Lapsevanema päralt 24/7

Reede, 23. oktoober 2009	lk 10
Autor: Eve Kruuse	Trüki

Tööpäeval veedab lasteaednik lapsega rohkem aega kui ema-isa. Foto: era

„Oleme oma laste vanematele ööpäevaringsed nõuandjad,” tõdesid Kehra Lepatriinu lasteaia juhataja Jana Lass ja juhataja asetäitja õppekasvatustöö alal Külli Süld.

Väikese koha lasteaiaõpetajad on tööl 24 tundi ööpäevas. Ka nädalavahetusel tuleb teel poodi vastu lapsevanem, kel on mure lapsega ja keda tuleb aidata.
„Mind pole õpetatud emaks olema,” kurtis Lassile õhtul pool kümme koju helistanud lapsevanem. Ta ütles lasteaia juhatajale, et too on koolis käinud ja pedagoogikat õppinud ning ütelgu nüüd, kuidas panna magama viieaastane, kes ei taha voodisse minna. Lasteaednik uurinud siis, milline oli lapse päev, kuidas möödus õhtu, milline on peres magamamineku tradit­sioon, kas laps pole väsinud, äkki jäi tal mingi asi pooleli… „Rääkisime vanemaga pool tundi, jutu käigus ilmnesid muudki mured, aitasin, kuidas oskasin. Teisel hommikul ema tänas ning kinnitas, et sellest oli talle abi,” rääkis Lass, kes on seda meelt, et Lepa­triinu lasteaednike poole võib lapsevanem pöörduda ka küsimustega, mis ei ole lasteaiaga otseselt seotud.
Tööpäeviti veedab lasteaiaõpetaja lap­sega sageli oluliselt rohkem aega kui ema-isa. Kui peres on probleeme, on see lapse käitumisest kohe näha, sellepärast oleks Lassi kinnitusel parem, kui vanem informeerib kasvatajat pere probleemidest ise. See info jääb vanema ja rühmaõpetaja vahele. Arvestades masu ja töötust, tuleb aeg-ajalt ette, et rühmaõpetaja peab lapsevanemat konsulteerima ka võimalike sotsiaaltoetuste osas.
Vanemad ootavad suhtlemisel rühmaõpetajate initsiatiivi, paljud ei tule selle pealegi, et küsida ise, kuidas lapsel päev läks. „Noor lapsevanem ei peaks rühmaõpetaja vastu tundma ülemäärast aukartust, oleme ju ikkagi koostööpartnerid,” rõhutas Süld.
Ühtviisi olulised on nii igapäevane suhtlemine lapsevanematega kui ka kord aastas toimuv arenguvestlus. Arenguvestluse info on konfidentsiaalne, kuid rühmaõpetaja suhted lapsevanematega on pärast vestlusi palju lähedasemad.

Potil käimine ja söömine kodus selgeks
Külli Sülla kinnitusel on vanemad lasteaiale enamasti toetavad ja head partnerid. „Kulme paneb kergitama aga näiteks juhus, kus vanem toob lapse sõimerühma ja küsib, millal talle tähti hakatakse õpetama. Või et kuidas õppetöö on korraldatud – kui laps mõned korrad puudub, mida talle siis järele õpetada?” rääkis Süld. „See näitab, et vahel ei ole lapsevanemal mingit ettekujutust, kui vanalt ja mida laps õpib.”
Teadmatust esineb sellest hoolimata, et nii ajakirjanduses kui ka internetifoorumites on palju räägitud sellest, et sõimerühmas on kõige tähtsam eneseteeninduse oskuste kujundamine. Enamik lapsi oskab süüa ja käib potil, aga mõni vanem toob sõime lapse, kel mähe püksis, ning arvab, et potil käima ja iseseisvalt sööma õpetamine on lasteaia kohustus.
Jana Lassi meelest on loomulik, et kaheaastane laps sööb abita ja käib ise potil. Paraku tuleb sõimes vajadusel ka lapsevanemate vigu parandada. Kollektiivis saavad lapsed söömisoskuse paari päevaga ja potil käimise ehk nädala-paariga selgeks. Mõne asjaga on võõral kergem hakkama saada kui oma emal, arvasid lasteaednikud.
Samas on Lassile helistanud ka lapsevanemad, kelle laps nende aias-sõimes veel ei käi, aga kes tunnevad huvi, mida peab laps enne sõime tulemist oskama. „See on väga kiiduväärt. Meil on vanematega telefoni teel olnud sel teemal pikki vestlusi,” tõdes Lass.
Teretulnud on ka mõte panna laps lasteaeda ainult osalise ajaga, see on lapse arengule igati hea. Aga et kohti ei jätku, tuleb eelistada tööl käiva vanema last.

Vanemad suhtlevad omavahel
Selge see, et lapsevanematel on sarnaselt kooliga ka lasteaiale kõrged ootused. Soovitakse kooliks ettevalmistamist, palju üritusi jms. Samas kiidavad nii Süld kui ka Lass aktiivseid lapsevanemaid, kelle eestvõtmisel lastele nii mõnigi vahva üritus korraldatakse. Nii käisid Lepatriinu lapsed kasvuhoones vaatamas, kuidas viinamarjad kasvavad, ja kord läks terve lasteaiarühm ühele maaperele külla. See lähendas lapsi ja vanemadki tutvusid omavahel.
„Meie kandis on nii, et ühes lasteaiarühmas käinud lapsed pannakse koolis kõik samasse klassi õppima. Nii tunnevad nad kooli minnes üksteist läbi ja lõhki. Näiteks minu poeg läks Kehrast Tallinna 9. klassi ja ma olin sealsel lapsevanemate koosolekul hämmastunud, et vanemad, kelle lapsed olid koos õppinud eelnenud kaheksa kooliaastat, ei tundnud üksteist absoluutselt.”