Kõige suurem suutmine on enda muutmine
Tallinna vanalinna täiskasvanute gümnaasium 90

Reede, 6. november 2009	lk 10
Autor: Raivo Juurak	Trüki

Kogu oma 90-aastase ajaloo jooksul on kool asunud samas majas – Tallinna vanalinnas aadressil Kooli tänav 2. Foto: Raivo Juurak

Raivo Juurak
raivo.juurak@opleht.ee

Täna tähistab Tallinna vanalinna täiskasvanute gümnaasium (TVTG) oma 90. aastapäeva.

Kui sa pole neli-viis aastat õppinud, siis nõuab uus alustamine vaprust, ütleb kooli direktor Ene Pedai. Mõnedki noored tulevad õppima hingevärinaga. Direktor julgustab siis, et ärevus on loomulik, ennast muuta ongi kõige raskem. Kes on aga julguse kokku võtnud ja õppima asunud, nendel läheb enamasti hästi. Nad on ka juba tõsisemad inimesed: peamiselt 21–24-aastased, kel tormi ja tungi rasked aastad möödas. Ligi kolmandik neist läheb pärast lõpetamist edasi ülikooli, teine kolmandik kutset omandama, ülejäänud tööle. 12. klassi õpilastest käib suur osa juba õppimise ajal tööl. 
Ene Pedai märgib, et 1919. aastal, kui nende kool Tallinna kolledžina asutati, pidi see valmistama inimesi ette ülikooli astumiseks ja seda teeb praeguseni. Sügisel astus Tallinna tehnikaülikooli 31 TVTG lõpetanut. Tallinna ülikooli läks 19, Tartu ülikooli 7 ja TÜ avatud ülikooli 12 noort. Üldse lõpetas käesoleva aasta kevadel 213 noort. Aga TVTG-s õpib ka vanemaid inimesi. Näiteks Aadu Jõgiaas lõpetas kooli 58-aastasena, praegu on kõige vanem õppija 53-aastane. Ema ja tütar on õppinud siin ühes klassis, isa ja poeg istunud ühes pingis ja koos gümnaasiumi lõpetanud.

Kas õpilasi välja ka langeb?
Ene Pedai: „Nii kui õpilane leiab tööd, jätab ta õpingud katki, sest noored tunnevad suurt rahapuudust. Aga kümnendates klassides on ka selliseid, kes arvavad, et meie koolis saab lihtsamini läbi, mõned hindavad oma võimeid üle ja mõnel on vähe eneseusku, eriti reaalainetes. Neid noori on vaja veenda. Seda teevad klassijuhatajad, aga olen ka ise õpilasi julgustanud kindlasti kohal käima: kui kohe aru ei saa, siis saad hiljem. Ja nii ongi olnud. Üheteistkümnendasse klassi jõudnud on tihti öelnud, et on hakanud rasketest ainetest aru saama ja neile täitsa meeldib õppida. Kui keegi siiski loobub, siis on ta kolm-neli aastat kusagil ära – käib näiteks Soomes ehitamas – ja tuleb lõpuks jälle tagasi. Ütleb, et mõistus on pähe tulnud ja tahab keskkooli ära lõpetada.”

Kas sisseastumiskatseid teete?
„Ei tee, sest katsed ei näita õpilase võimeid. Päris paljud noormehed on öelnud, et ei tea midagi, sest pole senini tõsiselt õppinud. Meil hakkavad nad aga õppima ja jõuavad kiiresti edasi. Võtame kõik vastu ja aeg näitab, mida keegi suudab. Kui keegi välja langeb, tulevad Lõuna-Eestist, Saaremaalt, Ida-Virumaalt uued noored asemele. Nad on tulnud Tallinna elama, sest maal pole neile sobivat tööd, ja hakanud siin ka edasi õppima. Selliseid on meil järjest rohkem. Noormehi tuleb meile pärast sõjaväeteenistust, noored emad siis, kui laps saab lasteaias koha. Ükski õppekoht meil enamasti tühjaks ei jää.”

Kui paljud õppijatest töötavad?
„Umbes pooled, 12. klassis enamik. Aga praegu on täiskasvanutelgi raske tööd leida, noortest rääkimata. Paljud õpivad meil peamiselt selleks, et töökohta saada, sest tööandjad eelistavad neid, kellel on keskharidus. Nõukogude ajal oli loosung „Igale töötavale noorele keskharidus!”. Nüüd loosungit ei ole, aga keskhariduseta tööd ei saa.”

Kuidas peegeldub teie koolis masu?
„Meie kool on samasugune ühiskonna peegel nagu muud koolidki. Näeme, et paljud noored on raskes majanduslikus olukorras. Mõnel pole raha isegi bussipiletit osta ja õpetaja juhendab teda interneti teel. Mõnigi toidab nii oma ema, kes on kaotanud töö, kui ka nooremaid õdesid-vendi. Õpib ja teenib samal ajal raha kogu pere toitmiseks. Sellised noored on väga tublid. Mõni elab vanaema juures, sest tema vanemad on lahku läinud või töötavad välismaal. Praegu on igas klassis keegi, kellel on tõsised probleemid. Klassijuhtajad on neile vanemate eest, kuulavad nende muresid, aitavad leida väljapääsu, julgustavad. Meil on ka psühholoog, kes aitab.”

Mida teeb teie õpilasesindus?
„Kõike, mida päevakooliski tehakse. Hiljuti korraldasid nad uute õpilaste rebaseks löömise, aga nad korraldavad ka õpilaste laste jõulupuud, sest igas klassis on noori emasid. Meil on olnud näite- ja skulptuuriring, õpilased osalevad edukalt linna omaloomingu võistlustel. Õpilased on meil kontserte andnud. Meil on õppinud palju kultuuri-, muusika- ja spordiini­mesi, näiteks Siiri Sisask, Evelin Samuel, Pearu Paulus, Jaan Künnap, Rai­ko Pachel, Erik Boltovski, Rando Tooming. Harjutamine ja esinemised ei ole võimaldanud neil päevakoolis käia. Täiskasvanute gümnaasiumis saab valida endale sobiva õppevormi: päevase või õhtuse õppe, kaugõppe, e-õppe, eksamite sooritamise eksternina jms.”

Ega riigieksamid ole teie õpilastele probleem?
„Muidugi mitte! Meile riigieksamid meeldivad. Meil on igal aastal olnud 90-punktiseid riigieksamitöid, tänavu kevadel sai üks meie õpilane kirjandi eest sada punkti. Riigieksamid näitavad kõige paremini, et meil ei kirjutata lihtsalt hindeid välja, vaid õpitakse nii, nagu peab. Igal aastal on medaliga lõpetajaid. Üks noor, Mirjam Kuusmik, lõpetas tänavu kuldmedaliga ja läks ülikooli edasi õppima. Tahab saada bioloogiaõpetajaks.”

Kuidas õhtukeskkoolist gümnaasium sai?
„See ei olnud lihtsalt nimevahetus, vaid põhimõtteline murrang. 1990. aastate alguses oli ju õhtukeskkoolide maine nii madal, et räägiti isegi nende sulgemisest ja õhtuste osakondade avamisest päevakoolide juures. Alates 1993. aastast hakkasime koos Viljandi, Paide, Tartu ja Pärnu õhtukoolide juhtidega, arutama, kuidas oma koolid madalseisust välja tuua. See töö kestis kolm aastat. Pidasime selle aja jooksul palju nõupidamisi, ajurünnakuid, ümarlaudu. Õnneks aitasid meid Taani kolleegid. Käisime Taani täiskasvanute gümnaasiumidega tutvumas ja taanlased käisid meil, arutasime, mida saaks Taanist üle võtta, tegime nendega ühiseid seminar. Taani riik leidis võimaluse rahastada suuremat projekti, milles osalesid meie 15 õhtukeskkooli – meie viisikust sai iga kool endale kolm partnerit. Käisime jälle Taanis, kõik koolid leidsid sealt endale sõpruskooli, aga ka palju uut energiat ja tegutsemisjulgust.”

Missuguseid sisulised muutused nimevahetusega kaasnesid?
„Kõige olulisem muutus oli kvali­fikatsiooni tõstmine. Õpetajatele olid meil andragoogika kursused, kus rõhk oli õppija ja õpetaja partnerlu­sel. Partnerlus on meil väga tähtis, sest täiskasvanute gümnaasiumis võib mõni õpilane osata ainet õpeta­jast pareminigi. Näiteks viis aastat Saksamaal elanu oskab saksa keelt nii hästi, et aitab õpetajatel oma klassikaaslasi õpetada. Täiskasvanute gümnaasiumis ei pane õppija õpetajale knopkat tooli peale, sest on tihti ise noorte juhendaja. Direktorid ja õppealajuhatajad läbisid juhtimiskursused, klassijuhatajad nõustamiskoolituse.
Teiseks seadsime sisse uue korra, mille järgi päevakoolis istuma jäänud võivad meil algul õppida ainult neid aineid, milles neil olid eelmise kooli tunnistusel puudulikud. Nad likvideerivad oma võlgnevused ja lähevad seejärel meie juures kogu klassiga kuni lõputunnistuseni edasi. Praegu on meil üksikainete õppijaid 30 ringis. Süsteem töötab hästi. Aga kõige olulisem koolis on hea meeskonnatöö, hea tulemus sünnibki koos tegutsedes.”

Mis välissuhteid teil praegu on?
„Oleme kümme aastat osalenud üleeuroopalistes haridusprojektides. Kolm viimast aastat oleme teinud ühe suure projekti raames koostööd 25 Euroopa riigi täiskasvanute kooliga. Tunneme, et kuulume Euroopasse. Päris mitu korda on olnud jutuks ka Euroopa täiskasvanute õpetajate liidu loomine.”