Lapse puhast südant hoides

Reede, 28. november 2008	lk 9
Autor: Sirje Tohver	Trüki

Kaja Valdma: „Hingetoit on lapseeas äärmiselt oluline.” Foto: Sirje Tohver

Põhja-Tallinnas Rukki tänavas 1950. aastatel ehitatud majas asuvat Rukkiräägu lasteaeda on viimased seitse aastat juhtinud Kaja Valdma.
Kuigi tööd leiaks kodu lähedalt Viim­sistki, ei raatsi ta Rukkiräägust mingi hinna eest lahkuda. Nii armsaks on maja ja inimesed saanud. „Mugav ja rahulik kohake. Ei eurointerjööri ega luksust, kuid hubasust ja inimlikku soojust jätkub siin kõigile. Muide, igas rühmas on klaver,” ütleb Kaja Valdma.
TPedI koolieelse pedagoogika eriala lõpetanud Kaja Valdma oli Mustamäe lasteaia pedagoog. Kui omad lapsed läksid kooli, tundus emalegi koolielu lasteaia omast palju huvitavam. Nii ta Pelgulinna gümnaasiumi algklassi­õpetajaks läkski. Kümnest õpetaja-aastast on Kaja Valdmal kõige paremad mälestused. Kui aga päevakorrale kerkis õpetajate erialase hariduse nõue, otsustas ta õpitud alale naasta. Läbis lasteaiajuhatajate koolituse ja sai koha Rukkiräägu lasteaias.
Ütleb, et esimestel tööaastatel oli tal kogu aeg hirm, et teeb midagi valesti. Aastatega ebakindlus kadus. „Ma poleks uskunud, et minu praegune töö mulle nii väga meeldima hakkab. Juhatajana saan laste jaoks rohkem ära teha, minust sõltub rohkem,” põhjendab ta. „Aga kui saaksin päeva jagada, oleksin hea meelega natuke ka koolis. Tunnen puudust vahetust kontaktist, energiavahetusest klassiga.”
Juhataja kiindumust oma töösse ei kahanda seegi, et õhtul kodus on raske end päevaprobleemidest välja lülitada. „Mõte läheb raamatupidamisaruandele. Muretsen, kas tuleme rahaga välja, hinnad ju tõusid.” Õnneks ei ole lasteaed tundnud majanduskitsikust, kõik arved on makstud. Mänguasjadeks ja hädavajalikuks remondiks on raha jätkunud.

Lapse tasakaal on habras
Rukkiräägu lasteaia moto on „Lapse puhas süda peab saama hoitud”. Kaja Valdma sõnul peitub selles lauses väga palju. „Puhast südant rikkuda on kerge, sest lapse tasakaal on habras. Meil, täiskasvanutel, on suur vastutus, et seda ei juhtuks.”
Rukki­räägu lasteaed väärtustab loovust. Juba 2001. aastal tehti sellest eesmärgist lähtuvalt ümber õppekava. Süvendatud tähelepanu on eelkõige emakeeleõpetusel ja käelisel tegevusel. Kõne arendamisel võetakse appi lastekirjandus. „Kas laps, kes lapsepõlves ei ole kuulanud muinasjutte, loeb täiskasvanuna Shakespeare’i?” küsib Kaja Valdma. „Kujutelmad, mis ettelugemist kuulates või ise lugedes tekivad, arendavad tundeerksust ja meeli kordades enam kui mis tahes telesaade või arvutimäng, sest laps loob need ise.” Juhataja tõi lasteaeda O. Wilde’i muinasjutud. Kartus, et need on väikestele liiga keerulised, osutus alusetuks. „O. Wilde viib tänapäeva lapse justkui teistsugusesse maailma, õpetab tajuma headust ja kurjust, elu selle eripalgelisuses.”
Käesoleval õppeaastal keskendub vanema rühma tegevus igal nädalal ühele muinasjutule. Kõigepealt loeb kasvataja selle ette, siis vesteldakse sel teemal, joonistatakse ja meisterdatakse tegelasi, vahel tehakse ka väike etendus või rollimäng.
Eelmisel aastal olid tähelepanu keskmes rahvajutud. „Uurisime ja joonistasime eesti rahva mustreid, vaatasime sümboolika leksikonist järele, mida kõik need kaheksakannad tähendavad. See oli huvitav maailm.”

Under, Alver ja Kareva
„Et lastel põnevam oleks, täiendasime õppekava lastekirjanduse valikut, sh ka luule osa. Kui lasteaedades käia, kuuleb kogu aeg ühtesid ja samu luuletusi. Miks peab ainult kiisudest ja kutsudest lugema? Meie ei piirdunud traditsiooniliste lasteluuletustega. Lapsi saab panna kaasa elama ka Marie Underile, Betti Alverile ja Doris Karevale. Tuleb vaid teha õige valik, meelestada lapsi kuulama ja kuuldut tajuma. Vahel ongi tajumine olulisem kui mõistmine. Mõista jõuab ka hiljem. Lapsed tajuvad väärt luulet oma erksate meeltega väga hästi. See puudutab neid ka siis, kui nad luuletuse sisust päriselt aru ei saagi. Sõnalise vormi taga on ju alati ka see seletamatu „miski”, mis heale luuletusele tema helina ja kütkestavuse annabki. Tundetaju, puudutus, kas või hetkekski hinge pugev soe õnnetunne, valu või nukrus. Aga just tunded aitavad inimesel vaimselt areneda.”
Kaja Valdma leiab, et inimene oskab laia maailma ahvatlustele paremini vastu seista, kui on saanud lapsepõlves oma tunneteskaalale tugeva aluse. Kui seda pole, võib juhtuda, et noor inimene ei leia elus sihti ega hingepidet. „Hingetoit kas hea sõnana, loovust äratava raamatuna, koos mängitud mängu või loovtegevusena on lapseeas äärmiselt oluline. Olen mõelnud, et ehk peakski intellektuaalne pool jääma koolile. Tänapäeva lastel on tihti suhtlemisprobleeme. Võib-olla just seetõttu, et nende emotsionaalsed oskused on eelkoolieas arendamata jäänud?”