Religiooniõpetuse poolt ja vastu

Priit Kelderi artikkel "Eestlaste usk ja usklikkus – müüdid ja tegelikkus" tekitab nii poolt- kui vastumõtteid. Mindki häirib massimeedia pealispindsus ja võhiklikkus religiooni käsitlemisel. Võib-olla on selle põhjuseks püüd teha religioonist "vaimulik hamburger", mida suudaks "süüa" kõige laisemgi lugeja. Ent lühidus ja kiirus ei sobi nii sügava teemaga. Ühinen Priit Keldriga ka tema teravates etteheidetes kristluse "verisele ajaloole", kuigi väidan, et "veriseks" kipub moonduma mõnigi usund, niipea kui see on muudetud poliitilise võimu tööriistaks. Mullegi on vastuvõetamatu poliitiline flirt kristlusega.

Teadusliku mõtlemise eripärast
Priit Kelder väidab, et "teadlastel pole kunagi nii palju ülbust ja ennasttäisolekut jagunud, kui seda aegade vältel on demonstreerinud suurustlevad usumehed". Siiski on teaduski saientismina inimlikule piiratusele oma lõivu maksnud. Teaduse enesereflektsioon – teadusfilosoofia – on siiski alles 20. sajandi laps. Pärast Kuhni, Feierabendit jt teaduse demütologiseerijaid ei olegi, vähemasti haritud teadlasel, enam põhjust end paremaks pidada. Harimatu aga leiab end veel tänagi "aru raudpuurist", eitades paaniliselt aruüleseid tunnetusi. "Praegune hädaoht," kirjutab psühhiaater Victor E. Frankl, "ei ole tegelikult selles, et teadlane on kaotanud universaalsuse, vaid pigem selles, et ta pretendeerib totaalsusele." Meenutagem kas või meie oma kartesiaanist misjonäri akadeemik Gustav Naani, kellel tänagi leidub innukaid järgijaid.
Selline saientism on tegelikult väga lähedane massikultuurile, sest tükib humanitaaralal (sh hariduses) pakkuma "lihtsaid ja selgeid lahendusi", põgenedes elu eksistentsiaalse paljutähenduslikkuse ja selles orienteerumiseks vajaliku loomingulisuse eest.
Teaduse viljakaim panus inimtunnetuse arengusse on kahtlemata kriitiline mõtlemine. Seejuures tänane "valgustav" loodusteadus, turnides mikro- ja makromaailma sügavikes, kohtub Olemise Imega juba sedavõrd intensiivselt, et läheneb paratamatult taas oma piirtunnetuses religioossele. "Valgustunud" teadlase ja "valgustunud" uskliku vahel ei ole enam tõkkeid. Mõistmise piir läheb täna usu- ja teadusinimeste enda keskelt.

Kristluse mittemõistmise põhjustest
Kristlust kritiseerides murrab Priit Kelder minu jaoks sisse mõnestki lahtisest uksest. Sellel näib olevat vähemalt kaks objektiivset põhjust. Esiteks, suurem osa Eesti kristlaskonnast arvabki asjust enam-vähem nõnda, nagu Kelder seda meile esitab. Vähemasti luteri kirikus on seda püütud vabandada teoloogilise hariduse puudulikkusega. Teiseks põhjuseks pean just religiooniõpetuse puudumist meie koolihariduses, mille vastu artikli autor nii teravalt välja astub. Sest ainult religioonifilosoofia ja akadeemilise teoloogia najal oleks võimalik anda ülevaadet haritud, "valgustunud", ennast reflekteerivast, ka eksistentsiaalsest, kriitilisest kristlusest. Religioossusest, mis ühendab endas teadus- ja kultuurikogemust (aru- ja mõistupärast) usukogemusega (mõistuülesega). Ja selle kristluse suhtes ei kehti ükski Priit Keldri esitatud etteheide.

Müüt 1: ristiusk kui maailma alustala.
Näiteks Kirikute Maailmanõukogu ei pea ennast ammu enam maailma nabaks. Nii esitati Nairobi maailmamisjonikonverentsil tees: "Kristliku misjoni positiivne tähendus on selles, et aidata hindul saada paremaks hinduks ja muhameedlasel paremaks muhameedlaseks." Pärast uue, oikumeenilise teoloogia väljakujunemist kutsuti tagasi paljud misjonärid, misjonijaamad kujundati ümber haridus- ja arenguabikeskusteks. Jumala õndsuskava teostumist hakati nägema kõigis religioonides, pärast mida polnud kristluse kuulutamine päästmiseks enam ilmtingimata vajalik.

Müüt 2: ristiusk on eestlasele omane, iidne ja traditsiooniline.
Iidseimad teadaolevad usundid on kõikjal olnud ikkagi korilaste-küttide-kalastajate loodususundid. Kõrg- ehk kirjausundeist on aga kristlus maadevallutuslikel põhjustel siinmail tõepoolest kõige vanem. Kuivõrd ta aga eestlasele omane on olnud, pole kiriku endagi jaoks selge. "Ei ole ju kindel, kas luteri kirikul mingit kohalikku koloriiti üldse ongi olnud," kirjutab Toomas Paul. Tartu Teoloogia Akadeemias arvatakse veidi teisiti: "Aluskihi meis moodustab rahvausund, mis väärtustab inimest ja inimestevahelisi suhteid nagu ristiuskki. Rahvausund on juured ja tüvi, millele toetuv võra – ristiusk. Me kasvatame kristlasi, kes tunnevad oma esivanemate usku, tunnetavad oma identiteeti ja tajuvad, mida tähendab olla kristlane selles kontekstis," kirjutab TTA ajakirjanduseriala lõpetanud Evar Post. Tänases EELK-s ongi olemas – vastandina saksapärasele – nn eestipärase kristluse suund, mille rajajateks peetakse Jakob Hurta, Villem Reimanni, Johan Kõppu ja Uku Masingut.
Priit Kelder peab meie rahvuslikuks religiooniks u m b u s k u. See sunnitud kaitsehoiak aga vaevalt et suudab asendada positiivset religioosset vabadust. Võib-olla sellepärast olemegi täna nii õnnetud ja pea kaotanud.
Mis tahes religioossuse aluseks on ennekõike tundlikkus, mis omakorda on eetika ja sotsiaalse solidaarsuse aluseks. Kui Teine Inimene – isegi erakordselt sügava religioosse eeskujuna (nagu kohtame seda näiteks kristluses) – meid sellele tundlikkusele ei suuda äratada; kui täna otse meie silme all häviv loodus seda ei suuda, siis mis suudab? Kunst? Marihuaana-religioon? "Seksuaaljooga"? Spiritualism? Ekstaatiline, inimesi lovesse paiskav uus-äamanism ja uuskristlus?

Müüt 4: ristiusk on toonud meile (euroopaliku) kultuuri ja sellega suuresti õnnistanud meie elu.
Selle koha pealt on huvitav lugeda Uku Masingut. Tema arvates ei kuulu me üldsegi mitte Euroopasse, vaid Itta. Euroopat poleks meile vaja olnud – ei kristlikul ega mingi muul moel. Kas oleme leidnud Euroopast meid rahuldava rahvusliku identiteedi? Euroopa on sajandite jooksul oma tehnoloogilise üleoleku tõttu hävitanud kohutaval hulgal kultuure (võib-olla terveid tsivilisatsioone) Aafrikas, Ameerikas jm, tasandades nii teed tänapäeva amerikanismile.

Müüt 5: ristiusk on ainus kõlbelisuse alus ja kaitsja.
Kristlus ei taandu eetikale. Religiooni tuum on teisal: pühadusekogemuse ja selle kaudu tundlikkuse äratamises – millest eetika sünnib iseenesest. Iga ajaproovile vastu pidanud religioon äratab tundlikkust omal moel – kes rohkem eeskuju, kes spetsiaalsete meeleharjutuste abil. Asja juurde kuuluvad üldjuhul ka müüt ja selle instseneering – riitus.
Kelder väidab, et "religioon pole kaugeltki ainus ega ka vanim sotsiaalse reguleerimise vahend. Inimkonna koidikul reguleerisid sotsiaalseid suhteid tava ja moraal, religioon ja õigus tekkisid sootuks hilisemal ajajärgul." Vastukaaluks meenub usunditeaduse klassiku Mircea Eliade maailmakultuuri toodud termin homo religiosus: pole teada ühtki hõimu ega rahvast, kellel poleks (olnud) religioosseid tavasid ega uskumusi. Tavad ja moraal ilma religioonita on olnud mõnda aega võimalikud vaid kaasaja ülikindlustatud maailmas.
Haritud kristlus ei väida, et enne ristiusku polnud moraali. Võime küll eristada välist, käsuõpetuslikku moraali, ja n-ö südametundlikkuse üha kõrgemaid astmeid. Ja viimasest oli "röövrüütlite" (Uku Masing) Euroopas kuskilt alates tõesti suur puudus. Euroopat ei päästnud, et Indias olid juba enne seda mahajaana või bhakti – tuli leiutada ka oma jalgratas.
Priit Keldrit edasi lugedes jõuame mõtteni: "Kes tahab juurelda ristiusu "moraalsuse" või siiruse üle, võiks mõtiskleda selle üle, miks küll kristlased ei järgi mäejutluses sisalduvaid manitsusi?" Niisiis, visates välja vannivee, ei taha Keldergi välja visata last. Seda fenomeni võime kohata juba Nietzsche kui kristluse ühe sügavaima nahutaja juures. Kas inimene tunneb, et teisiti talitades hakkaks ta sülitama iseendale näkku? Tõstaks mõõga kõige kallima, haprama ja väärtuslikuma vastu eneses?
Rudolf Bultmann, kristluse suuri demütologiseerijaid, on kirjutanud, et inimene ei saa armastada teist inimest, kui enne seda teda ennast pole armastatud. Paljud inimesed on jäänud lapsepõlves armastusest ilma, ent janu armastuse ja armastamise järele ei kustu küllap paadunuimaski hinges. Ja siin astubki kultuur ennekõike religioonina neile appi. Kristlik religioon näiteks pakub lugu suurest armastajast, kes parandab kõik haavad ja tõstab lämbuja surnuist ellu: "Olge julged, sest mina olen maailma ära võitnud!" Jeesuses jõuab ühe tsivilisatsiooni otsing oma Tõotatud Maale. Erinevalt näiteks Sartre'ist ja Camus'st ei aseta Jeesus Kaosele vastu sisyphsoliku kangelaslikkuse, vaid religioossest tundlikkusest sündiva Armastuse.
Priit Kelder jätkab: "Ehk siis küsida: miks omistavad kristlased Jumalale – Absoluudile – sadu inimliku, nõdra mõistuse sünnitatud atribuute: õiglane, armastav, hea, kõikvõimas, hoidev, kaitsev jne. Selline personifitseerimine on pelgalt variserlikkus, sest Absoluut Maailma Looja ja Hoidjana ei vaja tänu oma absoluutsusele mingit inimese kommenteerivat mõminat, seda ka palvetes, muuseas." Ent inimene ilmselt vajab. Enamik inimesi suudab "Sellega, mida me nimetame Jumalaks" suhelda vaid (enamasti) antropomorfse pildi kaudu. Ent juba Vana Testamendi aegu anti enesele aru, et see pole mitte "Jumal ise". Ka "Absoluut" on tegelikult üks inimlik määratlus, ehkki hoopis abstraktsem. Judaism ja islam ei luba teha Jumalast pilti, rõhutades sellega Jumala transtsendentset aspekti (mida Kolmainujumala pildis kannab enneõike "Isa isik"). Aga prohvetite kaudu "kummardub Jumal" sealgi inimese üle ja annab ennast talle tunda. Nii ka kristluses. Määratlused Jumala kõiketeadmisest, kõikvõimsusest ja ülimast headusest ei väljenda ainult kristluse "epistemoloogilist optimismi", vaid ka vahetu usukogemuse sisu. "Olles Absoluut, ei saa ta reageerida usklike pöördumistele ega palvetele," kirjutab Kelder. See väide räägib vastu kogu maagia (sh kristliku palvemaagia) ajaloole. Maagia tugineb inimkonna avastusele, et kui inimene teatud viisil pöördub Suure Tundmatu poole, siis viimane ka vastab talle. Maagia ei tähenda lihtsalt tehnoloogia puudumist, mitte lihtsalt enesejulgustust vastuastumiseks riskantsetele olukordadele, vaid dialoogi astumist Kõiksusega ja tegutsemist kooskõlas sellega. Järgmine mõte: "Ristiusk on oma pihipraktikaga mahitanud kurja tegemist, sest miski ei sega kurja teinul pärast järjekordset pihilkäiku taas mõrtsukateele asuda," kirjutab kriitik. Võib-olla oli see üksvahe nii "käsuõpetuslikul keskajal", mil kirik oma indulgentsiäriga pattude heastamise rahasse ümber vahetas (mille vastu siis ka äge protest tõusis). Siiski on just pihiinstitutsioon – enesegi tahtmata – aidanud kaasa inimese enesereflektsiooni süvenemisele (algul küsisid pihiisad patuste tegude, hiljem aga juba patuste mõtete järele), sh näiteks inimliku seksuaalsuse väljakujunemisele (nagu sellele viitab Foucault oma "Seksuaalsuse ajaloos"). Tänagi osutab iganädalane patutunnistus näiteks luterlikus liturgias just inimese kasvanud tundlikkusele. See pigem innustab, toetab ja kasvatab inimest, kui et mahitab teda kergekäelisele ellusuhtumisele. Kristlikule elulaadile – nagu religioonile üldse – on omane teatud seesmine distsipliin, tahtepingutus. Sest vigu teeb meist igaüks, vigadest õpib rohkem aga ilmselt see, kes neid sügavamalt läbi näeb ja tunnetab. Paljud religioossed praktikad pakuvadki selleks regulaarset võimalust, asetades inimese ette religioosse eeskuju või ideaali otsekui puhta peegli, millest enese "rikutuse" (kristlus) või "meeleplekkide" (budism) äratundmine pole enam raske. Ilmalik inimene leiab selle peegli ennekõike kõrgkunstist, elavatest eeskujudest (keda ajalikus kultuuris alati napib) jm. Kui seda ei leita või kui muu elu tõukab inimest hoopis vastupidises suunas, on tagajärjeks hingeline tuimenemine ja selle kaudu võõrandumine tervikust.

Müüt 6: eesti koolid vajavad usuõpetust.
Ka mina ei pea usuõpetuse sisseviimist selle "ristiusulises kuues" täna otstarbekaks. Probleem on ennekõike õpetajates. Tuleb nõustuda Jaan Kaplinskiga, kes viie aasta taguses "Postimehe" diskussioonis usuõpetuse ümber kirjutas: "Minu kogemuse järgi ei suuda peaaegu ükski ristiusu vaimulik anda ausat ja objektiivset pilti teistest religioonidest, millega me aga aina enam kokku puutume." Kas on täna olukord paranenud? Mõneti kindlasti. TÜ teoloogiateaduskonnast on väljunud esimesed lennud teoloogilise ja pedagoogilise kõrgharidusega religiooniõpetajaid. Juba aastaid korraldatav 1,5-aastane üldteoloogia kursus EELK Usuteaduste Instituudis (mille ka allakirjutanu on lõpetanud) omab mu meelest küll esialgu rohkem kaalu inimese eneseharimise plaanis. Tahan nõustuda Pille Valguga, kes on öelnud, et usuõpetaja (resp religiooniõpetaja) peab kooli tööle minnes väga hästi teadma, mida ta õpetama hakkab. See tähendab – sügavalt mõistma religiooni kaasajas ja ennast religioonis. Nii ka haritud kristlus ei vaena teaduslikku ilmavaadet, nagu kardab Priit Kelder, sest ta ise toetub teadusele ja selle üldistustele kaasaja filosoofias. Eesrindlik teoloogia on alati ajastu mõtlemise ja tunnetusega sammu pidanud, olgu selle aluseks olnud siis parajasti – kui vaid 20. sajandit vaadata – eksistentsialism, psühhoanalüüs või poststrukturalism.

Kristlike "muinasjuttude" mõistmisest
Ja nüüd jõuame tüüpilisima mõttekliäeeni: "Ristiusk pole kahe tuhande aasta jooksul suutnud tuua kuigivõrd tõsiselt võetavaid tõendusi oma muinasjuttudele..." Miks me loeme oma lastele muinasjutte? Mis muinasjutt väikelapsele, see müüt või narratiiv – lugu – täiskasvanule. Tänane keelefilosoofia on täheldanud, et inimene korrastabki tegelikkust ennekõike narratiivselt, lugude kaudu. PK-gi jutustab meile oma (usu)lugu teadusliku mõtlemise prioriteetsusest. Nii jutustasid ka algkristlased omas ajas ja kultuuris oma Lugu eksistentsiaalsest vapustusest kohtumisel Kaose, Suure Tundmatuga. See võib tabada igaüht meist elu piirsituatsioonides. Ent see pole veel religioon. Religioon on inimese suhestumine selle Kuristiku, Keeristormi, Kõrbe, Vaikusega nii, et see kohtumine PÜHAga (kohutava ja kütkestavaga ühtaegu) hoopiski vabastab ja ülendab inimest. Religioon on kultuuri hämmastav kohanemine Kaose kõige väljakannatamatu vormiga. Religioon on Kaose kõnetamine inimese poolt ja ühtäkki – Vastuse kuulmine. Seetõttu võib palvet ja meditatsiooni nimetada inimkonna suurimaks leiutiseks. Ja religioossetele piirkogemustele on tõesti võimalik viidata vaid sümbol- ja paradoksikeeles, nagu see toimubki kõigis religioonides. Need "muinasjutud" on siis omamoodi salakeel, mis avaneb alles initsieerimise käigus. Neid ei saa "tõendada", nagu ei saa "tõendada" ka poeesiat. Nad "tõenduvad" usukogemuses, nii nagu kunstki "tõendub" ennekõike esteetilises, eetilises või intellektuaalses katarsises. Religioosset eneseväljendust võib vaadelda kui kunsti piirjuhtu, mis – erinevalt kunstist – on lakkamatult, lausa kultuslikult keskendunud transtsendentsele.
Jaan Kaplinski oma esseekogus "Usk on uskmatus" kirjutab tabavalt, et "...prohvetid, Jeesus ja Johannes on suur luule. Siis aga tulevad jutlustajad ja piibliseletajad ja hakkavad luulekeelt tavalises argikeeles ümber seletama või mis veel hullem – võtavad luulekeelt argikeelena. Fundamentalism on täielik võimetus mõista luulet, eristada metafoori kirjeldusest, võrdlust seletusest... Religioonitekstid on alguse ja lõputa kangas, mida luuletaja saab jätkata. Edasi kududa. Religiooniteksti ainus adekvaatne seletamine on selle jätkamine, edasiluulendamine. Mida suurem luuletaja, seda lühem sõna. Piirjuht on vaikimine. Buddha kõneles-luuletas nii. Ka zenõpetajad." Lisagem: ka taoistid, ka sufid, ka kristlikud müstikud ("Jumal kõneleb meiega Vaikuses." – Meister Eckhart). Dogma kuulutamine religioosseks poeteemiks ei muuda religiooni "väljamõeldiseks". Usukogemuses vabaneb inimene ajaliku, reflektiivse teadvuse piiranguist ja kogeb Pilte täiesti vahetult. Ta otsekui läheb muinasjutu, müüdi, oma "alateadvuse" sisse – ja elab siis selle ajatut, kirgast elu, naastes sellest siia "maa peale" tohutu energeetilise laenguga.
See ongi kultuuri eesmärk: aidata inimesel saada Poeediks, Loojaks, Tõe Kanga edasikudujaks, Tõe Laulikuks. Selleks tuleb enne aga seda Laulu õppida, selle Vaimule häälestuda – ja nii kõrgkunst kui ka kõrgreligioon pakuvadki selleks ainest. Tahta jõuda selleni ise, n-ö omast tarkusest, näitab vaid kultuuritust.
Religiooni kuulutamine "ainult muinasjutuks" on võrdne inimese eksistentsiaalse paljaksröövimisega, mida budistlik mütoloogia vaatleks küllap kui inimese tagasipaiskamist "poolpõrguelanike", "igavesti näljaste hingede" tasandile, kristlik mütoloogia aga sattumist "deemonite" ja "Saatana" meelevalda. Need on meie süvateadvusest pärit arhetüüpsed kujundid, mis annavad tabavalt edasi üht teatud Olemise Tasandit. Kasvatuse, sh kooliõpetuse eesmärk aga on juhatada võrsuv hing Kõrgeimale Tasandile, olla – lisaks kõige "siinpoolse" ja selles toimetuleku tutvustamisele – ka Väravaks Suurde Maailma. Küsimus on õpilasele kaasa antava maailmavaate ruumilisuses, perspektiivsuses ja selle kaudu nooruki sügavas initsieerimises Elule. Seepärast ei saa religiooniõpetus olla "neutraalne" – nagu ei saa seda olla ka kunsti-, muusika-, kirjanduseõpetus. Religiooniõpetus, mis koostöös Kunstiga ei ärata õpilast Elu ja Oleva pühaduse kogemisele, "aukartusele elu ees", mis ei ava temas inimlikku tundlikkust kui igasuguse mõistmisvõime ja sotsiaalse solidaarsuse alust, ei juhi teda Loovuse lätetele, "Tõe, Headuse ja Ilu maailma" ei täida oma otstarvet. Meil pole vaja toppida õpilastesse konkreetseid jumalapilte (nagu seda teeb usuõpetus), vaid äratada neid "Jumala enda" äratundmisele. Küll Pildi valib siis igaüks hiljem ise. Loomulikult esitab see religiooniõpetaja isiksusele, tema osalemisele elavas kultuuris kõrgeid nõudmisi. Kahtlen, kas Eestis leidub täna piisaval arvul nendele nõuetele vastavaid pedagooge, seda enam, et kirikulgi on tänases identiteedikriisis suuri raskusi iseenda ja oma usu mõistmisega kaasaja kontekstis.
Uue põlve kristlik haritlaskond on alles kujunemisjärgus ning me ei tea veel, kui elukauge või "eluohtlik" saab ta olema. Nii et võib-olla on Priit Keldril siiski õigus: olgu religiooniõpetus esialgu kas või religiooniloona ajaloo raames. Kui ilmuvad tugevad õpetajad, küllap hakkavad koolid seda ainet ka ise tahtma. Kui muidugi teatakse tahta.
Küll aga võiks juba täna asuda täiustama sellesuunalist õpetajate täienduskoolitust.