„Noh, mida sina siin teed?” (1)

Reede, 28. november 2008	lk 5
Autor: Madis Arras, maadlustreener	Trüki

Meeleheide. Lohakile jäetud laste hulk on hakanud tähelepanuväärselt kasvama. Peatselt õõtsub sisemiselt kogu ühiskond, teadmata, kuidas elada. Foto: Raivo Juurak

Järgmisel päeval tulin saali meelega natukene varem, Sten juba ootaski ukse taga. Nii algas meie sõprus, mis kestis üle kahe aasta. Kui esimestel kordadel tahtnuksin minagi küsida, et noh, mida sina siin teed, siis hiljem seda soovi enam ei olnud.

Lõpetasin lastega treeningu, vaatasin riietusruumid ja saali üle ning hakka­sin kiirustades ära minema. See oli üks külmemaid päevi sel talvel, kartsin, et auto ei lähe käima. Saali välisust kinni pannes ma seda küsimust – „Noh, mida sina siin teed?” – selja ta­gant kuulsingi. Küsija toon oli rõhutatult mehelik ja asjalik ning kui ringi pöörasin, märkasin ka vanale meremehe­le iseloomulikku ühelt jalalt teisele õõtsumist. Kiirest pilgust väikese poi­si lahtiläinud lumisele sallile ja sinisevõitu huultele mõistsin, et kerge värin tema hääles tuli külmast, mitte hirmust.
Pomisesin, et ilm külm ja kontrollin igaks juhuks, ega ukselukk ole ära külmunud. Keerasin luku uuesti lahti ja läksime saali. Kümmekonna minuti jooksul ruume näidates ja last soojendades sain teada, et mõni kuu tagasi oli ta saanud viieseks. Olin teda hommikupoolikuti autoaknast ka varem näinud, ja alati üksinda. Mõtlesin tookord, et küllap keegi kohe tuleb ja tegeleb poisiga.

Sõnavarast puudus sõna „ema”
Lasin väikemehel saali spordiinventari kasutada, tundes huvi, kuidas ema ta niimoodi külmaga ja üksinda tänavale autode vahele laseb. Hooga saalis toimetades ei pannud poiss minu küsimusi just nagu tähelegi. Vastas valikuliselt ainult nendele, mida sobivaks pidas. Mind tegi valvsaks, et ta ei kasutanud kordagi sõna „ema”.
Nähes, et laps enam külma ei tundnud, panin ta korralikult riidesse tagasi ja aitasin üle tänava, mille ääres ka tema kodumaja paistis. Tee peal küsis ta, kas tohib homme ka tulla. Ütlesin, et alates kella poole ühest olen kohal. Pöörasin ringi ja hakkasin ära minema. Kui kontrolli mõttes üle õla tagasi vaatasin, nägin enda poole jooksvat poissi, kes hingeldades küsis, millal see kell pool üks saab. Asi selgeks räägitud, läksime mõlemad oma teed.

Teine kodu
Meie spordisaalist sai Steni teine ko­du. Ta oli kohal kõikidel päevadel, mil minu treeningud toimusid. Ena­masti enne mind. Püüdsin seetõttu alati natukene varem tulla, et laps ei külmetaks.
Poisi ema oli välismaal tööl ja sattus koju üsna harva, isast me selget sotti ei saanudki, sest isa roll või mõiste oli tema jaoks segane. Sten elas oma 19-aastase tädi juures, kellel endal poole­aastane imik üksinda hooldada. Nii juhtuski, et kui poiss hommikul ärkas ja kõhu täis sõi, pani tädi ta riidesse ja saatis õue sõpradega mängima. Seda, et teised temaealised lapsed olid sel kellaajal lasteaias, noor tädi arvesta­da ei osanud. Korter oli üüritud, lasteaiamaks liiga kõrge, odavam oli laps värske õhu kätte saata. Poiss pidi mitu tundi hoovides ja trepikodades ringi hulkudes sõpru ootama, enne kui esimesed koolilapsed tundidest koju jõudsid. Ega nad temast väga hoolinud ka, 2–3 aastat vanusevahet annab selles eas kõvasti tunda. Mõni siiski leidus, kelle ta vahetevahel saali kaasa kutsus. Pigem olid nad Steni saatusekaaslased kui truud sõbrad.
Meie treeningrühmade laste askeldamist oli ta juba varem pikalt jälginud. Teadis kirjeldada kõiki treenereid, kes nädala jooksul tunde andmas käisid. Sten tegi jõudumööda kaasa kõik minu treeningud. Mul oli tegemist, et ta koju sööma ja puhkama saata, sain peagi aru, et ega ta sinna eriti kippunudki. Pärast treeningute lõppemist või kahe treeningu vahel aega parajaks tehes keetsime tihti teed ja ajasime niisama meeste juttu. Püüdsin oma ütlemistes ta vastu igati aus olla, sest kahetsesin, et minu esimene lause meie esimesel kohtumisel oli olnud vale.

Enese hooleks jäetud lapsed
Kord oli mul vaja minna saali päeval, mil mul tunde ei olnud. Üllatudes märkasin ukse taga Steni, suur krõpsu­kott käes. Tema ema oli päriseks koju tagasi tulnud ja talle krõpse ostnud. Poiss tahtis väga oma krõpsurõõmu minuga jagada. Pika ootamisega oli kotti vaid mõned üksikud tükid alles jäänud. Arvasin, et küllap lõppevad spordisaalis käimised nüüd ära, sest ema on ju tagasi. Järgmisel treeningtunnil oli Sten aga kohal nagu alati. Küsisin ema kohta ja sain kiire vastuse, et too magab. Tuli välja, et ema käib restoranis öötundideni tööl, keskpäevani puhkab ja läheb siis jälle tööle. Seega ei toonud ema naasmine Steni päevaplaani erilisi muutusi.
Aeg läks kiiresti ja varsti läks Sten kooli. Kogu selle aja lootsin, et lapse ema või tädi tuleb korrakski saali vaatama, kus ja kelle juures väike laps tundide kaupa aega veedab. Paraku ei tundnud huvi keegi Steni kodustest, ka mitte vanavanemad, kes aeg-ajalt linnas käisid.
Ükskord tavapärast teed keetes, avastasin, et pole midagi kõrvale hammustada. Otsustasin poisi kaasa võtta ja lähedal asuvasse kohvikusse maiustama sõita. Järgmisel päeval oli Sten kuidagi pinges. Pärast treeningrühma laste lahkumist vaatas ta mulle mõtlikult otsa ja küsis endale omaselt mehemoodi õõtsudes: „Noh, kas me täna kohvikusse kah ikka läheme?”
See oli meie viimaseid kokkusaamisi – poisi ema oli otsustanud Tallinnast ära kolida. Niimoodi – õõtsudes – see laps minu ellu tuli ja selliselt ka läks.
Juhtunust saab nüüd aasta mööda. Ma ei tea, kes on saanud Steni järgmiseks sõbraks. Loodan väga, et keegi temaealistest ja pärismaailmast, mitte „onu” virtuaalsest keskkonnast nagu tema õnnetul nimekaimul Viljandist.
Olen märganud, et lohakile jäetud laste hulk on hakanud tähelepanuväärselt kasvama. Tunnen, et peatselt õõtsub sisemiselt kogu ühiskond, teadmata, kuidas elada.