Ka kool püüab tabada trendi

Reede, 24. oktoober 2008
	Trüki

Multikulti maailm Brüsseli tänaval. Mis aitab väikerahval lõimitud maailmas paremini ellu jääda, kas globaalsete trendide järgi­mine või mõõdukas omaette hoidmi­ne ja (enese)kriitiline meel? Kas kõrgeks upitatud, madalaks surutud või adekvaatne enesehinnang? Foto: Raivo Juurak

Allpool oleva mõttevahetuse ajendasid presidendi kärajad Tartus 8. oktoobril, millest mõlemad vestluspartnerid kuulajatena osa võtsid.
Tiia Penjam: „Kokkutulnutele esitleti nelja elus hästi toime tulnud inimest ja paluti neil avada oma n-ö edulugude kooliharidusest tulenevaid tagamaid. Eri aegadel noored olnud, tööalad ning eluvaatedki suuresti erinevad – ometi väitsid nad kõik üsna üksmeelselt, et koolisüsteemil ja isegi õppekavade sisul pole nende hariduses olnud erilist rolli. Tähtsustati kooliaja sõpruskonda, huvitegevust, kaasasündinud eeldusi ja kodu. Ning õpetajate puhulgi räägiti eeskätt mõjust, mis neil just isiksuste, mitte professionaalsete pedagoogidena oli.
PISA-uuringu tulemused, mille kohta ministeeriumi kant­s­­­ler Janar Holm kuulajatele ettekande tegi, kinnitasid osalt kah justkui sedasama: tulemuste pingerea tippu tõusnud riikide haridussüsteeme ja hariduskorraldust ei seo õieti miski, need on paljuski nii erinevad, kui üldse olla saab.
Kogu see jutt kuulati ära – ja hakati siis taas arutama, kuidas tuleks muuta koolisüsteemi ja hariduskorraldust ning missugused on „hea” hariduse saavutamiseks vajalikud õppemeetodid. Seda on arutatud (ning aina süsteemi ja korraldust reformitud) vähemasti nii kaua, kui mina ennast mäletan. Aga tulemused?
Loomulikult ei tule mulle mõttesse eitada, et tänapäev pakub palju õppimist-õpetamist hõlbustavaid võimalusi – ja muidugi on arukas neid kasutada. Ent kas põhiaur ei lähe ehk siiski valesse kohta? Meetodid, õpikeskkond, koolimajad, tugi- ja turva­meetmete süsteemid... Aga eksperdid siinsamas väidavad, et sellel kõigel pole mingit rolli. Ja haridusministeeriumi enese vahendusel Õpetajate Lehele saadetud uuringute kokkuvõtted kinnitavad, et õpitingimuste nüüdisajastamise ja haridussüsteemi suunatud investeeringute ning õpi­tulemuste vahel pole leitud statistiliselt olulist seost!”

Klassikaline haridus on ajast ja arust
Toomas Paul: „Georg Orwell räägib oma õpiaastatest Briti St. Cypriani eliitkoolis, napilt sada aastat tagasi („Oh noorus, oh rõõmud”), et tal on meeles mitu korda (ehkki seda ei juhtunud kuigi tihti), kui ta klassist poole ladina keele lause pealt minema viidi ning pärast nahatäit sama lause kallale asus. Orwell väidab: „Ja eksivad need, kes arvavad, et sellised abinõud ei aita. Nad täidavad oma ülesannet hästi. Tegelikult ma isegi kahtlen, kas klassikalist haridust on üldse antud või saabki anda ilma ihunuhtluseta. Ka poisid ise uskusid, et sellest on kasu.”
Selline koolisüsteem on tänaseks isegi vanal heal Inglismaal kadunud. Pole hullu, mis selle klassikalise haridusega nii väga ikka nüüdisajal peale hakata.
Paraku, mis tahes uued metoodi­kad ja lapsesõbralik kool ei vasta va­jadusele. Akadeemiline õpetus kui selline on ajast ja arust. Väga ilusasti võtab rahulolematuse kokku Priit Simsoni siiras ja südamlik pihtimus „Koosinusevaba elu” (EPL, 31.03.2008), kus ta analüüsib, mida tal gümnaasiumis õpitust on ajakirjaniku ametis vaja läinud – seda on väga pisut – ja mida mitte.”

Tiia Penjam: „Akadeemikuks (rääkimata lihtsalt elus toime tulevaks inimeseks) võis saada ja saigi ka küüditatu pere põlatud laps, kes õppis nõuka­aja Siberi kolkaküla koolis. Samas kasvab üks akadeemikuks ja teine elu heidikuks tänapäeva Soomeski, kus ometi on tagatud parimad mõeldavad haridusvõimalused.
Kui Toomas Pauli edulugu olnuks viies esitletutest, siis milline see ol­nuks? Mis ikkagi määrab?”

Toomas Paul: „Kui ma praegu ka püüaksin kõigest väest „ausalt” vastata, ei ole see enam pärast kärajaid võimalik, sest viis, kuidas oma elu serveerida, olgu endale või teistele, oleneb kontekstist. Formaadist, nagu teles öeldakse. Esi­mene esineja mõjutab väga tuge­vasti teisi. Võta­me kas või sellise pisiseiga – kui Ilmar Raag mainis, mitmes ta oli kooli lõpetanute paremusjärjestuses, läks see kõigi­le poistele nii südamesse, et ka järgmised mehepojad pidasid vajalikuks publi­kule teada anda, et nemadki ei ole olnud oivikud – isegi TÜ rektor Alar Karis pikkis õhtuse vastuvõtu tervituskõnesse vastava informatsiooni. Naljakas, aga nii see on. Inimene on ju karjaloom. Ja juhtoinad peavad tähtsaks tõika, et ei ole kogemata ega teiste armust tippu jõudnud, vaid ise, oma jõuga. See on arvatavasti üks põhjusi, miks nende meenutustes jäi kooli osa tarkuse andjana tagasihoidlikuks.
Ma ei tahaks endast rääkida, aga ei ole viisakas ka päris vastamata jätta. Sain oma baashariduse Tartu ehitustehnikumist. Mul vedas. Rõhutaksin kaht aspekti. Üks on tehniline mõtlemine ja pragmatism, millest vaesed humanitaarid ilma jäävad. Ja teine: meil oli puhas poistekool ja -internaat (õigluse huvides: kogu kooli peale oli siiski kolm tütarlast). Me ei pidanud end pidevalt võrdlema tublide tüdrukutega, kes on juba bioloogilise arengu poolest teismelistest poistest aasta ees, ega tundma alaväärsust. Seetõttu on minu mälestused koolist läbini positiivsed. Tra­ditsiooniline kool on ju meeste loodud ja maskuliinseid väärtusi kandev institutsioon. Koolid sündisid meeste maailmas ja meeste mõtet järgides ning nende hierarhiline struktuur, karm selektsioon ning alistumine vanematele valitsevatele meestele tootis samasuguseid mehi.
Ent mis määrab, kellest saab alfa, kellest gamma? Akadeemik Mart Ustav nimetas, et määrav on ema haridus. Nõus. Nimetan kurioosse tõigana, et minu tehnikumi matemaatikaõpetaja oli enne sõda õpetanud mu ema Tar­tu tütarlaste gümnaasiumis. Kuid kahtlustan, et molekulaarbioloog ei tahtnud kokkutulnuid irriteerida ning tegelikult mõtles, et ema harituse ja IQ-taseme määravad tema geenid, mis ta pojale edasi annab. See viimane seos on tõenäosem.”

Baruto teivast ei hüppa
Tiia Penjam: „Rahvusvahelised uurin­gud kinnitavad, et näitajatel, mida hariduse „andmise” juures mõõta on üritatud (õppekeskkond, riigi jõukus ja lahkus haridusse investee­rimisel, õpetaja palk ja koolitussüsteem jpm), pole õpitulemustega nimetamisväärset seost. Küll aga sõltuvat õpitulemused (ja seejuures päris suuresti) õpetajast. Siit võiks teha järelduse, et panus tulekski teha esmajoones õpetajale. Eks tehakse ka. Õpe­tajakoolitusest on saanud midagi raketiteaduse taolist – pedagoogi­hakatised jooksevad seminarilt seminarile ja kursuselt kursusele, harjuta­vad õuesõpet, koostööd ja suhtlemist, koostavad arengukavasid ja portfooliosid, aga... Ma ei ole kindel, kas just see tegevus viib sihile.”

Toomas Paul: „Ajakirjanike guru Marju Lauristin ütles kärajatel, et „on väga palju asju, millele õpetaja ei peaks oma aega raiskama. Kui meil kõik õpilased on Internetis, koolid samuti, miks peab õpetaja raiskama aega kontrolltöödele, mida saaks teha tsentraliseeritult läbi Interneti?” Just nii, ei peaks oma aega raiskama. On asju, mida õpilane oskab ilma õpetamatagi „väga hästi teha arvuti kaudu ja kus ta vajaks õpetajat kui julgustajat, kui konsultanti. See oleks tehtav. Me oleme ikkagi 21. sajandis”. Õpetaja peaks olema sõbranna, kellel on aega „just nimelt inimlikuks pooleks”.
Poliitiliselt korrektne on suhtuda õpilaskonda kui homogeensesse ma­terjali, millest tuleb vormida ülikooli sisse pääsev kontingent. Ühiskonnas valitseb põlgus sinikraede vastu. Kõik tahavad saada juristiks, suhtekorraldajaks jms. PISA-uurimused näitavad, et Eesti koolilapsed saavad hästi korda loodusteaduslike ainetega – hinded on lõputunnistusel väga olulised! –, kuid ei seo oma tulevikku loodusteadusega.
Tegelikult on inimesed võimekad eri külgedelt. Barutot ei maksa panna teivast hüppama, see on siililegi selge. Tee, mida tahad – kui oled püknik, ei saavuta sa isegi mitte kirurgilise operatsiooniga asteeniku figuuri, atleetlikust rääkimata. Et kasvatus ega karistus ei lisa pikkusele tolligi, on ilmne. Aga et kuldsete kätega poiss, kuigi tal on veidi kõva pea, võiks olla auväärne käsitööline – see ei mahu kultuuripilti. Eestis märgib sõna „töömees” elule jalgu jäänud tegelast (vt Agne Narusk, „Põlatud proled ja virilad vurled”, EPL 14.10.2008).
Inimesed ei ole võrdsete eeldustega. Mõnel on käelise tegevuse andekus, temast võiks saada hiilgav kullas­sepp. Paraku, see ei ole vanemate ega ühiskonna meelest prestiižne. Nii nagu börsil valitsevad kord pullid, kord karud – kui teised ostavad aktsiaid, siis mina ka, ükskõik kui kalliks need on aetud; kui teised kukuvad müüma, siis torman mina ka. Nii on praegu kõrgelt koteeritud vaid ärijuhi ja advokaadi amet.
Mulle tuleb vägisi meelde Antiik-Kreeka, kus vaba mees ei teinud füüsilist tööd – orjad sidusid ta sandaali­rihmadki. Seda võidi endale lubada, sest enamikus linnades oli kodakondsus ainult maaomanikel ja mitte kuskil ei võinud mittekodanikud saada maaomanikuks. Aga me teame, mis sai siis, kui Rooma pööbel võttis endale samad privileegid. Ma parem ei räägi järgnenud rahvasterännust ja impeeriumi hukust. Lääne-Saksamaa laskis pärast sõda türklasi massiliselt mustatöölisteks tulla. Nüüd on nutt kurgus. Aga see on alles algus.”

Süsteemis on kuskil vist õhk
Tiia Penjam: „Usaldamatus rahaturul on toonud kaasa üleilmse finantskriisi. Usaldamatusel on põhjus: kuskil on süsteemi kõvasti õhku sisse pumbatud. Kas õhku pumbatakse ka haridussüsteemi? Miks ma ei usalda neid portfooliodega särasilmi ega nende koolitajaid meie arvukates ülikoolides? Ja oleks siis, et ainult mina – üks vanamoodne tädi ees või taga! Aga just neil päevil kuulsin ühe eduka asutuse juhi juttu, kes noort ja tragi asjaajajat otsis. Ta oli kolmekümne kandideerimisavalduse seast selle ja tolle kooli lõpetanute omad kohe kõrvale tõstnud ning kutsunud vestlusele paar n-ö eliitkoolide kasvandikku, sest nende puhul olevat lootust, et nood on vastutusvõimelised ning oskavad lugeda ja kirjutada...
Muidugi ebaõiglane! Täiesti võimalik, et teenimatult jäi kõrvale just kõige tublim kandidaat. Aga – ei usalda, olevat kogemusi...”

Toomas Paul: „Teie skepsis särasilmsete maailmaparandajate suhtes on põhjendatud. 1996. aastal sõnastasid Robert R. McCrae ja Paul T. Costa nn viie faktori teooria (Five Factor Model), mil­le kohaselt kultuur, kasvatus ja keskkond ei avalda isiksuseomaduste kujunemisele olulist mõju. Sellest on kujunenud tänaseks kõige arvestatavam, s.t tsiteeritum isiksusepsühholoogia. Sel­le teooria kohaselt erinevad indiviidid oma isiksuseomadustelt sünnipäraselt ja nende seadumused, mis avalduvad inimese käitumises, suhtumistes ja hoiakutes, on läbi elu püsivad.
McCrae ja Costa koolkond ei väsi rõhutamast, et perekonna mõju isiksuse seadumustele on praktiliselt null. Üks maailma juhtivaid eksperimentaalpsühholooge Jüri Allik ütleb: „Kindlasti on kodusel keskkonnal väga suur osa selles, kas inimesele meeldib klassikaline muusika, kas ta oli seitsmeteistkümnendaks eluaastaks lugenud „Ulyssest” või kas ta on sügavalt veendunud, et korjaki šamaani trumm on sõiduvahend, mille abil šamaani hing pääseb rändama taevasse või allilma. Kuid kodune miljöö, vanemate iseloom ja see, kui rangelt karistati lapsepõlveeksimuste eest, ei paista märkimisväärselt mõjutavat, millisel määral on inimene emotsionaalselt tasakaalukas, ekstravertne või introvertne, avatud või suletud, kohusetundlik ja sotsiaalne.”
Mõistan väga hästi seda firmajuhti, kes otsis tragi ja vastutusvõimelist
asjaajajat. Tege­mist on isiksuseomadustega, mida ei anna kodu ega kool. Kui ta eelistas valiku kriteeriumina teatavat eliitkooli, siis mitte selle pärast, et seal antud haridus olnuks tema silmis kvaliteetsem. Pigem teadis ta oma kogemustest, et tollesse kooli ei võetud igaüht. Sinna olid valitud vaid need, kellest võiksid saada juhiabid resp. juhid. Eks ole: kui Paul Himma tahab täiendada Es­tonia balletitruppi, praagib ta pikemata isegi prantsuse lütseumi neiud konkursist välja.”

Tiia Penjam: „Presidendi kärajatel rääkisid praegused täiskasvanud, enamasti keskealised ja mõned juba vanade hulka arvatavad, et me peame koolitama-kasvatama noori tuleviku vajadusteks ja võimalusteks. Kust me teame, millised need on? Kas minu õpetajad teadsid, milline tuleb minu elu? Või sõjaeelse Eesti riigi õpetajad – kas nad valmistasid noori toime tulema nõukogude võimu repressioonide ja ideoloogiaga? Paljud siiski tulid toime. Kas tänu haridussüsteemile või selle kiuste? Ja paljud ei tulnud – kas võinuks mingi teistsugune haridus või kool nad päästa? Mida me saame või ei saa, peame või ei tohi, võime või ei või noortele õpetada?”

Keegi ei tea tulevikku
Toomas Paul: „Muidugi ei tea haridusministeerium, milline on tulevik või tuleviku väärtused. Keegi ei tea. Aga mis puutub ajaga kaasas käimisesse, siis – siin vist ei jõua kool kasvandikega sammu pidada. Kui tohib, siis ma tuletan meelde üht Baskini anekdooti. Ajakirjanik teeb intervjuud noore õpetajaga. „Te õpetate algklassides. Kas õpilased esitavad teile sageli seksiteemalisi küsimusi?” – „Jah, nad kiusavad võrdlemisi sageli. Lapsi ajab naerma minu võhiklikkus neis asjus.” Loomulikult kannatab õpetaja autoriteet ükskordühe õpetamisel, kui lapsed on temast „inimlikul poolel” targemad.
Irina Gross deklareeris kärajate peaettekandes: „Minu arvates ei tohiks õpetaja olla teadmiste, oskuste ja ka väärtuste konserv. Ta peab täna­päeva eluga ühte jalga astuma ja oma teadmisi pidevalt uuendama, end arendama. Teistmoodi ei ole lihtsalt võimalik valmistada eluks ette põlvkonda, kelle väärtused ja oskused on väga palju muutunud.” Minu kõrvad läksid kikki selle peale, et kooliõpetaja ei tohi olla „väärtuste konserv”, et ta peab eluga ühte jalga astuma, sest ta tegeleb põlvkonnaga, kelle „väärtu­sed on väga palju muutunud”. Kuid pisut järele mõeldes sain aru, et kool ei ole mingi ühiskonnast lahus seisev institutsioon, vaid ikkagi ühiskonna üks osa, mis peab püüdma suutmist mööda tabada trendi. Kultuur on see, mida kunstnikud, kirjanikud või teised loovinimesed loovad omal valikul oma sisemise hääle abil, vähem loomingulis­tele aga on see omal valikul tarbitav kunst, kulinaaria või meelelahutus. Sagedasti seostataksegi kultuuri toiduga, eriti rahvusköökidega: kultuuriline mitmekesisus tähendab võimalust valida hiina, itaalia, kreeka, tai või mehhiko restorani vahel.
Võtame konkreetse kaasuse. Eesti Ekspress on asunud propageerima platsentasöömist (vt Heidit Kaio: “Sünnitusguru õpetab: „Sööge platsentat nagu jäätist””, EE, 9.10.2008). Ülle Liivamägi rääkis Mihkel Rauale Ekspressi telesaates „Värske Ekspress” alternatiivmeditsii­nist ja platsenta mait­sest, millega „tehakse ka nii, kogu pere sööb, paneb pipart ja soola pea­le, praeb ära” (vt http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ekspress/ar ­ticle.php?id=20076129). Tegemist on trendiroaga, mis nüüd jõuab jõuliselt ka Eestisse (vt nt Kadri Põldmaa inforikast kirjutist http://buduaar.ee/Beebi/Article/article/1457, röstitud platsenta retsepti).
Samal kombel võiks kloaaki viskamise asemel ära süüa ka looted, kui on tehtud legaalne abort. Tegemist ei ole ju inimesega, vaid raseduse katkestamise jääkproduktiga. Kuidas maitseb elus kala? See sõltub otseselt maitsja kultuuritaustast (vt Alo Lõhmus: „Inimene on ainus kiskja, kes otsib toidust naudingut”, PM, 18.11.2006).
Natuke võikaks kisub taoline kulinaaria, aga – selline see multikulti elu on. Omavahel võistlevatest seisu­kohtadest ei tohi ühtki hinnata teisest paremaks. Kõlbeliste vooruste hierarhias seisab sallivus kõrgeimal kohal, ja moralism – püüe otsustada inimese üle omaenda kõlbeliste või kultuuriliste reeglite alusel – on halvim võimalikest pahedest. De gustibus non est disputandum – ja seetõttu ei saa väita, et üks kõlblusreeglite kogum on parem või halvem kui teised, täpselt samuti nagu ei saa vaidlustada rahvusroogade meeldivust.
Mõned nõuavad naiivselt, et kool peab panema paika kasvava sugupõlve ühised väärtushinnangud. Kuidas ta seda peaks suutma? Kellelt saadud meelevallaga? Kui Tartu ülikooli juurde asutati eetikakeskus, deklareeris selle juhataja Margit Sutrop: „Me ei ole moralistid ega kirikuõpetajad, püüame eetilisi norme ja väärtusi inimestele lihtsalt teadvustada, mitte peale suruda” (Areen, 28.06.2001).”

Mure enesehinnangu pärast
Tiia Penjam: „Kärajatel oli juttu ka meie laste ja üldse eestlaste madalast enesehinnangust. Rahvusvaheline test näitab häid tulemusi, aga õpilased-õpetajad justkui ei usu, et oleme maailmas silmapaistvad. Toomas Hendrik Ilves rääkis seepeale, kuidas temagi haridus­redelil liikudes lõpuni endasse ei uskunud ning aina imestas, et ülikoolis te­ma „harilikkust” läbi ei nähtud.
Ma ei tea, kas president on nüüd oma minapilti muutnud. Üldiselt on maailmas vist moes pigem kõrgendatud kui tagasihoidlik enesehinnang. Aga kuidas asjad tegelikult on? Kui Tartu ülikooli füüsikateaduskonna cum laude lõpetanu annab endale aru, et see tubli tulemus ei tee temast veel Einsteini, on see siis madal või pigem kaine enesehinnang? Ja mis aitab meil lõimitud maailmas paremini ellu jääda, kas globaalsete trendide järgi­mine või mõõdukas omaette hoidmi­ne ja (enese)kriitiline meel? Kas kõrgeks upitatud, madalaks surutud või adekvaatne enesehinnang?”

Toomas Paul: „Et saada profikorvpalluriks, pead olema vähemalt 215 sentimeetrit pikk. Jah, muidugi, oma lõbuks võivad ka 180-sentimeetrised jupatsid palli taga ajada, ent koondisesse neid ei võeta. Aga kui palju eesti mehi on seitse jalga pikad?
Õnneks on vähemalt telestaariks võimalik saada ka „Farmi” või „Baari” saate kangelasena. Mu meelest on osa eestlastest ikka üsna heal arvamusel endast ja oma võimetest mis tahes alal. Vaadake, kuidas „Laulud tähtedega” meelitab lavale kasinate vokaalsete võimetega, ent ülikõrge enesehinnanguga avaliku elu tegelasi, ja paistab, et nad ei saa ise aru, et edevus on ajanud nad pilasaatesse.
Mõnel on varju tõmbumise taga ehk kõrvetada saamise kogemus. Teistest rohkem oskamine võib ka tüli kaela tõmmata. Allohvitser küsib ülesrivistatud noorsõduritelt: „Kas keegi teist on puhunud pasunat?” Üks teatab reipalt, et tema on koolitatud klarnetist. Saab käsu: „Sina lähed ja puhud auto rehvid õhku täis!” – „Just nii, härra veltveebel, auto rehvid täis puhuda!” Kuigi noormees oli tagasihoidlik ja edasipüüdlik ning lootis, et kaitseväe orkester vajab täiendust...



SAMAL TEEMAL
Irina Gross,
Pae gümnaasiumi õpetaja:
„Vaadake, kui palju uusi võimalusi on noortele loodud, kus nad saavad kaasa lüüa: „Noored kooli”, „SINA”, „Vmeste – Koos”, AIESEC ja paljud teised, mis tegelevad mitteformaalse õppimisega.
Need kõik on mõeldud selleks, et anda uuele põlvkonnale võimalus arendada oma algatusvõimet, ise otsustada, luua, organiseerida, muuta ühiskonda – kõike seda, mis välistaks muutumist passiivseks kodanikuks, kes ootab, et keegi tema eest otsustaks ja midagi ära teeks. Ja kui seda ei tehta, siis näeb ta väljapääsu parem välismaale minemises.
Nimetatud projektid on väärt erilist kiitust, kuna tegelevad ka rahvusliku küsimusega Eestis. Nad toovad kokku nii eesti, vene kui ka teisi rahvusi, loovad koostöövõimalusi, õpetavad koostöö kaudu tolerantsust.
Kui meie õpetaja on konserv, kas ta teab sellistest võimalustest? Oskab ta suunata noori osalema sellistes projektides? Ennetada laste juhuslikku kasvatamist tänaval? Iga õige õpetaja peab vastutama oma arengu eest.
Aga ei tasu oodata, et õpetajad peaksid selle järelduseni ise jõudma. Arvestades stressi ja ajamahtu, palga suurust, nende töökoormust, ei tasu loota, et iga õpetaja jookseb lisakursustele või hakkab internetist noortele võimalusi otsima.
Raske on tahta õpetada nii, kuidas sind ei ole õpetatud. Järeldus – tuleks luua soodsad tingimused sellisele mõtteviisile, et õpetada nii, kuidas sa tahaksid, et sind õpetataks. Ei tasu unustada, et arenguks on vaja ka aega.
Vaevalt et õpetaja, kes töötab 35 tundi koolis ja, rõhutagem, jätkab ka kodus tundideks ettevalmistamist (ning vaevalt jõuab tegeleda oma lapsega, kes võib-olla samuti paari aasta pärast kooli läheb ja keda oleks vaja kooliks korralikult ette valmistada), jõuaks käia seminaridel, konverentsidel ja ise toredaid projekte luua.
Te küsite, miks ta peab 35 tundi nädalas töötama? Sest koolid soovivad, et õpetaja oleks koolis hõivatud maksimaalselt, et tal ei oleks muud töökohta, millega tuleks arvestada tunniplaanide sobitamisel ja kuhu ta äkki kord otsustab lõplikult minna.
Võib-olla selles ongi viga? Endiselt on koolides arusaam, et inimene peaks ühele töökohale pühenduma. Vähe sellest, arvatakse, et on täiesti normaalne kutsuda inimest tööle päevadel, mil tal tunde pole: seoses koosolekutega, vanematepäevadega, näituse ülespanekutega koolis ja paljudel teistel põhjustel. Ja seda kõigist seesugustest kohustustest ette teatamata hetkeni, kui ta juba on tööl.
Hästi, vanemad õpetajad on olukorraga kursis. Noort inimest aga ei valmista selleks keegi ette. Ja igal juhul on raske arvestada sellega, mida sa enne plaaninud pole. Tekib tunne, nagu sul polekski elus teisi ülesandeid peale töökoha, millega oled end sidunud. Äratus-äratus!
Maailm on muutunud. Me elame mitmefunktsioonilisel ajastul, mil inimese tegevus on jagatud mooduliteks. Ta töötab, õpib, elab pereelu, juhib organisatsioone, tegeleb spordiga jne. Tal on paks märkmik (või arvuti), kus iga päev on tunnikaupa paika pandud. Noorelt inimeselt ei saa oodata, et ta sooviks pühenduda vaid ühele tööle või teha kõik oma valikud kooli kasuks.”

Postimees, 9.10.2008