Õpetaja Merila on eliitklassi juhataja

Reede, 24. oktoober 2008	lk 8
Autor: Ülo Tikk	Trüki

Pildil: Aasta õpetaja Anne Merila on Lasnamäe üldgümnaasiumi poisteklassile nii klassijuhataja, aineõpetaja kui ka pihiema. Poisid austavad teda, sest õpetaja pole neid kunagi pidanud „ohakateks maanteekraavis”, vaid hoolt ja õpetamist väärivateks noormeesteks. Foto: Raivo Juurak

„Öeldakse, et asendamatuid inimesi ei ole, aga Anne Merila kohta see ei käi – raske on leida teist sellist professionaali, kes nii tulemuslikult suudaks kasvatusraskustega poiste klassi õpetada ja juhatada,” ütleb Lasnamäe üldgümnaasiumi direktor Merike Vaarandi ja lisab, et õpetaja elutööks on kümned probleemsetest peredest pärit elu hammasrataste vahele jäänud päästetud poisid.

„Iga hommik algab mul poistele helistamisega, kupatan sissemaganud kooli. Nii oleme kokku leppinud. Kui telefoni vastu ei võeta, lähen koju. Seda poisid ei taha ja tavaliselt nad minu kõnele reageerivad. Helistamine ongi lihtsam, sest elu on näidanud, et mõne koduga pole mõtet vaeva nähagi. Ajame poistega asjad omavahel korda, esmatähtis on, et nad mind usaldavad. Nad teavad, et ma ei õhuta skandaale kodus ega koolis,” räägib õpetaja Merila.
Koolijuht Vaarandi sõnul on kasvatusraskustega klassi eduka töö võti kogemustega klassijuhataja, kes suudab ja tahab võtta oma õlgadele keerulise elukäiguga noorukite kasvatamise ja õpetamise. Et õpetaja Anne Merila on 1971. aastal lõpetanud Leningradi Herzeni-nimelise pedagoogilise instituudi eelkooli pedagoogika ja psühholoogia erialal ja oli just 1998. aastal läbinud TLÜ-s täienduskoolituse nõustamise psühholoogias ja metoodikas, leiti ta olema paslik kandidatuur, kui 1999. aastal Lasnamäe üldgümnaasiumis ühena esimestest riigis poisteklass loodi.

Mitte liit-, vaid eliitklass
„Mul oli esimesel aastal ikka kõhe ka – poiste hulgas oli nii napsumehi kui ka narkosõpru, suitsetamisest ma ei räägigi. Õpilasi on 7.–9. klassini ja töötama peab liitklassi metoodika järgi. Raske on sinna sobivaid aineõpetajaid leida, nii võtsingi esimesel aastal kõik ainetunnid peale reaalainete ja inglise keele enda kanda.
Klassi ei saa poisse sunniviisiliselt suunata, peab olema lapsevanema aval­dus. Kõik vanemad alguses nõus ei olnud, aga kui nägid, et meie poistel hakkas õppetöö laabuma, muutsid oma arvamust. Lapsevanematega pean individuaalset sidet, kusjuures poisse ma taga rääkima ei kipu.
Kui alguses selgitasin liitklassi töö põhimõtteid, võtsid poisid asja huumoriga ning kinnitasid tähtsalt, et nemad ei õpi mitte liit-, vaid eliitklassis.
Minu poisid pole rumalad, neil puudusid lihtsalt õpiharjumused ja puudumiste tõttu olid teadmistesse jäänud sügavad lüngad. Meie väikeses kümmekonna õpilasega kollektiivis tulevad nad kenasti toime. Julgevad vastata ega karda, et nad vale vastuse pärast välja naerdakse. Õpetaja peab oskama eduelamust esile kutsuda – iga küsimuse võib ju nii esitada, et mees teab vastust. Nii kasvavad enesekindlus, julgus tunnis kaasa rääkida ja huvi kooli tulla. Kaob põhjus poppi visata. Tänavuses liitklassis õpib neli õpilast 7., kaks 8. ja neli 9. klassis.”

Kõik saab selgeks juba tunnis
Õpetaja Merila, kes õpetab emakeelt, ajalugu, vene keelt, inimeseõpetust ja veel üht-teist, ütleb otse, et kodutöid pole poistele mõtet anda, kõik peab klassis selgeks saama. Ja saab ka.
„Näiteks eesti keeles on meil kord nädalas kogu klassile etteütlus. Enne selgitan, milliste reeglite peale etteütluse teen. Kord nädalas on kirjand või ümberjutustus. Hindan diferentseeritult ja vigu selgitan igaühele eraldi. Teeme kirjaliku vigade paranduse. Kordame õpitut kogu aeg. Nii saab ka vanemate klasside poistel varasemas klassis õppimata jäänu selgeks. Töövihikud on kasutusel vastavalt klassile ning neid täidame, kontrollime ja hindame ka tunnis.

Jõulutervitused Ameerikast
Tavaliselt sulavad poisid aastaga kenasti kokku, ütlen neile alati: kui on probleem, tulge ja rääkige mulle. Kui varjate ja salatsete, tuleb pahandus lõpuks ikkagi välja ning siis ei pruugi mina enam teid aidata saada. Olen nii õpetaja, pihiema kui ka nõuandaja. Ka eraeluliste probleemide puhul, millega lähedaste ette ei julgeta minna.”
Õpetaja Merila meenutab, et koos poisteklassi juhatamisega jäi talle esimesel aastal enda 7. klassi juhatamine, mille ta koos poisteklassiga põhikooli lõpuni viis.
„Mul olid seal kaks vene poissi, kelle puhul olin kindel, et suures klassis nad põhikooli ei lõpeta. Võtsin nad oma poisteklassi. Tagant torkides ja individuaalselt õpetades tegid nad põhikoolieksamid ära. Üks pääses siiasamasse Lasnamäele sidekooli, mis peagi muudeti polütehnikumi filiaaliks. Lõpetades oli noormehel maineka tehnikumi diplom käes, nüüd töötab ta USA-s. Saadab mulle tervisi ja jõulukaarte ning kinnitab, et poisteklassi toeta poleks ta kooli lõpetanud.”
Nii mõnedki poisid käivad õpetajat ja oma „eliitklassi” kaaslasi hiljemgi vaatamas. Lõpuaktusel on kõik kohal, kes Tallinnasse jäänud, ning kannavad klassijuhatajale ette, mis neist saanud on.
Direktor Vaarandi teab, et tänu õpetaja Merilale on poisteklassi maine ka teiste õpilaste seas nii kõrge, et paaril korral on klassi pääsemiseks sooviavalduse kirjutanud poisid, kellel selleks vähematki põhjust pole olnud.

Poisid ei lase pensionile
Lasnamäe koolis on kaheksa õppeaasta jooksul poisteklassi lõpetanud 40 noormeest ja vaid kaks neist pole edasi õppima läinud. Üldjuhul minnakse kutsekooli või täiskasvanute gümnaasiumi. Sel kevadel lõpetanute kohta teab õpetaja Merila, et üks neist läks kokaks, teine pagariks-kondiitriks, kolmas autoremondilukksepaks õppima. „Koka erialale oli konkurss viis inimest kohale, aga meie poiss sai sisse.”
Väljateenitud pensionile pole Anne Merila saanud jääda – poisid ei luba. „No mida ma teen, kui nad paluvad: „Minge siis pensionile, kui meie ka lõpetanud oleme. No üks aasta veel!” Järgmisel aastal on uued poisid aastakest juurde nurumas.
Mul pole südant neile ära öelda, kuigi olen mõelnud, et aitab küll – ring on täis. Pärast Leningradi Herzeni-nimelise instituudi lõpetamist suunati mind Orissaare internaatkooli õpetajaks ja kasvatajaks. Sel ajal olid seal ülekaalus samuti koolikorraga pahuksisse läinud õpilased. Mulle sattus keskastme poiste rühm. Tänased Lasnamäe poisid on nendega võrreldes kenad noormehed. Saaremaal pidasin vastu kolm kohustuslikku aastat, aga siin läheb juba üheksas,” imestab tänavune aasta õpetaja Anne Merila ka ise.



Meid ühendab klassi moto
Anne Merila,
Lasnamäe üldgümnaasiumi poisteklassi juhataja

Üheksa aasta jooksul on poisteklassis olnud erinevaid tüüpe, aga kõigiga olen jõudnud kokkuleppele, et probleemid arutame koos läbi ja koos leiame ka lahenduse.
Üks ühise arutelu tulemus on iga-aastane klassi moto, mille järgi püüame käituda. Olen välja pakkunud mõtteteri. Kord oli motoks „Ära tee teisele seda, mida sa ei tahaks, et sulle tehtaks”, teisel aastal „Üks kõigi, kõik ühe eest”, siis „Ühtsuses peitub jõud”...
Kui mõni asi kipub kihva minema, siis tuletan meelde: „Oot-oot, mehed! Kas meil ei olnud tänavu kokkulepe, et teisele ei tee seda jne!” Ja kohe mõjub!
Probleeme saab alati lahendada hea sõna ja huumoriga. Selle viimasega peab piiri ka pidama ja tunnistan pattu, et ükskord keerasin vindi üle.
Igal sügisel, kui klassi tulevad uued poisid, tutvustan meie kodukorda. Ütlesin, et klassis valitseb sama kodukord mis mujal klassides, ainult ühe erandiga – kord nädalas on ihunuhtlus. Ainult et rihm peab endal kaasas olema. Kui kell vahetundi helises, tuli minu juurde vene poiss, kes eesti keele kõiki nüansse ei tabanud, ja tunnistas: „Õpetaja, mis mina tegema pean, mul polegi pükstel rihma?” Rohkem pole ma seda ihunuhtluse juttu klassis enam rääkinud.