1990. aastate alguses said soome keele õpetajad tööd kuhjaga: piir läks lah ti ja lähim uks Läände oli Soome Vabariigi näol avatud. Vastastikused külaskäigud sillutasid teed ühistele ettevõtmistele, huvi naaberriigi keele vastu tegi õpetaja populaarseks. Kui uskuda haridusministeeriumi tolle aegseid andmeid, oli tegemist tõelise soome keele buumiga – pea kõigis Ees ti paigus õpiti/õpetati soome keelt. Muutused soome keele rindel olid sedavõrd olulised, et nii Tallinna Pedagoogikaülikool kui ka Tartu Ülikool korraldasid mitmeaastaseid täiendusõppekursusi, mille lõpetajad said soome keele ja kultuuri õpetaja diplomi.
Paraku on pendel praeguseks liikunud teise äärmusse: huvi Aleksis Kivi rahvuskeele vastu on vähenenud. Põhjusi on mitu: raha on vähe, rõ hu asetused on enesestmõistetavalt pandud inglise keelele, arvuti- ja ma jandusõppele. Põhja-Eesti inimesed, kel on Soome TV kaudu kõnekeel käes, on suurelt jaolt oma keeleoskuses veendunud. (Rumal tunne, kui oma heas keeleoskuses kindel koolimees (-naine) keeldub tõlgist isegi siis, kui te ma “soomekeelse” kõne järel sõpruskooli direktor särasilmil õh kab: “Küll see eesti keel on ikka soome keelega sarnane! Ma sain üht-teist isegi aru!”.
Aeg on edasi läinud. Soome pole ainuke värav maailma. Ammu on inglise keel varjutanud saksa, kahjuks ka vene keele õpetamise, soome keelest rääkimata. Paljudel soome kee le õpetajatel on ühine mure: tunde ei an ta, sest prioriteetsed on teised ai ned. Täiendus õppe kur sustel ja sage das tel ainepäevadel omandatu jääb rakenda mata, käega löömine on kerge tulema. Ükskõiksus, see kõige hullem asi maa ilmas, muudab aga koolitöö sisutuks.
Mõned soome keele õpetajate mõttekatked: “Õppealajuhataja ei soovi”, “Meie lastele ei antudki enam võima lust soome keelt valida”, “Kes olen mina, et nõu da...”.
Koolijuhina oleksin mina küll huvitatud, et õpilased saaksid valida võimalikult erinevate ainete vahel, eriti siis, kui koolis on olemas pädev spetsialist, kes oma tööga toime tuleb. Järjest enam sünnib Soo me-Eesti-Vene ühisfirmasid, kus tulevikus tööd leida ja oma keeleoskust ra ken dada saaks.
Kuulen juba praegu direktorite pahuraid hääli: “Kust me selle raha võtame?” See nüüd küll enam reaõpetaja asi ei ole. Juhtkonna ülesanne lisaks kooli juhtimisele on ka hoida oma õpetajaid, tänu kellele tulevased haritud ja kee li oskavad töötajad kooliseinte vahelt välja uusi eluvaldkondi vallutama lähevad. Hoidmise all mõtlen täna päeva ebastabiilsuses töö andmist ja eelkõige töö usaldamist... Kui juhtkond koolis, kus varasematel aastatel soome keelt õpetati, enam seda ainevaldkonda arendada ei soovi, võiks õpetaja aru pidamiseks pöörduda soome keele ainenõukogu poole, kes pidevalt soome keele õpe tamise küsimustega tegeleb.
Kümne liikmega ainenõukogu on kinnitatud haridusministeeriumi juurde. Nõukogusse kuuluvad Lilian Aun J. Westholmi Gümnaasiumist, Elviira Grosberg Olustvere Maamajandus- ja Teeninduskoolist, TÜ küla lislektor Jussi Kallio, Helja Kirber Tartu Forseliuse Gümnaasiumist, Järvi Lipasti Soome Instituudi Tartu osakonnast, Anneli Loodus Tartu Annelinna Gümnaasiumist, Kaare Sark ja Ebe Talpsepp Loo Keskkoolist, UKN-i külalislektor TPÜ-s Tarja Tanttu ning TPÜ professor Jaan Õispuu.
Kõikidest koosolekutest võtavad alati osa Tuija Kokko Soome Ins t i tuudi Tallinna osakonnast ning Soome suursaatkonna pressi- ja kultuuri nõunik Eva Lille. Viimati nimetatu vajaks küll kogu Eestis toimuva soo me keele õpetuse kontekstis omaette peatükki. Pole kohanud teist sellist inimest, kes meie ametialastele rõõmudele-muredele nõnda innukalt kaasa elaks ja nii moraalselt kui materiaalseid võimalusi otsides toetaks.
Ainenõukogu käib regulaarselt koos ja töistes aruteludes sünnivad uued ideed. Tänu Soome saatkonna abile on valminud helikassett K. Sarki õpiku “YY-KAA-KOO” juurde, mille saab kätte 2000. aasta kevadpäevadel 25. ja 26. märtsil.
Koosolekutel on juttu olnud, et paljudel õpetajatel (eriti Lõuna-Eestis) on nappus lugemismaterjalidest. Seetõttu on ainenõukogu liikmed asunud kirjutama ainekava toetavat lugemikku. Koostajateks said seekord tegev õpetajad ja õpetajate õpetajad (Leena Nissilä, Jaan Õispuu ja Ebe Talp sepp), vältimaks õppematerjali kooli- ja õpetajakaugust. Käsikiri on val mis. Loodame, et tekstikogumik jõuab õpetajate lauale uue õppeaasta alguseks.
Ainenõukogu toetusel viiakse tä na vu 7. aprillil läbi järjekordne Agri co la päev – see on vabariiklik soome keele olümpiaad.
Plaanis on hakata korraldama soo me keele päevi neis Eestimaa koo li des, kus õpitakse soome keelt. Kokku tulnud õpilased saavad kuulata soo me keelseid ettekandeid, võtta osa viktoriinidest ja teistest ühisettevõtmistest.
Üks on kindel: kõik see oleks (jääks) tegemata, kui meil ei oleks toetajaid, kes ulatavad abistava käe.
Soome suursaadiku Pekka Oinoneni ja tema abikaasa Irmeli Oinoneni külalisteks on soome keele õpetajad olnud kaks korda aastas – Soome Instituudi korraldatud kevad- ja sügispäevade ajal. Ei eespool mainitud helikassett ega muud õppematerjalid oleks soome keele õppijateni jõudnud, kui meid poleks toetatud. Saatkonnast saab alati head nõu Eva Lillelt, Ants Puusepalt. Soome Instituudi töötajad Juhani Salokannel, Tuija Kok ko, Järvi Lipasti, Pertti Pyhtilä on inimesed, kelleta ei kujuta enam oma te ge vust ettegi. Tänu ka Kalli Kukele, kes meie ettevõtmisi paaril vii masel aas tal vedanud on!
Ah et miks ei ole mainitud meie toetajaid haridusministeeriumist? Lihtsalt ei tea, kes ja kas toetab. Et mitte olla ülekohtune, tahan hea sõnaga nimetada üldhariduse osakonna nooremreferenti Eva Vinti, kes koosolekukutseid asjaomastele õigel ajal kohale saadab.
Nii me elame. Ja kuigi kohati tundub, et kuningas on surnud (või vähemalt suremas), elagu siiski kuningas!

EBE TALPSEPP,
Loo Keskkooli õpetaja, soome keele ainenõukogu esimees