Mõtisklusi armastusest, tööst ja paljust muust (3)

Reede, 23. oktoober 2009	lk 4
Autor: Tiia Reiksaar, Pärnu Raeküla gümnaasiumi, Pärnu saksa tehnoloogiakooli ja Sindi gümnaasiumi saksa keele õpetaja	Trüki

Käsud, mille abil tänapäeva õpetaja kaosega võitleb. Foto: Raivo Juurak

Pearaha ja ühiskonna devalveerunud suundumused on kooli lammutama hakanud, selle pärast valutavad südant kõik missioonitundega õpetajad.

Samal teemal, mille pärast valutas südant keeltekoolist tavakooli tulnud saksa keele õpetaja Helen Mets, kibelesin kirjutama kaheksa-üheksa aasta eest, vahetades õppejõu ameti koolmeistri oma vastu. Kui aga sukeldud hinge ja südamega töhe, mis on sinu jaoks täiesti uudne, siis oled selles jäägitult sees ja lükkad sulehaaramise üha edasi, sest südant kergendada saad ka kolleegidega tähelepanekuid jagades. Eelkõige panustad end elava inimesega tegelemisse, mille kõrvalt jääb muuks aega napilt.
Kuid nüüd andis tõuke Õpetajate Lehes ilmunud samalaadne kogemus. Või õigemini meie tsunftikaaslaste mõne arvamuse tagant läbikumav ringkaitse (nagu mõne arsti ilmselge eksimuse puhul vallandub arsti õigustamine ja patsiendi süüdistamine). Kooli ja õpetajate, õigemini saksa keele õpetajate süüdistamine ei olnud ju oma koolikogemuse kurtja eesmärk. See selgub artiklist üsna üheselt.

Probleem ei ole saksa keeles
Kas on ajakirjanik esitanud kommenteerijatele hoopis teiselaadseid küsimusi, kui need olid avaldatud artiklis, või on artikkel ilmunud kärbetega, millest lehelugeja pole teadlik? Kas kaitsepositsioonile asunud kommenteerijad valdavad ajaleheartiklist välja jäänud infot, mis peaks sisaldama etteheiteid saksa keele aadressil? Praegu räägib üks aiast, teised aiaaugust. (Toimetuselt. Õpetajate Lehele siinkohal tehtud etteheidetel pole alust: saksa keelt puudutavaid sisukärpeid toimetus Helen Metsa artiklis ei teinud, kommenteerijad said kirjutise sellisena, nagu see ilmus lehes, ning toimetus ei esitanud neile omapoolseid suunavaid küsimusi.)
Igatahes ei räägi Helen Metsa artikkel üldse saksa keele õpetajate mannetusest ja autor on kaugel sellest, et „heita varju tublidele õpetajatele, kes teevad saksa keele propageerimiseks ja õpilaste motiveerimiseks väga palju”. Õpetaja Helen Mets ei ole „ülekohtuselt seadnud paljude õpetajate töö efektiivsust kahtluse alla” ja tema eesmärk ei ole olnud – see selgub kogu artikli foonist ühemõtteliselt – „heita varju nende koolide juhtkondadele, kus saksa keele õpet igati toetatakse”. Ühtäkki näib tõstatatud probleem taunimisväärsest lõõgastusharidusest, pearahast ja ka ebapedagoogilistest hoiakutest koolis taanduvat miskipärast saksa keele õpetuse probleemiks, mis tekitab mõtlevas õpetajas hämmingut. Kas see artikkel on järjekordne näide Eesti pressis omaseks saanud stiilist, et võimendatakse täiesti valesid rõhuasetusi? Artikli pealkiri „Saksa keel, pearaha ja lõõgastusharidus” saadab tõesti välja valesid signaale ja paneb arvama, et saksa keelega oleks justkui midagi lahti. Ometi räägib artikkel hoopis muudest prob­lee­midest. Saksa keele võiks sama hästi asendada ajaloo, matemaatika või mis tahes muu ainega. Et õpetaja Helen Mets on juhuslikult saksa keele õpetaja (pealegi valikaine õpetaja) on tõstatatud probleemi taustal täiesti teisejärguline. (Toimetuselt. Helen Metsa artikli algne pealkiri oli „Pearaha­süsteem sünnitab lõõgastushariduse. Kas ainult see?” Pealkiri sai muudetud üksnes kujunduslikel kaalutlustel. Kirjutises on saksa keele kui kõrvalaine staatusest siiski juttu päris palju. Et aga kommenteerijad artikli läbilugemise järel saksa keele õpetamise teemale keskendusid, üllatas ka toimetust. Seda enam, et kommenteerijatele saadetuna kandis Helen Metsa kirjutis pealkirja „Pearahasüsteem sünnitab lõõgastushariduse”, mis ei sisaldanud sõnapaari „saksa keel”.)

Ühiskonna suundumused lammutavad kooli
Helen Metsa artikkel ei anna mingil moel põhjust süüdistada teda seitsmes surmapatus. Ta ei ole heitnud varju saksa filoloogiale ega ühelegi oma ala professionaalile, pigem esitab ta retoorilisi küsimusi kogu ühiskonnale (kool on ju ühiskonna mudel nagu peregi). Miks ei taha õpilased õppida? Kas hariduspoliitika korraldajad ikka teavad, et koolis peaks eelkõige õppima?
Kurja sõnumit on täielikult mõistnud Viljandi maagümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Alli Lunter, kes tänab Helen Metsa julge mõtteavalduse eest. Temagi näeb oma pikaaegse koolikogemuse põhjal, kuidas „pearaha on pedagoogilise mõtte kiiva kiskunud” ja ühiskonna devalveerunud suundumused kooli lammutama hakanud (vt „Pearaha kisub kiiva pedagoogilise mõtte”, ÕpL, 9.10). Selle pärast valutavad südant kõik missioonitundega õpetajad, Neid on enamik, ainult kas kõigil jagub kodanikujulgust väärale vastu hakata? Tänan õpetaja Alli Lunterit probleeme valgustava arvamuse eest.

Marssalikepikeseks on armastus
Kui jätsin pärast veerand sajandit nn eliidiga tegelemist töö Tallinna pedagoogikaülikoolis, kus olin koolitanud tulevasi saksa keele õpetajaid, siis teadsin, et oma uues elukohas on mul suure õnne korral võimalik asuda mõnda kooli just saksa keelt õpetama. Juba siis, aastal 2000 oli saksa keel koolist peaaegu välja tõrjutud või heal juhul taandunud teise võõrkeele staatusesse. Kuid tagataskus oli mul veel pikaaegne Saksamaa ajaloo ja kultuuri loengute lugemise kogemus üliõpilastele ning stažeerimistunnistus Kieli ülikoolist just ajaloo alal.
Teadsin, et hakkan õpetajana tegema koostööd igasuguste õpilastega, ka nendega, kes ei taha õppida ega koguni koolis käia. Teadvustasin, et kerge on olnud jagada oma teadmisi, elukogemusi ja elufilosoofiat nendega, kes on tulnud vabal tahtel, motiveerituna tegema seda, milleks neil on südame kutse. Olin veendunud, et realiseerub muinasjuttude sõnumis sisalduv põhitõde: suur ja tõeline armastus võidab lõpuks igasuguse kurja.
Olin oma üliõpilastele viimastel aastatel metoodikuna kinnitanud, et mingid metoodilised nipid ega tulevärk ei suuda õpetajast teha meistrit, kui tema südames ei helise armastuse keeled. Elementaartõed peavad ametialasesse arsenali loomulikult kuuluma, aga tööle hakkavad need ainult siis, kui meie paunas on marssalikepikeseks kõigepealt inimlik suur hoolimine, mis ongi armastus. Muidugi selline armastus, mis ei nõua armastatavalt logelemist, vaid endalt maksimumi andmist täisväärtuslikuks inimeseks kasvamisel. Muu instrumentaarium lisandub toestikuna aastate kogemuses, nagu väitis meie eriala suurte kogemustega peametoodik Maimu Laan mulle kui noorele õppejõule, öeldes, et alles viie aasta pärast võib noor end oma erialal arvestatavaks tegijaks pidada.

Keelt saab õppida, mitte õpetada
Asudes pärast 25-aastast eemalolekut taas algaja õpetajana koolis tööle, oli mul selge pilt, kuidas oma kasvatus- ja õpetuspõhimõtteid realiseerida.
Esiteks, ma ei taha olla aineidioot (Fachidiot), kes näeb ainult oma ainet ja peab seda ainutähtsaks.
Teiseks: iga­sugune töö klassis on koostöö, kusjuures õpetaja on sõber, aga siiski targem ja kogenum, kuid mitte jumal Olümposelt.
Kolmandaks: tund on püha ja töötegemise koht, kus esimene eeldus on kohalolemine, sest enamasti jääb see paljudele keskpärastele ainsaks kokkupuuteks ainega.
Neljandaks: eelnevast tulenevalt teadvustasin, et koduülesandeid ei tule üldse anda või tuleb anda minimaalselt, kuna olin näinud, et vahetundides käib hoogne mahakirjutamine. Ajalooõpetajana püüdsin panna õpilased intensiivselt tööle tekstiga, mitte lubada neid mugavasse olesklemise faasi, kus õpetaja seletab end nahast välja, aga õpilased lõõgastuvad kõige muu kui kuulamise ja kaasamõtlemisega.
Viiendaks: keeleõppe kuldne reegel – keelt saab õppida, mitte õpetada. Keeleõpetaja on suunaja, teenäitaja.
Keeleõpetuse põhimõte on spetsiifiline. Kui hakkame 6. klassis B-keelt õppima, on kõik enam-vähem võrdsel positsioonil. Olen oma õpilastele selgitanud, et keele õppimine on nagu müüri ladumine. Kui tahame kõrget ja kvaliteetset hoonet, peab olema piisavalt ehituskive. Nendeks on sõnad. Mördiks ehk sõnade sidujaks on grammatika. Kui õppida ära sõnad, siis on küll hunnik ehitusmaterjali, aga siduva mördita langeb ehitis kokku. Kui õpitakse ära grammatika, aga puudub sõnavara, siis sellega üksi müüri ei lao. Nelja aasta pärast on näha, kui palju on toonud keegi kohale ehituskive ja seganud mörti.
Kuid miks ikkagi tahtsin juba oma esimesel-teisel tööaastal haarata sulge, et rääkida sellest, mis on koolis teisiti, kui oli 25 aasta eest, mil pärast oma esimest kuut tööaastat jätsin tavakooli ning läksin koolitama koolmeistreid? Nimelt põrkasin kokku ühiskonnas toimunud uute suundumustega.

Õpetaja ei ole meelelahutaja
Kool ei olnud enam kaugeltki see, millega olin oma koolmeistri karjääri alguses kokku puutunud. Esmajoones vapustas just liigne ettehooldus, mis on võtnud õpilastelt vastutuse oma tegude ja tegematajätmiste eest, soov „käia” koolis, ilma end pingutamata, et õpetaja peab õpilasele järele jooksma ning tema hinnete eest hea seisma. Ja üldse see, et tähtis ei ole midagi teada ega osata, vaid ainult saada, küsides, „kas ma saan selle eest midagi, st hinde”.Hiljem mõistsin, et see ongi see kliendi-teenindaja mentaliteet.
Väga häiris käitumiskultuur(itus), mis on kasvatamatuse otsene tagajärg, ka see, et lapsele ei ole maailma ja selles elamise reegleid lahti seletatud. Ta on jäetud omapead hulpima, sest kellelgi pole tema jaoks aega, kuna materiaalse maailma hüved on tähtsamad. Valus oli, et on nii palju hingehaavadega lapsi – närvilisi, rabedaid.
Praegu kulub tänama ja paluma õppimise refleksi kujundamiseks heal juhul aasta-kaks. Kiiremini omandatakse teadmine, et saksa keele kabinet peab olema nii korras ja puhas, nagu sakslaste korraarmastus seda nõuab, sest iga keel toob meie juurde tükikese oma maa kultuurist, kommetest, mentaliteedist ja põhiolemusest.
Kommenteerijad väitsid õhinal, et õpetaja peab oma ainetunnid tegema atraktiivseks. Olen veendunud, et kooli ei saa devalveerida lõbustusasutuseks. Koolis peab väike inimene saama teadmise, et igasugune õppimine on eelkõige (mõtte)töö ja õpetaja ei ole meelelahutaja. Oleme tulnud kooli kokku selleks, et õppida töö tegemise kultuuri, inimese ja töö väärtustamise suhet, end vaimselt arendada ja õppida suhtlema igasuguste inimestega, osates end mõistetavaks teha ja teisi ära kuulata.
Just ärakuulamise oskusega on koolis suured probleemid. Juba algklassides peaks saama selgeks suhtluse kuldreegel: kui üks räägib, olgu ta kuuekümne- või kuueaastane, on teised vait. Aga meelelahutuslikus disko­maailmas seda enam ei arvata ega praktiseerita.

Ebanormaalsus on saamas normaalsuseks
Tulles tagasi õpetaja Helen Metsa koolišoki juurde, on mõistetav, et kõrvalseisjat häirib hälbimus üldkehtivast kõlblusest, moraalist väga ja et distantsilt näeb asju palju selgemalt kui ringis sees olles. Inimene, kes ei ole nõus oma veendumusi odava populaarsuse nimel minetama, ei lase latti alla selles, mis on inimühiskonnas kehtiva kvaliteedi aabitsatõde. Praegused noored on homsed täiskasvanud ja me soovime, et ühiskond toimiks kõlbeliselt-väärikalt, mitte ostetavuse-müüdavuse põhimõttel, kus tarbijamentaliteediga kodanikud küsivad igal sammul, mis nad ühe või teise asja eest saavad, või kus tullakse kooli, kaks kätt taskus (elust võetud näide), ja arvatakse, et õpetaja peab lehtriga tarkust pähe kallama.
Kõik, kes koolis töötavad, teavad meie kooli ja ühiskonna valuprobleeme. Ka seda, kuidas ebanormaalsus on muutumas normaalsuseks ja normaalsust hakatakse varsti pidama ebanormaalsuseks, nii et peagi võib kafkalik maailm muutuda reaalsuseks, milles õpetajat hakatakse pidama meelelahutajaks ja teda nõudmiste esitamise eest karistama. Kujukas näide on siin Helen Metsa kool, kus õpilane esitab õpetajale nõudmisi ja direktsiooni esindaja noomib viimase õpilaste ees läbi kui ennekuulmatu patustaja.
Midagi sellist saab ette tulla vaid kõlbluseta ühiskonnas.


Samal teemal
Helen Mets „Saksa keel, pearaha ja lõõgastusharidus” (Õpetajate Leht 25.09)
Külli Puhkim „Moraalilugemisega kaugele ei jõua” (Õpetajate Leht 25.09)
Krista Savitsch, Piret Steinberg, Signe Ilmjärv, Anneli Kesksaar „Kommentaare saksa keele ja selle õpetamise kohta” (Õpetajate Leht 25.09)
Raivo Niidas, Tiit Tali, Jüri Ellram, Jaan Reinson, Eve Eisenschmidt „Lõõgastusharidus ja pearaha” (Õpetajate Leht 02.10)
Alli Lunter „Pearaha kisub kiiva pedagoogilise mõtte” (Õpetajate Leht 09.10)