Eesti keele riigieksami uus korraldus aastal 2012

Reede, 2. oktoober 2009	lk 10
Autor: Jüri Valge, haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonna nõunik	Trüki

Uus eksamikorraldus on suur ja põhimõttelise tähtsusega samm õiges suunas: innustab õpilasi lugema – et omandada probleemi­põhise kirjandi kirjutamiseks vajalikku tekstianalüüsi oskust –, seob emakeeleõpetuse rohkem igapäevaeluga ning suurendab õpilaste keelelise suhtlemise võimet.

Tunamöödunud nädalal toimunud emakeeleõpetajate sügiskonverents oli jutuks ka HTM-i juhtkonnas. Ministri osavõtul toimunud koosolekul tõdeti, et on täiesti võimalik korraldada esimene uue vormi järgne eesti keele riigieksam 2012. a kevadel. Seda muidugi juhul, kui katseeksamid seniseid häid kogemusi kinnitavad. Kõik ettevalmistused uueks eksamiks on toimunud mullu kevadel koostatud plaani järgi (ja see näeb ette uut eksamit just 2012. aasta  kevadel) ning tänavukevadine eeltest õnnestus igati.
Märtsis korraldatud eeltestist võttis osa ligikaudu 200 gümnaasiumilõpetajat. Ülesandeid katsetati linna- ja maa-, tava- ja nn eliitkoolides. Eeltest andis eksamit ette valmistavale ko-misjonile teadmise, et ollakse õigel teel: osalemine oli aktiivne, vastused põhjalikud; õpilasi, kellele testi sooritamine oleks üle jõu käinud, praktiliselt ei olnud. Hästi said lugemisülesannetega hakkama noormehed, mis annab kindlust, et eksamil, kus kirjutamist toetavad alustekstid, paranevad ka poiste kirjandihinded. Eeltesti eesmärk oli ka aidata arendada ja täpsustada hindamisjuhendeid.  
Eksamiarendusega seotud ei kahtle, et 2010. ja 2011. a suurema arvu õpilastega katsetatavad ja kogu Eesti kohta esinduslikku infot pakkuvad eeleksamid lähevad sama edukalt.
Uus eksamikorraldus ei nõua ühegi õigusakti muutmist. Takistuseks ei ole ka pooleli olev arutelu uue õppe- ning koos sellega kehtestatava uue ainekava üle, sest viimaseski on varasemast suurema tähelepanu all tekstide lugemise ja tekstiloomega seotud tegevused. Pigem võib öelda, et uus eksam on eesti keele ainekava ja õpitulemustega põhjalikumalt ja loogilisemalt seotud kui praegune riigieksam. 

Kirjand lüheneb
Kirjand ei kao, vaid lüheneb seniselt kohustuslikult 600 sõnalt 400-le. Praktika näitab, et suurem osa õpilasi kirjutab eksamil nõutavast määrast pikemaid tekste. Seega on eksamikirjandi ennustatav tegelik pikkus 450–500 sõna. Uue eksami tekstiloome­ülesanne toob kaasa selle, et hakatakse rohkem väärtustama oskust oma mõtted kirja panna probleemist lähtuvalt ja konkreetselt. Kirjandi kõrvale tulevad ülesanded, mis kontrollivad tekstist arusaamist. Kuna neilegi tuleb vastata kirjalikult, siis eksami kogumaht praegusega võrreldes ei muutu, jäädes endiselt 600 ja 800 sõna vahele.
Uus eksamivorm ei vähenda heade kirjandikirjutajate võimalusi – see, kes oskab oma mõtteid arukaks tekstiks vormida, mõistab ka teiste kirjutatut, suudab seda analüüsida ning vastused heas keeles paberile panna. Suurenevad aga nende (sh eriti noormeeste) võimalused, kes on loomult konkreetsed ning senise adressaadita ja kindla eesmärgita teksti koostamisega hätta jäid. Hindamissubjektiivsust niisugune süsteem täielikult kaotada ei suuda, küll aga vähendada.
2008. a töötanud komisjon, kuhu kuulusid HTM-i, REKK-i, emakeeleõpetajate seltsi ja ülikoolide esindajad, tegi ettepaneku hakata korraldama kolmeosalist eksamit. Hilisemal kohtumisel ministriga lepiti siiski kokku kaheosalise riigieksami korraldamises, millega kontrollitakse õpilase tekstimõistmis- ja tekstiloomeoskust. Nimetatud kokkuleppe alusel moodustatud järgmine komisjon on eelkäijate saavutatule toetudes koostanud katseülesanded ja läbi viinud eeltesti.

Mida eksamil teha tuleb?
Eksamiosade struktuur ja eksami kavandatav läbiviimise viis on alljärgnev.
1. osa. Tekstimõistmine
Tekstimõistmise osa koosneb 4–6 kõige rohkem 1000-sõnalisest alustekstide komplektist, millest igaüks omakorda sisaldab 1–3 teksti. Alustekstide komplektid esindavad luulet, ilukirjanduslikku proosat, publitsistikat ning (populaar)teadust. Eksaminand valib ühe alustekstide komplekti ja lahendab selle põhjal 3–4 analüüsi- ja arutlemisoskust nõudvat ülesannet. Ülesanded eeldavad 50–100-sõnalisi terviklikke vastuseid. Kogutulemusest moodustavad selle osa võimalikud punktid 40%. Aega on ülesannete lahendamiseks 120 minutit.
2. osa. Tekstiloome
Tekstiloome osa põhineb alustekstidel ja esitatud probleemil, millest lähtudes kirjutab eksaminand vähemalt 400-sõnalise sidusa arutleva teksti (kirjandi). Kirjandi kirjutamisel võib õpilane valida ükskõik millise alustekstide komplekti juurde kuuluva tekstiloome ülesande. Kirjand peab põhinema etteantud probleemil, alustekstide kasutamine selle kirjutamisel ei ole kohustuslik. Eksaminand pealkirjastab oma kirjandi ise. Kogutulemusest moodustavad selle osa võimalikud punktid 60%. Aega on 180 minutit.
Esimene katseeksam on plaanis korraldada 2010. a märtsis. Osaleda saab ca 10% 12. klasside õpilastest. Eksamitöö avalikustatakse REKK-i kodulehel, nii et need, kes katseeksami valimisse ei mahtunud, saaksid ka tööga tutvuda ja selle katsetamisest osa võtta.
Katseeksam peab andma muu hulgas vastuse küsimustele, kas on otstarbekas teha eesti keele eksam vaheajaga või vaheajata, kas lubada õpilastel kasutada ÕS-i kogu eksami ajal, st ka tekstimõistmise ülesannete lahendamisel, kas eksam peaks kestma 300 või 360 minutit.
Eksami lugemisülesanded jäävad ainult riikliku komisjoni hinnata, kuid kirjandite esimene hindamine toimub koolis ja teine riiklikus komisjonis. Sellega tekib õpetajatel suurem võimalus hindamisel kaasa rääkida, nad saavad parema tagasiside õpilaste teadmistest ja oskustest, paranema peaks eksamikeskuse ja koolide koostöö.
 
Mida peaks tegema õpetaja?
Mida võiks emakeeleõpetaja selle kõige juures tunda? Kas seda, et seni on ta õpetanud valesti? Mitte mingil juhul. Ta on õpetanud täpselt nii, nagu praegune õppekava ja eksamikorraldus tingivad. Eesmärk, et õpilased saaksid riigieksa­mikirjandite eest paremad hinded (see õpetaja soov on ju igati loogiline), on viimastel aastatel lähemale tulnud: õpilased ongi hakanud mõnevõrra paremaid kirjandeid koostama. Aeg aga muutub, muutub keel ja muutuvad selle kasutajad. Paratamatult peavad muutuma ka keele õpetamine ja õpetamistulemuste kontroll.
Mida peaks õpetaja eelneva põhjal tegema? Lühim vastus on, et oma tööd edasi – kõik uueks eksamiks vajalik on olemas ka praeguses ainekavas. Endine on seegi, et tuleb innustada õpilasi lugema ja loetut analüüsima, pöörates vahest rohkem tähelepanu lühematele tekstidele, mis oma mõtte kiiremini ja otsemalt kätte annavad kui pikad romaanid (muuseas, viimasedki on tänapäeval lühenenud).
Lühikeste tekstide analüüsiga kaasneb seegi, et senisest rohkem tuleb keskenduda nende keelelisele küljele. See ei tähenda mingil juhul kuiva ja elukauget grammatika ja õigekeelsuse tuupimist, vaid süvenemist emakeele võimalustesse üht või teist mõtet (eri viisil) edasi anda, oskust neid võimalusi teadlikult kasutada.
Stiiliküsimustest on kahtlemata räägitud ka seni – harjutused on aga valdavalt puudutanud kirjandi kui ühe keelekasutusžanri vajadusi. Keelt kasutatakse aga ka paljudes muudes kohtades ning kõikjal peab see ka stiililt kasutusolukorraga sobima.
Ükski inimene ei suuda ühtki keelt, ka mitte emakeelt, pähe õppida. Seepärast on vaja senisest põhjalikumalt õpetada sõna- ja käsiraama­tute jt keeleabivahendite  kasutamist – õnnelikul kombel tuleb neid üha juurde. Kõige selle kõrval – ja seda on vaja  ka eksamikorralduse muutuseta – tuleb õpilastele edasi anda oma isiklik kindel veendumus: põhiküsimus ei ole selles, kas me lisandi komad õigesti paneme või mitte; põhiküsimus on arusaamas, et eesti keele olemasolu ning iga õpilase võimalus eestlasena edasi kesta sõltub tema suhtumisest eesti keelesse ja oskusest seda kasutada.
Lühidalt ja kokkuvõtteks: tuleb tun­da end eesti keeleruumi aktiivse ja mõjuka tegelasena ning näha ainetundidest kaugemale, tuleb nautida väiksemate kirjandipakkidega koduseid õhtutunde ja nädalavahetusi. Ja kahtlemata tuleb tunda rõõmu selle üle, et suudetakse anda emakeelekasutajate järgmisele põlvkonnale niisugune eesti keel, mida on põhjust armastada ning mida sellel põlvkonnal elus vaja läheb.