Ka kuivanud puu on kellegi kodu

Reede, 18. juuni 2010	lk 28
Autor: Ene Pajula, ajakirjanik	Trüki

Nurmenukk on hea meelega 9. klassi õpilase Markus Seina modell. Foto: Ene Pajula

Haapsalu Wiedemanni gümnaasiu­mi traditsioonilised keskkonnapäevad toovad õpilased toast välja loodusesse.

Tänavu kevadel kaardistati rannaala ja prügimajandust, aga suunduti ka põhjalike töölehtedega Kullametsa arboreetumisse, Puhtu-Laelatu puisniidule, Marimetsa rabasse, Matsalu rahvusparki ja RMK Nõva puhkealale.Nõvale sõitis kaks üheksandat klassi. Paar nädalat enne põhikooli lõpueksamite algust oli see hea võimalus seniste klassikaaslastega koos värskes õhus lõõgastuda ja samas metsast rohkem teada saada.
Õpetaja Anu Heinoru annab viima­sed juhtnöörid: „Kui kohale jõuame, pole mitte kellelgi klappe kõrvas! Nõval kuulame linnulaulu, metsa ja mere hääli!”

Metsaga mestis
RMK Nõva looduskeskuses ootavad õpilasi retkejuht Silja Silver ja looduskeskuse juht Kalle Kõllamaa. Kumbki klass saab oma juhi ja Kalle Kõllamaa alustab puhkeala tutvustamist varitsevatest ohtudest. Nõva liivastel põndakutel kasvavad ulatuslikud nõmmemetsad muutuvad põuastel suvedel kergesti krõbekuivaks ja tulekahjud on kerged tulema. Õpilased teavad, et tulekahi võib süttida ka metsa visatud pudelist, rääkimata siis hooletult tehtud lõkkest või äravisatud suitsukonist. Viimane ulatuslik metsatulekahju oli Nõval 2008. aastal ja see põletas maha 800 hektarit metsa.
Metsatulekahjusid, kui need just äikesest ei puhke, saavad inimesed korraliku käitumisega ära hoida, aga merereostuse vastu ei saa koha­li­kud midagi teha. Üks suuremaid Eestit tabanud õlireostusi rüüstas Nõva randa 2006. aastal. Hukkusid tuhanded linnud, vaid paarsada neist õnnestus Nõva ajutisel linnuhaiglal päästa.
Silja Silver räägib metsa majandamisest. Mets on Eesti tähtis loodus­vara – metsaga kaetud on ümmarguselt pool Eestist. Kogu metsast omakorda pool kuulub eraomanikele ja pool riigile. „Kas kellegi vanemad on metsaomanikud?” küsib ta. Tõuseb mitu kätt. „Siis teate, et isegi eravalduses metsas ei tohi käituda nii, nagu pähe tuleb,” räägib Silja Silver lähemalt metsaomaniku õigustest ja kohustustest. Kui veel paarkümmend aastat tagasi õpetati metsanduse eriala üliõpilastele, et kuivanud puud tuleb igal juhul maha võtta, siis nüüd on seisukohad muutunud: „Ka vana ja elutu puu võib olla kellegi kodu, lindude või mõnemillimeetriste mutukate vääriselupaik.” Kui veel seitsekümmend aastat tagasi käis talumees enne raiet ümber iga puu, silitas koort ja oksi, kaalus enne kirve puusse löömist põhjalikult, kuhu selle puu puit kõige enam sobib, siis tänapäeval teevad kogu metsatöö ära masinad. Emotsionaalne side puu ja inimese vahel kipub järjest rohkem kaduma. Ja sellest on kahju.
Õpilased muutuvad järelemõtlikuks. Pigem on nad harjunud suhtu­misega, et on hea, kui raske töö on mehhaniseeritud, inimesele kergemaks tehtud. Aga nagu ikka, on igal heal asjal oma varjupool.

Võlumets
Kalle Kõllamaa tutvustab nõmmemetsa. Siin kasvavad männid. Retkejuht juhib tähelepanu omapärasele puule, mis kasvab kui perekond. See on üks mahamurdunud kuusk, mille tüvest välja kasvanud okstest on sirgunud seitse uut latva. Kui maha vaadata, võib puude all silmata kanarbikku, põdrasamblikku, islandi käokõrva, pohli ja mustikaid.
Nõva kandis on palju järvi. Allikajärv on huvitava kujuga – sellesse tungib pikk nooljas neem, kuhu pääseb üle Vanajõe silla. Teisel pool silda on mets hoopis teistsugune – isegi õhk on erinev, osoonirikkam.
„Oleme jõudnud võlumetsa,” tutvustab Kalle Kõllamaa. See siin on mitmekesisema puistuga paik – enamasti kuused, aga sekka kaski ja pihlakaid. „Siin on meie metsaema elupaik – see on haldjas, kes jälgib, et metsas kõik korras oleks,” räägib retkejuht ja näitab järveäärset kaske, kus kõrgub metsaema kiiktool. Hetkeks jäävad kõik vait ja kuulatavad. Ümbrus kajab lindude laulust. Retkejuht loetleb: mets-lehelind, metsvint... „Pange tähele, see, kes laulab – siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk –, ongi metsvint. Tema on meie metsavaht,” seletab Kalle Kõllamaa.
Kuivanud puu oksal istub punaselg-õgija, Eesti aasta lind 2010, ja laseb ennast tükk aega imetleda, enne kui õhku tõuseb. Armas linnuke, aga püüab hiiri. „Ta ei jaksa tervet hiirt korraga ära süüa, nii riputab ta selle mõne oksa külge tagavaraks,” räägib retkejuht. Keegi õpilastest leiabki maast oksa, mille küljes oleksid justkui hiire jäänused, ja tekitab sellega kõvasti elevust. Aga see vist siiski ei ole linnu sahver, vaid pigem hundi väljaheide, arvab Kalle Kõllamaa. Sadakonna meetri järel leiab giid kuuse otsast kotikese kommidega: „See on metsaema kingitus teile, et jõud enne matka lõppu otsa ei lõpeks.”

Mereparras
Matk viib läbi eri kõrguses männimetsa. Ühel pool rada on neljakümneaastane, teisel pool kolmekümneaastane männik. „See siin on 1967. aasta augustitormi ala. Tollal tegi torm eriti siin, Loode-Eestis, puhta töö, nagu oleks tohututes metsamassiivides lageraiet tehtud. Need männid siin on tollal asemele külvatud ja istutatud,” selgitab retkejuht ja tutvustab puude mõõteriista kluppi. Sellega saab mõõta puude kõrgust ja tüvede läbimõõtu. „Kas keegi teab, kui kõrge on Eesti kõrgeim puu?” küsib ta. Keegi ei tea. „44 meetrit. See on üks Tartumaal Järvseljal kasvav kuusk,” vastab ta ise.
Liigutakse edasi ja maapind tõuseb. Merekohin kostab järjest tugeva­mini. „Siin on luiteala, tuhandete aas­tate jooksul tuulega kokku kuhja­tud liiva­hanged. See siin on meie kõrgeim mereäärne luitevall, mida kutsutakse merepardaks,” seletab retkejuht.
Pinnas on kehvapoolne ja männid kidurad. Ent mõned neist on tõeliselt eakad, kuni 300-aastased vanakesed. Mõni on täiesti kuivanud, teisel on ladvas veel väike roheline tutt, nii et eluvaim sees. Enamasti kõrguvad need üle nooremate puude, pilkupüüdvad kui dekoratiivsed puuskulptuurid.

Mis jäi meelde?
Õpilased tegid retkest kokkuvõtliku esitluse, mis kanti ette õpilaskonverentsil „Meie elukeskkond”. Mis jäi Nõvalt kõige eredamalt meelde? Punaselg-õgija, lindude laul, metsaema lood, aga ka see, kuidas puutüve­sid mõõdetakse. Üks mis kindel: Wiedemanni-gümnaasiumi keskkonna­päevi, mis said teoks keskkonnainvesteeringute keskuse toel, nautisid nii õpilased kui ka õpetajad.


Riigimets ja loodushoid
Riigimetsas kehtib igaüheõigus, mis muudab metsa kõigile avatuks. Ülimalt oluline on kujundada metsa­kasutajate käitumistavasid ja tõsta keskkonnateadlikkust, loodusharidus on selleks üks võimalus.
Üle kogu Eesti paigutuvad RMK looduskeskused (Aegviidu, Aim­la, Elistvere, Emajõe-Suursoo, Erast­-vere, Ilumetsa, Kabli, Kauksi, Kiid­järve, Koseveski, Matsalu, Must­jala, Naissaare, Nõva, Oandu, Pähni, Rist­na, Varbla, Viimsi) eden­davad arusaama, et inimene on osa loodusest ning et loodus on kultuuri ja majanduse alus. Oluliseks peetakse praktilist looduse tundmist, loomingulise inspiratsiooni ammutamist loodusest ja oskusi looduses liikuda.
Looduskeskustest saab tellida asjatundlikke juhendajaid läbiva teema „Keskkond ja säästev areng” ning loodusainete käsitlemiseks. Looduskeskuste programme iseloomustab õppimine tegutsedes ja uurides; kogemine kõigi meeltega; integreeritus eri õppeainetega; heatahtlik, turvaline keskkond. Rühmadele, kes soovivad iseseisvalt tegutseda, pakutakse koostöös kümne puhkealaga „seljakotiprogramme” (juhendmater­jalid ja vahendid programmide iseseisvaks läbiviimiseks); õppeklassi, -vahendite ja -materjalide kasutamise võimalust; lõkke- ja telkimis­platside, loodusradade, vaatetornide, metsaonnide ja -majade kasutamist.
Allikas: vt http://rmk.ee/looduskeskused