Teadus ja totalitaarsüsteem (1)

Reede, 24. oktoober 2008	lk 20
Autor: Jaan Laas, majandusteadlane	Trüki

Peenemünde: ballistilise raketi V-2 start.

Teadusloo ja -poliitika uurijad on teinud kurva järelduse: „apoliitiline” teadus ja teadlased on enamjaolt valmis hea palga, soodustuste ja kõrgema staatuse eest teenima ükskõik millist ideoloogiat ja režiimi.

Pärast Teist maailmasõda Saksamaalt kokku kogutud ning USA-s ja N Liidus rakendatud eriteadlaste käekäik kinnitab seda.
Viimaste kümnendite teadusloolised ja teadusökonoomilised uuringud on näidanud, et natsionaalsotsialistliku Saksamaa teadusüldsus ja n-ö tava­teadus elas ideologiseerimisajastu suhteliselt väheste kaotustega üle. Ei esinenud ka teadlaskonna märkimisväärset opositsiooni. Ilmneb teatud määral ootamatu tõsiasi: anti­intellektuaalne, oma olemuselt rassistlik režiim kasutas laialdaselt teaduse uusi lahendeid ja aitas kaasa paljude aktuaalsete teadussuundade arengule. Erilise tähelepanu all olid muidugi sõjaotstarbelised uuringud ning relvastustehnoloogilised arendused. Hitleri valitsus avaldas teadusele ja teadlastele suurt ja mitmekülgset mõju, kuid samas mõjutasid teadus ja teadlased omakorda suuresti ka kogu Kolmanda Riigi poliitikat. Arvamus, et natsionaalsotsialistlik režiim püüdis kogu teadust oluliselt transformeerida või seda koguni hävitada, on osutunud suures osas ekslikuks.
Nimekamaid natsionaalsotsialistliku teaduse üldkontseptsiooni arendajaid olid Nobeli auhinna laureaadid füüsikud Johannes Stark (kellest sai nn puhta saksa teaduse idee ja antisemiitlike aktsioonide toetaja) ja Filipp Lenard. Kõrgelt hinnatud tuumafüüsikut, kvantmehaanika rajajat ja Nobeli laureaati Werner Karl Heisenbergi kasutas natsirežiim edukalt Saksa teaduse rahvusvahelise esindaja ja eestkõnelejana. USA aatomiprojekti uurijad pidasid teda Saksa võimaliku uraaniprojekti peaks ja südameks.

Sõdurina rindele
Teise maailmasõja puhkedes mobiliseeriti Saksamaal enamik noori ja keskealisi teadlasi ning saadeti rindele. Alles 1943. a püüti olukorda muuta. Kuna edasised lootused toetusid paljus just relvastusalastele teaduslik-tehnilistele uuringutele ja uuendustele, uutele imerelvadele ja nende rakendamisele (sh ülisalajaste lennuaparaatide, nn lendavate taldrikute väljatöötamisele), tehti katse seda poliitiliselt igati forsseerida. Ellu jäänud teadlasi, spetsialiste ja insenere kutsuti rinnetelt kiiresti tagasi, kuid oli juba liiga hilja. Terve põlvkond noori ja ka küpseid teadlasi oli lihtsõdureina tapetud ning Saksamaa palju kallist aega relvastuse suurprojektide teostamiseks mööda lasknud.
Saksa aatomiprojekt, mida juhtis Werner von Heisenberg, jäi toppama juba pärast edukat algfaasi. Programmi ulatuslikum arendamine jäeti kõrvale 1942. a, seda võimalust isegi ei arutatud Hitleri osavõtul. Peamine põhjus: ekspertide arvates polnud võimalik pommi enne sõja lõppu valmis saada. Otsust mõjutas W. Heisenbergi ettekujutus aatomipommi loomise võimalustest ja tema väljapakutud põhivalem, mis hindas ühe pommi jaoks vajalikku uraani 235 kogust palju kordi suuremaks, samuti tema kui projekti teadusjuhi kõhklev ja ambivalentne suhtumine aatomipommi loomisse. USA-s käisid 1942. a alguses juba ulatuslikud tööd. Hirmus, et sakslased võivad ette jõuda, liiguti edasi kiirei­mal võimalikul moel: 150 000 projektiga hõivatud tippteadlasel, inseneril jt kulus aatomipommi ehitamiseks üle kolme sõja-aasta.
Teistsuguseks kujunes reaalse „imerelva” – ballistilise juhitava raketi loomise käik Werner von Brauni juhtimisel. Kasutades suuri ressursse ja Hitleri otsest toetust, asutati Peenemündes spetsiaalne sõjalis-industriaalne ülikoolikompleks, kus töötati välja projektid, ehitati valmis raketid ja saadeti need hiljem ka Inglismaa poole hävitustööd tegema.

Saksa ime- ja ülirelvad
Saksa raketiprojekti maksumuseks on hinnatud ümmarguselt pool miljardit USA dollarit, s.o ligikaudu veerand ameeriklaste kulutustest aatomipommi loomisel. Arvatakse, et see oli Saksamaa kurnatud ja kahanevate ressurssidega majandusele samasugune koorem nagu kaks miljardit dollarit maksma läinud „Manhattani projekt” USA-le. Raketiprojekti omaaegne otstarbekus sõdiva Saksamaa seisukohalt on praegu seatud kahtluse alla – see neelas tohutult ressursse, kuid ei andnud sõjalises plaanis märkimisväärseid tulemusi. Hirmutamis- ja propagandavahendina oli rakettidel märksa suurem mõju ja „lõhkevõime”.
SS-i ülisalajastes uurimisasutustes tegeldi intensiivselt ülirelvadega. Väidetavalt tutvustati Mussolini erisaadikule, itaalia noorele ajakirjanikule 1944. aastal Hitleri heakskiidul Saksa imerelvade väljatöötamise käiku ja näidati katse­tusi, lisaks kanderaketile V-2 ka uraanilisanditega ülivõimast uut lõhkeainet, millest valmistatud pomm olevat 1944. a sügiseste katsetuste ajal tapnud radioaktiivse kiirgusega hulgaliselt katsetsooni paigutatud sõjavange.

Punane aatom
Mõned allikad kinnitavad, et Musso­lini viitas oma järgnenud kõnedes lootusrikkalt uutele imerelvadele. Järelikult oli Saksamaal paralleelselt kaks aatomiprojekti, millest just seni vähemtuntu saavutas praktilisi tulemusi. Seda pidi N Liidu luure oskama vastavalt hinnata ja teha õigeaegselt ettevalmistusi uurijate, tulemuste ja saavutuste ülevõtmiseks. Ilmselt just seetõttu on sellest seni vaikitud.
Teadusloolaste hinnangul „värbasid” N Liidu okupatsioonivõimud Saksamaalt ca 300 kõrgkvalifikatsiooniga teadlast ja inseneri, kes rakendati tööle peaasjalikult N Liidu tuumaprojekti raames. Saksa spetsialistid olid jaotatud põhiliselt nelja instituudi vahel. Ühte peamist neist, mis asus Suhhumis, juhtis 1925. a Nobeli auhinna laureaat Gustav Hertz. Teist Suhhumis asuvat, sakslastega „mehitatud” instituuti juhtis Saksamaal edukalt tegutsenud insener ja leiutaja parun Manfred von Ardenne. Tšeljabinski oblastis asuval eriobjektil töötasid silmapaistvad teadlased Klaus Zimmer, Hans Born ja Nikolai Timofejev-Ressovski, kes oli 1920. aastatel Saksamaale stažeerima pääsenud, kuid 1937 keeldunud tagasi pöördumast. 1945. aastal toodi ta tagasi ja pandi kodumaa heaks tööle. Kaluuga oblasti erilaboratooriumis oli rakendatud reaktori uuringutega Heinz Pose. Nendes uurimisasutustes valitses N Liidu teadlaste järelevalve all modifitseeritud laagrirežiim, mis oli Gulagiga võrreldes muidugi suhteliselt leebe.
Hiljem, kui saksa teadlased said võimaluse tagasi kodumaale pöörduda, avaldasid nad analüüse ja mälestusi (vt näiteks H. ja E. Barwichi „Punane aatom”, 1967; N. Riehli „Kümme aastat kuldses puuris”, 1996). Heinz Barwich, kelle tehniliselt olulised uurimistöö teemad olid ta 1930. aastatel kokku viinud oma aja füüsika suurkujudega, tunnistab, et otsustas 1945. aastal minna N Liitu tööle täiesti ilma sunnita: „Ma olin 33 aastat vana, abielus, mul oli kolm väikest last, neljas sündimas. Ma olin ka töötu. Nii ei valmistanud see otsus mulle raskusi” (tsit U. Veisman, Akadeemia, 2006, nr 2, lk 301).

Uued peremehed, uus karjäär
Keemiaprofessor Peter A. Thiesseni ja tema kaaslaste karjäär uute peremeeste juures N Liidus põhjustas hämmingut nii venelaste kui ka sakslaste hulgas. Thiessen oli kuulunud natsionaalsotsialistliku partei eliiti, olnud Saksa relvastusministeeriumi keemiatööstuse koordinatsiooninõukogu esimees, aidanud juute teadusasutustest minema kihutada ning teinud suure töö lõhkeainete tootmisel ja arendamisel. Uutes oludes ja uute isandate juures rakendus ta innukalt lõhkeainete tootmis-tehniliste küsimuste ja uraaniisotoopide lahutamise töösse. Oma „panuse” eest N Liidu tuumaprogrammi sai P. A. Thiessen 1951. aastal esimese järgu Stalini preemia, Tööpunalipu ordeni, kingituseks auto ZIM ja preemiaks sada tuhat rubla.
Tuntud radiobioloog Nikolai Timo­fejev-Ressovski, kes ka ise töötas eriinstituudis, kirjeldab sakslaste töö ja palgatingimusi oma mälestustes järgmiselt: „Nad ei olnud mingid vangid, nad olid lepingulised spetsialistid. Nad said kolossaalset palka. Riehl, kes tuli meie juurde teaduskonsultandi kõrgele astmele, sai vanas rahas 12 tuhat kuus. Tavalised teadustöötajad, sakslased ja austerlased, said 6 tuhat kuus. Tean täpselt, et NSVL-i kõrgema järgu ministri palk oli 12 000. [- - -] See oli tohutu raha. Ja Nikolai Vassiljevitš Riehl oli ainus (ma ei tea, võib-olla oli veel keegi) välismaalasest sotsialistliku töö kangelane. Ta sai kolm Stalini preemiat ja ühe ministeeriumipreemia. Talle kingiti auto Pobeda” (Timofejev-Ressovski, N. Vospominanija. Moskva, 1995). Võimaluse avanedes kolis NL sotsialistliku töö kangelane Riehl tagasi Saksamaale.
Totalitaarriikide sõjavankri ette rakendatud teadusarendus on toonud kaasa omaaegsete seisukohtade üksikasjalikuma läbitöötamise ning ümberhindamise. „Pommitegijaid” ja sellele kaasa aitajaid on hakatud nägema detailse ja mitmekesise taustinformatsiooni foonil ning neid on võetud karmilt kritiseerida.



VEERG
Tehnokraatia on tehnokraatia

Tehnokraatiaks peetakse üldjoontes ühiskonna, tootmistegevuse, sotsiaalsete ja kultuuriliste allvaldkondade juhtimist tehniliste ekspertide poolt, kes pole ainult ametnikud ja käsutäitjad, vaid rakendavad ka oma eriala teooriat ja spetsiaalteadmisi. Tehnokraatlikku praktikat on peetud sobivamaks totalitaarsetele süsteemidele. Kolmandas Riigis olid selle efektiivse rakendamise eeldused olemas, kuid täistulemuslikult jäi see ometi juurutamata. Põhjuseks arvatakse asjaolu, et hitlerlikul Saksamaal püüti rakendada ratsionaalseid ja tehnokraatlikke meetodeid nii ratsionaalsete kui ka irratsionaalsete eesmärkide saavutamiseks. Natslik ja dogmaatiline ideoloogia, parteipoliitika ja füüreri sekkumine ei lasknud tehnilistel ekspertidel riiki ja ühiskonda rat­sio­naalselt juhtida. Igal juhul aga, nagu kinnitavad uurimistulemused, oli „tuhandeaastase riigi” viimastel aastatel peamine „lootuste alussammas” ja teaduspoliitika suundumus rõhk tehnokraatiale, ulatuslik ja tõhus teadusarendus, teadustulemuste laialdane ja kiire rakendamine ning leiutustegevus.
Natsionaalsotsialistlikul Saksa­maal oli tehtud katseid tsentraliseerida kogu teaduslik-tehnilise tegevuse koordineerimine, allutada see ühest keskusest juhtimisele ning ühtsele kontrollile. Impeeriumi teadusliku uurimise nõukogu, ellu kutsutud peaasjalikult seoses armee ümberrelvastamise nelja aasta plaaniga, muutis oluliselt traditsioonilist Saksa teaduspoliitikat, suutis seoses sõjapidamise vajadustega allutada koordineerimisele ning tsentraalsele juhtimisele suure osa teaduslikest uurimistöödest ja tehnoloogilisest arendusest riiklikus ning erasektoris. Kuid tema potentsiaalsed võimalused jäid paljuski kasutamata, juhtivad eksperdid ei suutnud riigis võimu jagavate ja omavahel konkureerivate võimukeskuste struktuuris end tõhusalt kehtestada, kõige muu kõrval tehnokraadid ka veel rivaalitsesid omavahel.
Analoogsed organisatsioonilised struktuurid N Liidus ja USA-s osutusid Teise maailmasõja ajal aktuaalse teaduspoliitika väljatöötamisel ja praktilise teaduslik-tehnilise arengu juhtimisel märksa edukamaks. Teadlastele-ekspertidele anti suured volitused juhtida teadusuuringuid, projekte ja programme ning suunata/kontrollida rakendustöid tööstusettevõtetes. Sõjaajal suhteliselt vähe ideologiseeritud teaduspoliitika oli N Liidus ja USA-s võrreldes Saksamaaga tõhusam.