Ei saa keelata ega hukka mõista keskustelu, kas eestlasele on iidamast-aadamast omane tuua ohvreid oma paganatele, koogutada Makka (Meka) poole, mediteerida end nirvaanasse või lüüa ette esivanemate verega määritud risti, kuid jääb arusaamatuks, miks tõstatatakse teema tasemele, kus tekib vastuolu põhiseaduse ja seadustega, viimaseid õiendada aga soovimata. Nagu oleks seaduserikkumine eesmärk omaette.
Põhiseaduse järgi on Eestis vabadus uskuda keda või mida tahes, nagu ka kuuluda mis tahes kirikusse ja usuühingusse, kuigi riigikirikut kui sellist pole. Vaba on samuti usutalituste täitmine. Usu kohta käivad sätted on Eesti põhiseaduses vähesed, mis on üheselt mõistetavad ning peaksid arusaadavad olema ka kõrgelt haritud juristile.
Tõsi, Eestis pole prügikollist presidendini kombeks austada ei põhiseadust ega teisi seadusi ei otse ega kaude. Nt riigikirikut pole, kuid kirikupühad on riiklikud. Mitte ühtki usku ei tohi tõsta teisest kõrgemale, aga paljudel riiklikel tseremooniatel on riigitegelase kõrval endale koha leidnud millegipärast just luterlasest pühamees, mitte aga adventist, elusõnalane, taaralane, katoliiklane, rabi või mulla, kodukootud ‰amaanist rääkimata. Riigieelarvest jäi silma kahe miljoni kroonine toetus vaid Kirikute Nõukogule.
Põhiseaduse vastane on ka põhikooli ja gümnaasiumi seadus, mille järgi on usuõpetus õpilasele küll vabatahtlik, kuid koolile kohustuslik, kui seda soovivaid õpilasi on kooliastmes vähemalt 15. Probleem pole selles, et paljudes koolides ei ole nii palju õpilasigi ning nii seadustataks ebavõrdsus, vaid selles, et seadus peab olema põhiseadusega kooskõlas, jällegi põhiseaduse järgi. Kuid seaduste rikkumistest ja rikkujate kastikuuluvusest hoolimata ei saa see olla aluseks mistahes usu (põhi)seadustamiseks. Kuidas rahvas tegelikult usku suhtub ja millisele kohale selle oma igapäevaelus asetab, me lihtsalt ei tea.
Nii nagu ei saa olla riiklikke kirikupühi, ei saa riigikoolide õppeprogrammis olla ka iseseisva õppeainena usuõpetust. Just iseseisva õppeainena, sest osana filosoofiast peaks usuteema nii või teisiti meieni jõudma. Kuna filosoofia eesmärgiks pole mitte vorm, vaid sisu, on õpetamisel mõtet alles vanemates klassides, keskklassides võiks ajalooprogrammi raames õpetada usundite lühiülevaadet. Kuigi kvantiteet ja kvaliteet on sageli vastuolus, ei tohiks eri usundite õppemahu määramine paksu verd tekitada, sest klassikalist filosoofiat ei saa niikuinii mõnekümne usundi käsitlemisele ohvriks tuua. Ka on nt ristiusu ja islami lahkudes palju ühisjooni, piisab vaid erinevuste väljatoomisest ja nende analüüsist. Tuleks vältida dogmaatikat, sest see ei arenda õpilase vaimu. Mistahes teesi käsitledes tuleb ennekõike endale selgeks teha, mis ja milleks on vajalik, samuti teesi tõestatavus või tõestamatus.
Usundeid ei tohiks õpetada ainult ühe usundi esindaja, meie tingimusis seega ristiusu kuulutaja. Ehkki diplomeeritud usumees on tavainimesest (ja tavalisest ajalooõpetajast) tunduvalt paremini kursis teiste võistlevate usunditega, on talle oma särk ihule kõige lähemal. Ka on usundite tutvustamine ja eksinud lambukeste oma karja meelitamine kaks ise asja. Seda ebakõla suudaks vähendada vaid erapooletu õppeprogrammi täpne järgimine. Õpilaste erihuvi peab jääma aga programmiväliseks ja eraviisiliseks, nagu teistegi õppeainete puhul.
Nüüd, mil kurivaim on põrgust välja päästetud, tuleb otsustada, kas püüda pagenu kinni, kuulutada ta vabaks või teha nägu, et mitte midagi pole juhtunud ega juhtu. Ning jääda lootma haridusministeeriumi asendamatutele ning seadusekuulelikele ametnikele ja diletantide poolt omasuguste seast valituile Riigikogus.

ENN OJA,
mitteõpetaja, mittejurist,
mittefilosoof, mitteusklik