vabameelne keskklassi noorsugu kõndis tänaval läänelikus riietuses. Kõikjalt üle Hiina saabusid Shanghaisse pankurid ja kaupmehed ning linnas oli massiliselt pisiäritsejaid, poepidajaid ja müügimehi.
Praegu Bundil jalutades võib se­da õhustikku tunda – euroopali­kud hooned on õhtuhämaruses kaunilt valgustatud ning pole vaja palju kujutlusvõimet, et näha inglise härras­mehi mõne akna taga mõnusas nahktugitoolis istumas, piipu tossutamas, viskit trimpamas ning omavahel vestlemas. Kõige kuulsama meelelahutuskeskuse, pulma­tordikujulise Suure Maailma oma­-nik oli Rõugearmiline Huang, gangster ja Prantsuse kontsessiooni Hiina detektiivirühma ülem ühes isikus. Suures Maailmas leidus kasiinolaudu, resto­rane, jäätisesalonge, lasketiire, mas­saa­žipinke ja peeglite labürinte, pakuti mustkunsti, tulevärki, žonglööride ja akrobaatide etendusi, võis lasta juukseid lõigata, nõelravi teha, armastuskirju kirjutada, ennast paari panna, kuulata jutuvestjat ja jälgida peep-show’d.
Praegu saalivad mööda jõge kruiisi­laevad. Shanghai valmistub maailmanäituseks Expo 2010, kus ka Eesti osa­leb.

Hongkong ei maga kunagi
Hongkongis võib tekkida tunne, et olete sattunud ulmefilmi: maailma kõrgeimad pilvelõhkujad tihedamalt üksteise kõrval kui kuskil mujal, tänavatel lõputult sagivad inimesed, kes söövad püstijalu kiirsööki, kõnelevad mobiiliga ja kasutavad kõikvõimalikke muid elektroonilisi vidinaid.
Pikad valged liivarannad justkui ei sobiks siia, kuid neilegi on ruumi. Nagu ka Lantau saarel metsaga kae­tud mägedele ning budistlikule kloost­rile, kus asub maailma suurim istuv Buddha kuju.
Hongkong loeb ennast maailma kõige suurema valgussõu korraldajaks – igal õhtul osalevad kaldapealse hooned kümneminutises valgussõus, mille suurust ühest kohast jälgides on raske hoomata. Kaldapealsele Tähtede avenüüle on oma käejälje jätnud kohalikud filmikuulsused, kellest eestlased teavad Bruce Leed.
Hongkong on linn, mis kunagi ei maga, sest siinsetele elanikele on aeg raha ning iga kaotatud minut on kaotatud varandus. Ja kuigi kõik hiinlased võivad meile paista ühte nägu, elavad siin täiesti omamoodi hiinlased, kes nimetavad end uhkelt hongkonglasteks ja oskavad enamasti inglise keelt.
Kindlasti väärivad vaatamist ka sisemaa kaunid mäed ja riisipõllud, terrakota sõdurid, Gobi kõrb, aga ühe reisiga kõike ei jõua.
Kohtumiseni Hiinas!