Tühi kott ei seisa püsti

Ülo Tikk

“Meie koolil on hea kokk. Toit on maitsev ja odav. Kahjuks asub söökla teises majas,” kirjutasid Torma kooli lapsed kaks talve tagasi.

Uue toiduseaduse järgi peavad kõik toitlustusasutused, kaasa arvatud koolisööklad, hiljemalt 1. jaanuariks 2003 vastama tervisekaitse nõuetele. Seetõttu korraldavadki tervisekaitsetalitused suurreide koolisööklatesse ja teevad ettekirjutisi puuduste likvideerimiseks.
Reidide käigus on selgunud, et näiteks Pärnu linnas pole ühtegi koolisööklat, mille heakord vastaks kehtivatele nõuetele. Rapla Ühisgümnaasiumis jäi ilma sooja toiduta 800 koolilast, sest kohalik tarbijate ühistu ei ole suutnud kuue aasta jooksul oma sööklas-restoranis korralikku sanitaarremonti teha. Mida siis tahta väikestest maakoolidest, kus kaev õues, köögis puudega köetav pliit ja koridoris kuivkäimla.
Inspektorite tähelepanekud
Tervisekaitseinspektorid ise kinnitavad, et nende eesmärk pole koolisööklaid sulgeda ja lapsed sooja toiduta jätta. Ametnikena peavad nad lähtuma kehtivatest seadustest.
“Et Rapla Ühisgümnaasiumi söökla on kitsukene ja algklasside hoones pole seda üldse, on viimased kuus aastat toitlustanud õpilasi Rapla Tarbijate Ühistu. Lapsed söövad linna keskel paiknevas endises restoran-sööklas. Kuue aasta jooksul pole ühistu ei köögiruumides ega söögisaalides vaevunud isegi sanitaarremonti tegema, sest kogu aeg on olnud päevakorras gümnaasiumile uue sööklahoone ehitamine. Seni on kooli omanikul, s.o Rapla linnal, aga raha nappinud,” ütleb maakonna tervisekaitseinspektor Ellen Villik. Inspektori sõnul pruugiks ühistul värvist kooruvad seinad ja pruunilaigulised laed üle krohvida ja värvida, puuduvad põrandaplaadid uutega asendada ning aknad-uksed ja WC-d korda teha. “Kaks aastat järjepanu oleme linnavalitsusele reidist kokkuvõtvaid akte saatnud, ent seni tulutult,” kinnitab Villik. Ometi kasutab ühistu oma ruume üksnes õpilaste toitlustamiseks.
Pärnu tervisekaitsetalituse juhataja kohusetäitja Jelena Sova sõnul on kehvad köögiruumid Niidupargi ja Hansagümnaasiumis ning Rääma Põhikoolis, sest hooned on vanad. Sova arvates oleks linnal odavam ehitada koolide jaoks üks korralik köök, kust hakataks kõikidesse koolidesse toitu vedama.
Koolijuhtide ja koolide omanike seisukohad
Pärnu Raeküla Gümnaasiumi direktor Tõnu Tõniste ei pea supiköögi avamise ideed heaks, sest nende lapsed söövad nelja-viie vahetunni ajal. Ka kahtleb ta kaua termostes seisnud toidu kvaliteedis. “Meil saavad õpilased ise valida – kes eelistab suppi, kes praadi. Tänu pagaritöökojale saab osta ka ahjusooje saiu ja pirukaid. Kui linna üks korralik koolisöökla ehitada, oleks ehk hoopis sobivam lapsed bussidega kohale vedada,” pakub Tõniste utoopilise supiköögi idee kõrvale veelgi utoopilisema variandi. Direktori sõnul pole ühelgi koolijuhil mitte midagi korraliku euronõuetele vastava köögiploki ega söökla vastu, kui kooli omanik, antud juhul Pärnu linn, selleks raha leiab.
Vaid kuujagu päevi Rapla Ühisgümnaasiumi direktor olnud Jaanus Soo on sunnitud tunnistama, et tervisekaitse inspektsioon sulges juba märtsikuus tarbijate ühistu söökla ja kooli omanik ehk siis Rapla linnavalitsus ei soostunud erafirmale remondiraha eraldama. “Praegu töötab koolis puhvet ja linnalapsed, kes lähemal elavad, käivad kodus söömas. Sõlmime koostöölepinguid kohaliku toitlustusettevõttega, kes hakkaks uuest õppeveerandist toitu termostega tarbijaühistu sööklasse vedama, sest söögisaali ja ühe nõudepesuruumi kasutamise loa me saime,” annab olukorrast Raplas ülevaate Jaanus Soo.
Pärnu abilinnapea Sulev Alajõe sõnul pole tervisekaitsetalituse ettekirjutused linna üheksa gümnaasiumi ja nelja põhikooli kohta täidetavad. “Kui me ka kogu Pärnu linna eelarve koolisööklate renoveerimiseks kulutaksime, ei suudaks me kõike tervisekaitseseaduses nõutavat täita.” Abilinnapea arvates pole haridusministeerium alati teadlik sotsiaalministeeriumis ette valmistatavate seaduste sisust, et seaduste täitmise katteks raha juurde kaubelda. “Riik vorbib ühe käega euroseadusi kirjutada, ent samas hoiab teise käega kiivalt rahakotiraudu kinni, nii ei saa seadusi kohtadel ellu viia,” ütleb Alajõe.
Probleeme jätkub
Abilinnapea sõnul pole nad Pärnus tegevusetult istunud. Kõikide koolide sööklad on kaardistatud. Kõrvaldamist vajavad puudused on kirja pandud, ent neid ei suudeta hoobilt likvideerida. “Nädal enne õppeaasta algust tegime ettekirjutustest lähtudes välkremondi Vanalinna Põhikooli sööklas. Talvisel koolivaheajal ootab järge Niidupargi Gümnaasiumi söökla ja järgmisel aastal tuleb kõne alla Hansagümnaasium. Järk-järgult püüame puudusi kõrvaldada,” lubab Alajõe.
Torma Põhikooli direktori Toomas Aavasalu sõnul sööb nende kooli 205 õpilasest sooja toitu 204. Ka nende kooli hoovil asuv, varem internaadina kasutatud puithoones paiknev köök ja söökla ei vasta kehtima hakanud toiduseaduse nõuetele, kool sai loa lapsi seal kevadeni toitlustada. “Meie ainuke lootus on Riigikogul. Söökla ehitamiseks vajalik 900 000 krooni seisab riigieelarveliste vahendite nimekirjas. Kui me sellest nimekirjast välja langeme, siis kahtlen sügavalt, kas mitte küll kõige vaesem Torma vald leiab vajaliku raha.” Aavasalu sõnul jääksid vanast hoonest püsti vaid seinad, ruumid vajavad põhjalikku ümberehitust.
Ka Ellen Villik kinnitab, et maakoolide sööklatega probleeme jätkub. “Käru mõisas asub söökla keldrikorrusel. Lahendus on uues kavandatavas koolihoones, kuhu arvatavasti ehitatakse ka ajakohane köök ja söökla. Hoopis kehvem on olukord Märjamaal, kus õpilasi toitlustatakse amortiseerunud toitlustusasutuses, mis isegi renoveerimist välja ei kannata.”
Brüsseli diktaadi järgi
Euroseaduste nõudeid lugedes tuleb soostuda “Sirbi” toimetaja Tarmo Tederiga, kes möödunud nädala “Areenis” kirjutas (vt EE Areen, 5.10., Eesti hirm): “...Eesti riigiametnikud kipuvad euroametnike ees kasvõi nahast välja pugema, et oma liitumisküpsust või direktiiviadekvaatsust tõestada.” Tederi sõnul pelgavad maainimesed juba praegu, et Brüssel hakkab neile ette kirjutama, kuidas kartuleid üles võtta, lestakala püüda või millist koduõlut pruulida.
Tõsi. Kõige selle kõrval tunduvad raamnõuded, kus ja kuidas koolilastel kõht täis sööta, naeruväärselt lihtsalt täidetavad. Jätkuks vaid seaduseandjatel jõudu ja võimalusi seaduste täitmist rahaga kindlustada.

Eesti Euroopa haridusruumis

RAIVO JUURAK

2. oktoobril toimus Rahvusraamatukogus konverents “Eesti Euroopa haridusmaastikul”. Sündmuse muutis erakordseks see, et kohal oli ka Euroopa Komisjoni (Euroopa Liidu valitsuse) haridusekspert Margarida Gameiro, kes pidas pärast haridusminister Tõnis Lukase avaesinemist ka kõne. Sündmuse erakordsust toonitas õhtune pidulik vastuvõtt Euroopa tasemel toidulauaga.
Margarida Gameiro rääkis oma ettekandes just praegu algavast haridusprogrammide “Sokrates” ja “Leonardo” teisest etapist. Nüüdsest on projektide finantsaruanded lihtsamad (raha liigub kiiremini), tsentraliseeritust on vähem (senisest rohkem toetatakse kodanikualgatuse korras tekkinud õpivorme), enam väärtustatakse innovaatilisust (uute tehniliste võimaluste edukat kasutamist).
Kuid Euroopa Liidu haridusprogrammide eesmärgid jäävad põhilises samaks: soodustada eri maade õppijate ja õpetajate koostööd, edendada vastastikku haridusuuendust, toetada Euroopa keelte õppimist, pakkuda võrdseid võimalusi õppimiseks meestele ja naistele, vanadele ja noortele, puuetega inimestele, rahvuslikele, rassilistele ja religioossetele vähemustele jt.
Margarida Gameiro peatus eraldi kutseõppel, mis on Eestiski üks valupunkte. Ta märkis, et Euroopas pole kutseõpet peetud kunagi nii tähtsaks kui praegu, loodetavasti saadab kutseõppes tehtud ümberkorraldusi peagi edu ning Euroopas valitsev tööpuudus hakkab vähenema.
Teise valusa probleemina nimetas proua Gameiro laste koolist väljalangemist. Euroopas lahkub iga kümnes laps koolist, ilma et oleks omandanud tööks vajaliku kvalifikatsiooni. Sama mure on meilgi.
Eesti pole veel Euroopa Liidu liige, kuid juba praegu on võimalik “Sokrateses” ja “Leonardos” ning teisteski haridusprogrammides osaleda ning Euroopa haridusruumiga tutvust teha. Paljud ongi seda teinud. Üldhariduse probleeme käsitlevas töörühmas rääkisid oma koolide europrojektidest Turba Gümnaasiumi direktor Viktor Juhanson ja Unipiha Algkooli direktor Eha Jakobson.
Mõlemas koolis vaatlesid lapsed samal ajal oma Euroopa partnerkoolidega loodust ja siis analüüsisid seejärel ühiselt kogutud andmeid. Need pealtnäha lihtsad projektid muutsid väga palju õpilaste huvisid ja hoiakuid. Lapsed hakkasid usinamalt inglise keelt õppima, et sõpruskoolidega kirjavahetust pidada. Õpiti ära ka see, kuidas kirju kirjutatakse, kuidas midagi viisakalt palutakse või millegi pärast vabandatakse. Loodusvaatluste tulemusi võrreldes uuriti põhjalikult oma sõpruskoolide kodumaa kliimat, taimestikku, loomastikku, pinnavorme, rääkimata linnade nimedest. Lõpuks anti kogu oma tegevuse kohta välja ka albumid.
On kahju, et sellised projektid pole leidnud laiemat tutvustamist. Konkreetsed näited annavad Euroopa Liidu maadest ja seal valitsevatest hoiakutest palju parema ettekujutuse kui pidulikud kinnitused Euroopa koostöö tähtsusest. Turba ja Unipiha kooli näited tegid väga piltlikult selgeks, kuidas europrojektidest võib palju kasu olla.
Eestis ollakse harjunud mõttekli‰eega, et Euroopa Liit “standardiseerib ja nivelleerib“. Konverentsil küsiti huumori mõttes, kas hariduse eurointegratsioon ei anna niisama steriilset tulemust kui näiteks euroremont. Haridusminister Tõnis Lukas märkis, et Euroopa Liidus haridusstandardeid praegu polegi ja kui me võtame omaks mõningad Euroopa haridustavad, siis annab see meile uusi võimalusi.
Eesti Kõrgema Kommertskooli rektor Olav Aarna rõhutas, et Euroopa maade haridusalane koostöö ei vii mingil juhul “hariduse Lasnamäe” rajamiseni, kus on lubatud üksnes kaks või kolm standardit (5 või 9 korrust). Kui võrrelda haridussüsteeme linnaosadega, siis tähendab Euroopa haridusalane koostöö eri ajastutel ja stiilides rajatud linnaosade ühendamist parema teede- ja sidevõrguga, ütles Olav Aarna.
Hariduse valdkonnas on meil Euroopalt mõndagi õppida. Meenub möödunudaastane väikesaarte europrojekt, millest tehti haridusministeeriumis kokkuvõte. Taanlased andsid selle projekti raames eestlastele põhjaliku ülevaate sellest, mida on Taanis tehtud õpilaste põhikoolist väljalangemise vähendamiseks. Huvitavad on olnud ka Saksamaa kutseõppesüsteemi tutvustavad projektid.
Euroopast midagi otse Eesti haridusse importida ei saa – see võib olla ohtlik, sest tingimused ja hoiakud on siin teistsugused. Aga naabrite kogemuste ja saavutuste heast tundmisest on alati kasu. See inspireerib, annab juurde julgust ka ise otsida ja katsetada.
Teisest küljest on ka Eesti haridussüsteemil oma head küljed olemas. Meil on koole, kus õpilastel on väga tugev meie-tunne. Individualismi kalduvas Euroopas osatakse seda hinnata. Meil on aineõpetajaid, kelle õpilased võidavad ülemaailmseid olümpiaade. Kuidas neid lapsi on motiveeritud? Missuguse metoodikaga neid on õpetatud? Seda on omakorda Euroopas inspireeriv teada saada.
Ülo Vooglaid on öelnud, et me peaksime olema oma kaaslastega sedavõrd sarnased, et oleks võimalik üksteisest aru saada. Teisest küljest peaksime olema sedavõrd erinevad, et oleks huvitav suhelda, üksteiselt midagi õppida – et oleks tahtmist ja mõtet suhelda. Seda põhimõtet võiks Euroopa haridusruumi sisenedes meeles pidada.

Eesti omanäoline haridussüsteem mitmenäolises Euroopas

Haridusminister Tõnis Lukase avasõnavõtt EL haridusprogrammide Socrates ja Leonardo da Vinci avakonverentsil Rahvusraamatukogus 2. oktoobril 2000.

Austatud Euroopa Komisjoni esindaja pr. Gameiro, Euroopa Liidu haridusprogrammide esindajad, head konverentsist osavõtjad ja konverentsi korraldajad!
Mul on au ja heameel avada Euroopa Liidu hariduskoostööprogrammide Socrates ja Leonardo da Vinci avakonverentsi.
Eesti riigi osalus ja koostöö Euroopa Liidu haridusprogrammides on siitsaadik olnud edukas paljudes valdkondades. Olen kindel, et tänase konverentsi, kus arutatakse erinevate haridusastmete ja valdkondade hetkeseisu, tulevikukava ja prioriteete, tulemuseks on uus kvaliteet erinevate programmide arengus meie riigis, et Eesti edeneks Euroopa haridusruumis. Praegu on tõepoolest aeg, mil mitme programmi eelmine etapp on lõppenud ja programm jätkab uuel etapil pisut teisenenud eesmärkidega ja muutunud võimalustega. Ka meilt küsitakse, kas me oleme tehtuga rahul või loobume edasisest osalemisest. Seni on Eesti riik pakutud võimalustest kasu lõiganud. Seepärast oleme me üldjuhul otsustanud ka jätkata.
Nii Eestis kui ka ilmselt teistes Euroopa Liidu ja kogu meie maailmajao riikides on kujunenud mitmeid väärarusaamasid seoses eessõnaga “euro”. Või laiemalt sõnadega standard, ühitama, kvalifikatsioon, integreeruma jne. Ja eriti hariduse valdkonnas. Kiputakse arvama, nagu tahetakse hariduses meile midagi peale suruda, sundida, nivelleerida vmt.
Standardiseerimine ühelt poolt ja ühissektori organisatsioonid teisalt, on kümne aasta pärast meie elus väga olulised mõisted. Rahvusvahelistuv majandus, tugev konkurents paneb peale standardid mitte ainult tootmisprotsessile, vaid ka näiteks kutseõppe mõõdetavale sisule. Kasutan siin standardit üldmõistena, sest üle-euroopalist haridusstandardit ametlikult ju polegi. Standard ei ole mitte kohustus, vaid võimalus. Võimalus ennast teistega võrrelda. Mõnes mõttes ta muidugi nivelleerib, samas pakub palju rohkem võimalusi. See on lihtsalt teatav miinimumprogramm, mis tuleb saavutada ning mille suhtes peaks Euroopa haridusruumis olema ühine arusaamine ja selle alusel on võimalik nii edasi õppida kui ka tööjõuturul läbi lüüa ja siis mitte ainult omal maal, vaid ka teistes Euroopa riikides. Kutsetunnistuste võrreldavus annaks palju juba nüüd, kui Eestis on vastu võetud kutsetunnistuste rahvusvahelise tunnustamise seadus, mis annab meie endi kaasmaalastele võimaluse taotleda oma kuts! ealal töökohti teistes riikides, aga mis praegu, kui me veel EU-ga liitunud pole, veelgi tähtsam, annab ka mujal õppinud ja praktiseerinud eestlasele, võimaluse tõestada oma kvalifikatsiooni isamaal.
Nagu rõhutasin, on võrreldavus oluline rakenduslikumates õpingutes, kuid ka akadeemilise hariduse suur osa on orienteeritud kutsetele, võrreldavatele teadmistele ja oskustele. Kui meie praeguse kraadisüsteemi puhul tahame ja oleme kohati ka sunnitud võrdlema oma bakalaureust teiste rahvaste magistritega, siis Bologna deklaratsioonist tulenevalt arutatakse ka Eesti ülikoolides võimalust teha magistrikraadi taotlemise aeg teistega senisest võrreldavamaks, viie-aastastele ülikooliõpingutele vastavaks. Seega ei tähenda 3+2 süsteem mitte lati alla laskmist kolmele aastale, vaid viie aastaste õpingute ja magistrikraadi saamise muutmist igapäevaseks. Kui praegu on magistriõppes osalejate osakaal kõigist ülikoolidest kaunis marginaalne, siis tuleviku riiklikus tellimuses peaks kajastuma see, et magistriõppesse läheb paljudel erialadel ülikoolides rohkem noori kui bakalaureuseastmel pidama jääb. Seega hoopis süvendatus kardetud pinnapealsuse asemel. Muidugi lähtuvad ülikoolid oma erialade õppekavade ülevaatamisel ka erialati diferentseerimise vajadusest, nii et küllap jääb ka 4+1 erialasid ning loomulikult neidki, arsti, inseneri, arhitekti- ja muud erialad, kus lühemate kui viie aastaste õpingutega mingit kvalifikatsiooni omistada ei saa.
Olgu toodud valdkond üheks näiteks sellest, kuidas võrreldavuse printsiibi rakendumine kogu Euroopas ja heas koosmeeles, annab mõistliku resultaadi ka igas üksikus riigis. Vorm on küll sarnane, kuid õppekavade täpsem sisu jääb erinevates liikmesmaades kahtlemata omanäoliseks ja kordumatuks.
Tänase konverentsi eesmärgiks on arengusuundade määratlemine. Milliste eesmärkide poole liigub Eesti hariduselu üldiselt ja iga taseme õpe eraldi? Meil tuleb lähtuda Eesti riigi praegusest olukorrast, tunda hästi meie omapära ja vajadusi. Mõelda ka Euroopa haridusruumi tulevikule. Olen kindel, et konverentsi tulemusena sünnib uusi ideid ja arvamusi Euroopa Liidu haridusprogrammide jaoks. Euroopa haridusruumi jaoks laiemalt.
Käesoleva aasta Euroopa riikide haridusministrite konverentsil Bukarestis tõstatasin ma ühe töörühma arutelul küsimuse: Kas meil on soov liikuda unifitseeritud, ühtlustatud seadusandlusega ühesuguse Euroopa poole või soovime erinevate haridussüsteemidega, ent tugevat koostööd tegevat Euroopat? Küsimus oli pisut provokatiivne, sest oli mõeldudki selleks, et suurem osa vastanutest saaks väljendada seisukohta, et kogu Euroopa ulatuses võiks toimida küll laiaulatuslik ja põhjalik koostöö, kuid iga riigi omanäoline haridussüsteem peaks säilima.
Paar aastat tagasi pakkusid Eesti haridustegelased välja neli võimalikku stsenaariumi, milline vöiks olla Eesti haridussüsteem näiteks aastal 2015. Kas on see pidevalt algavate haridusreformide Eesti, turuhariduse ja eliitkoolide Eesti, rahvakoolide Eesti või Õpi-Eesti?
Valikutest viimane, Õpi-Eesti, tähendab seda, et eluaegne õppimine kujuneb elamisviisiks kõigile ja on integreeritud pea kõikide tegevustega, piirid formaalharidussüsteemi ja vabaõppe vahel hägustuvad, kool on kujunenud kui uute ideede genereerimis-, info- ja koolituskeskuseks, kasutatakse mitmeid õpikeskkondi (kodu- meedia- ja distantsõpet), tugev baasharidus annab võimaluse teadmiste loovaks rakendamiseks, Eesti elanik on maailmakodanik, kes peab kalliks, väärtustab eestipärast.
Ilmselgelt on meie jaoks ainuvõimalik valik just Õpi-Eesti. See on Eesti, kus orienteerutakse uutele ideedele, tehnoloogiate ja oskuste rakendamisele ning globaalsete võimaluste ärakasutamisele ning õpikogukonnad on teerajajateks õppimise-õpetamise valdkonnas ka globaalses ulatuses. Vaadates enda ümber võime kogeda, et kõigi generatsioonide esindajate käitumine eluaegsete õppuritena juba mõne aasta pärast oleks illusioon. Kuid kümne kuni viieteistkümne aasta jaoks on sellise Eesti loomine parajaks eesmärgiks. See tähendab, et tänased teise aastakäigu üliõpilased on kümne aasta pärast pea kolmekümneaastased ja ilmselt pidanud juba pärast ülikooliõpinguidki üht-teist täiendavat omandama. Samas on ülikooli astunud Eesti riigi taasiseseisvumise järgne põlvkond.
Nende eesmärkide saavutamiseks liigub Eesti juba praegu Euroopa haridusruumis koos teiste riikidega oma eesmärkide poole. Olulise näitena tooksin ma esile infotehnoloogia valdkonna, kus Eesti edusamme on tunnustanud paljud. Samas on sedavõrd olulisi ja kiireid otsuseid teha info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arenguks ja kasutamiseks erinevates haridusastmetes.
Euroopa haridusprogrammidest on olnud palju abi nii Tiigrihüppe Programmi uute ülesannete väljatöötamisel kui näiteks õpetajatelt nõutavate oskuste määratlemisel ning vastavate tegevuskavade selgitamisel. Infotehnoloogia ja selle kasutamise edenemine aitab meil saavutada mitmeid tulevikueesmärke.
Määratleda õpetajate ja koolijuhtide koolituskavade informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia alased pädevused ja luua nende hindamise süsteem. Riikliku õppekava üldosas ja ainekavades on informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia läbiv teema. Internet ainekabinettidesse! Arvutitega õppe, virtuaalõppe võimaluste loomine, selle õppevormi seadustamine. Informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia pädevuste kontroll küpsuseksamite osana. Kõigil koolidel on tulevikus informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia arendusplaan, mille alusel tehakse investeeringuid ning koolitatakse õpetajaid. Tehnilise infrastruktuuri loomine ja uuendamine toimub kõikjal Eestis.
Selle saavutamine aitab meil rakendada erinevaid õppevorme, elukestva õppe põhimõtteid, suurendada juurdepääsu infole ja õppimisvõimalustele jne. Kool kui sotsiaalne ja kasvatav keskkond ei kao aga siiski kuhugi.
Uute tehnoloogiate kasutamist õppes tuleb vaadelda eelkõige vahendina erinevate õppeainete nagu näiteks ajaloo-, geograafia ja eesti keele teadmiste omandamisel. Märgatav osa meie õpetajatest on omandanud küll arvutijuhi oskustunnistused, ent ei kasuta neid oskusi ainetundides. Riigi poolt ongi esmatähtis lähiaastatel määratleda õpetajate ja koolijuhtide IT alased pädevused ning luua nende hindamise süsteem. Nii nagu auto muutus eelmise sajandi algusest hobuseta vankri staatusest tavapäraseks, igapäevaseks töövahendiks, nii muutub ka arvuti tulevikus meie igapäevase elu tähelepandamatuks koostisosaks. Mida tuleb targalt kasutada.
Koos ühiskonnas toimuvate tehnoloogiliste arengutega muutuvad väga oluliseks suhtlemisoskus informatsiooni valiku ning otsuse tegemise oskused. Tavapärase, loogilist mõtlemist ning faktiteadmisi näitava traditsioonilise intelligentsuse kõrval muutub hindamatuks emotsionaalne intelligentsus. Võime kaasa tunda ja hoolida. Muutustega kohanemiseks peavad muutuma ka meie hoiakud. Eluaegne õpe peab muutuma loosungist tegelikkuseks.
Rõhutan veel kord tugevat baasõpet, millelt tehakse järgmine hüpe. Ja mitte ainult Tiigrihüpe selle üldise arvutiõppe tähenduses, vaid hüpe kõigi erinevate tehnoloogiavaldkondade kasutamises ühiskonna arenguks, ka geeni-, bio- kui nanotehnoloogiate osas. Aga kindlasti ka tehnika arengus üldisemalt. Et areneda mitte ainult uuringutes, vaid ka nende rakendamises, teeb Eesti riik lähiaastatel mitu tugevat käiku kutsekõrgharidusõppeasutuste võrgu välja arendamisel, mis muutuks noortele võrdväärselt ligitõmbavaks akadeemiliste kõrgkoolidega. Pooled tulevastest üliõpilastest peaksid õppima kutsekõrgkoolides. Praegu pürib selge enamus noortest veel kraadihariduse poole. Tugevat tehnoloogia ja tehnikaalast kutsekõrgharidust peab olema võimalik omandada Tallinna kõrval ka Tartus ja ehk mujalgi Lõuna-Eestis.
Õpiühiskonna ehitamise väljakutse vastuvõtmine ei tähenda ainult üha kõrgemate koolide loomist, vaid ka seda, et õppetasemetel ei oleks tupikteid ja et kõigil ühiskonnaliikmetel oleks võimalik õppida. Nii nagu Euroopa teistes riikides, nii on ka Eestis põhjust muret tunda siis kui osa kooliealisi noori jääb koolist kõrvale. Haridusministeerium töötab lähitulevikus välja täiendavad seadusandlikud alused selleks, et diferentseeritud õppekavade ja paindliku kutseõppesüsteemi abil anda võimalused hariduselus püsida kõigil neil, kes praegu sealt välja pudenema kipuvad. Katkenud koolitee on üha rohkem traagika. Tänavaõppekava võib küll olla paindlik, kuid tema küpsustunnistus antakse kätte vangimajas ja noori sellise tupiktee eest säästa on ühiskonna kohus.
Et noored püsiks senisest kauem hariduselus ja ei sattuks tööturule liiga noorelt ja ettevalmistuseta, on Haridusfoorumiga koostöös valminud Haridussüsteemi arengukavas peetud õigeks koolikohustuse ajapiiri nihutamist aasta võrra edasi, s.t. kuni 18 eluaastani. Nüüd on samasuunalise seaduseelnõu andnud Riigikogu menetlusse ka opositsioon ning valitsus on selle menetlemist Riigikogus toetanud. Tänan Euroopa Komisjoni ja teisi Euroopa institutsioone ning haridusprogrammide esindajad seni tehtud töö eest liikumaks kõik koos Õpi-Euroopa poole. Nagu juba kõnelesin, tegelema me Eestis praktiliselt samade teemadega, analüüsime samu lahendusvariante, kui analüüsitakse ka teistes riikides. Me ei kavatse rahulduda ainult sellega, et võrreldes paljude Euroopa riikidega finantseerib Eesti riik mitmel tasemel õpet tunduvalt suurema osakaaluga oma SKT-ga võrreldes. Meie eesmärk ei ole ainult tänases päevas - meie eesmärk on Õpi-Eesti.

Päevalehtedest

“Lääne Elu”
Haapsalu haridusjuhid kavatsevad järgmisest aastast kaotada osa õpetajatele makstavast ringitasust, mistõttu mõned ringid võivad muutuda tasuliseks. Wiedemanni G õpetaja ja majandusringi juhendaja Heinar Tuulberg on sellele kavale kategooriliselt vastu, sest ainuüksi heast tahtest õpetaja ringi tegema ei hakka. Kaotajaks jäävad õpilased, sest paljudele peredele käib ringitasu maksmine üle jõu. Eriti siis, kui peres on mitu last. Haapsalu G direktor Tiit Aedmäe ei usu, et mõne ringi tasuliseks tegemine lapsed sellest eemale jätab. Andekate toetuseks leitakse ikka võimalus. (10.10.)
“Pärnu Postimees”
– Pärnu linnavalitsus plaanib koostöös TTÜ, Soome ja Rootsi kõrgkoolide ja IT-ettevõtetega luua tehnoloogiakeskuse, mis hakkab kasvatama spetsialiste Läänemere maade infotehnoloogia ettevõtetele. Tegemist oleks akadeemilise kolledÏiga, mis vahetab naaberriikide õppeasutustega nii õpilasi kui ka õppejõude. Keskus teeks ka telekommunikatsiooni ja IT tellimistöid.
– Pärnu Ülejõe G keldrikorrusel asuvast algklasside garderoobist avastati vineerplaadi ja kiviseina vahelt umbes kaks kilo elavhõbedat. Päästeteenistuse operatiivtöötajad viisid mürgise aine ohtlike jäätmete kogumispunkti. Gümnaasiumis ei osatud öelda, kuidas ja millal elavhõbe rõivistusse sattus.
– Läinud nädalal võileivaga läbi ajanud Tootsi kooli- ja lasteaialapsed saavad jälle sooja sööki, sest aktsiaselts Tootsi Turvas lülitas pliidi vooluvõrku. Maja on aga endiselt kütmata ja valgustamata. Lasteaias pole olukord esialgu kõige hullem, sest päike kütab toad soojaks ja annab valgust. Põhikooli kivimaja jahtub järjest enam ja klassides on pimedavõitu. Õppetunnid on endiselt veerand tundi lühemad. Tootsi vallavanema Kaljo Ahmani kinnitusel koolil ja lasteaial võla maksmiseks raha pole. Vallavalitsus on läkitanud palvekirja regionaalarengu sihtasutusele. (10.10.)
“Virumaa Nädalaleht”
Lääne-Viru Maavalitsusest on viimasel ajal alguse saanud mitmed omapärased ümberkorraldusprojektid. Otsa tegi lahti HO juhataja Jaan Kulver ideega liita Mõdriku Tehnikum ja Rakvere Pedagoogikakool ja viia linnas asuv õppeasutus Mõdrikusse. Nüüd soovib maavanem Marko Pomerants paigutada Injus asuva lastekodu ümber Rakvere Laste Hoolekande MTÜ-sse. Mõlemad ümberkorraldused on põhjendamatud. Esimesel juhul hävitatakse kaks kooli, teisel juhul 37 lapsele koduks olev Inju Lastekodu. Miks ei tooda Rakverest 14 last Injusse, vaid soovitakse Injust 37 last Rakveresse viia? (10.10.)
“Võrumaa Teataja”
Kuigi kooliekskursioone käib Võru postimajas ka muul ajal, toob kõige rohkem külalisi kohale kirjanädal. Lastele näidatakse maja, õpetatakse ümbrikule õigesti aadressi kirjutamist ja selgitatakse kirjade liikumist. Algklassilaste ekskursioonid on kirjanädalal kavas ka Varstu, Rõuge, Kasaritsa, Vastseliina ja Antsla sidejaoskonnas. (10.10.)

Päevalehtedest

Majanduse kasv ei kajastu rahva rahakotis
Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) eksperdid hindasid septembris majanduse seisundit rekordilise 7,4 punktiga ning prognoosivad kõrgkonjunktuuri püsimist. 500 Eesti ettevõtte seas tehtud küsitlus näitas, et III kvartalis suurenes edukate ettevõtete osatähtsus nii tööstuses, ehituses kui ka kaubanduses.
Ligi kolmandik peresid aga märkis, et nende olukord on halvenenud ning halveneb veelgi. Arvestatava osa eestimaalaste – eelkõige pensionäride, väiksepalgaliste ja töötute – reaalsissetulekud on kiirenenud inflatsiooni tõttu vähenenud. 61% peredest tuleb ots otsaga kokku, 12% elab võlgu, 10% kasutab sääste ning vaid 15% suudab säästa. Elanike rikkaima ja vaeseima kümnendiku sissetulekud erinesid II kvartalis 20 ja kulutused 11 korda. I kvartalis oli erinevus vastavalt 11- ja 9-kordne, s.t et lõhe rikaste ja vaeste vahel suureneb.
Kindlustamine lükkub edasi
Sotsiaalminister Eiki Nestori sõnul lükkub töötus-, tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse rakendamine edasi, sest valitsus pole jõudnud kõikides küsimustes kokkuleppele. Ta pakkus võimaliku kuupäevana välja 1. juuli 2001. Rahandusministeerium peab töötuskindlustuse rakendamist võimalikuks alles 1. jaanuarist 2002.
Rahandusministeeriumil kavas käibemaksu tõsta
Rahandusministeeriumis valminud uue käibemaksuseaduse eelnõu kohaselt võib 2002. a mitmete kaupade ja teenuste käibemaks muutuda. Eesmärk on ühtlustada kehtiv seadus EL-i vastava seadusega. Uus käibemaksuseadus hakkab esialgse kava kohaselt kehtima 1. jaanuarist 2002.
Kõige rohkem tõuseb teatri- ja kontserdipiletite maksumäär – nullilt 18 protsendini. Ettetellitud ajakirjandusväljaannete ning haridusministeeriumis heaks kiidetud õpikute ja töövihikute käibemaks säilib kuni EL-iga liitumiseni 0% tasemel.
Mõisaküla pankrotiohus
Mõisaküla LV on kooli remondiks võetud laenuga pannud linna pankrotiohtu, sest riigieelarve projektis pole kooli ehitamiseks raha ette nähtud. Linnal on laene 4 mln, aastaeelarve aga vaevalt 6,5 miljonit krooni. Mõisaküla linnapea süüdistab rahata jäämises Viljandi maavanemat Helir-Valdor Seederit, kes oli kinnitanud, et kool saab 1,3 miljonit.
Eestlased elavad lätlastest ja leedulastest paremini
Norra Rakenduslike Sotsiaaluuringute Instituudi mullu kolmes Balti riigis korraga tehtud uurimusest selgus, et eestlased on lätlastest ja leedulastest majanduslikult paremini kindlustatud ning tuleviku suhtes optimistlikumad. Eestlaste hulgas on oluliselt vähem vaeseid ja töötuid. Võrreldes naabritega ostetakse meil tunduvalt rohkem uusi kodumasinaid. Mobiiltelefonid ja internet on Eestis palju laiemalt levinud kui Lätis ja Leedus. Eelmise küsitluse ajal uskus vaid 4% eestlastest, et elu on viimase viie aastaga paremaks läinud, nüüd arvas seda ligi kolmandik. Tuleviku suhtes olid positiivselt meelestatud tööandjad, keskastme juhid ja kontoritöötajad.
Paberkroon kaob ringlusest
Eesti Pank kõrvaldab kahe aasta jooksul ringlusest kunstnik Kristjan Raua pildiga ühekroonised, sest nende varu on juba aastapäevad otsas. Kahekrooniste metallmüntide vermimine tuleb kõne alla kõige varem 2003. a, sest kahekrooniseid on piisavalt. Juurde neid aga enam ei trükita. Praegu on raharingluses kõige rohkem 100- ja 500-krooniseid rahatähti.
Viimase poolsajandi päikeselisim september
Alates 1951. a, mil ilmajaamad hakkasid päikesepaiste kestust mõõtma, pole olnud nii päikeselist septembrit kui tänavu. Tavaliselt paistab päike septembris 35–40% teoreetiliselt võimalikust, seekord aga 65%. September oli ka viimase 50 aasta kõige kuivem. Keskmiselt sadas vaid neljandik kuu normist.
18 millimeetrit tavalise 71 asemel.

Nädalakommentaar

Tiia Penjam

Eelmisel nädalal pidas kultuurileht 60. sünnipäeva. Telesaates “Op!” sellele sündmusele pühendatud minutite jooksul jõudis Hans H. Luik “Sirbile” ja teistele seda sorti üllitistele taas kord nende koha kätte näidata – et Mutt ja Unt on mõistagi väärt kirjutajad, kuid ega’s see tähenda, et “Sirbil” perspektiivi oleks, kultuuriteemade käsitlemisega tulevad väga hästi toime ka teised (majanduslikult äratasuvad) väljaanded.
Tulevad toime küll ning ega või kurta, et kehvasti, kuid kultuurilehe püsilugeja ootab enamasti siiski midagi muud. Sama võib öelda haridusteemade käsitlemise kohta kasumit teenivates väljaannetes: tõsist süvenemist nõudvad küsimused jäävad seal tihti kas üldse puudutamata või pakutakse neid sellise pealiskaudsusega ja niisuguses võhiklikus “soustis”, et asja vähegi tundval inimesel tõusevad juuksed peas püsti. Rääkimata tõsiasjast, et “uudiskünnise” ületavad sageli just need “haridussündmused”, millel hariduse ja selle probleemidega seost õieti polegi.
Et kuskil koolis võeti tööle kelm, kes õpetajad-õpilased ära lollitas, on mõistagi kahetsusväärne, aga vaevalt küll haridussündmusena nimetamist vääriv juhtum. Kusjuures asjasse segatud õpilastele tekitatud moraalne kahju olnuks kindlasti väiksem, kui “haridusuudisest” esimesena kinni haaranud ajalehed oleksid enne oma materjalide müüki paiskamist vähemasti sellegi välja uurinud, kas end diplomeeritud õpetajana esitlenud mees on siis ikkagi kõrgkooli lõpetanud või mitte. Palju vaeva poleks see nõudnud, piisanuks ühestainsast telefonikõnest TPÜ-sse või näiteks meie lehe toimetusse. Aga ilmselt polnud seda kahte minutit – konkurendid kukil ja lugeja ootamas… “Inimesed ei taha lugeda pikki lugusid,” teatab ajakirjaniku käsiraamat Rosmarii Kurvitsa ja Tiit Hennoste suu kaudu (vt Ajalehe kujundamine, Trt 1994, lk 33). Paljud tõepoolest ei taha. Kusjuures mida rohkem ja laiemalt kultiveeritakse hoiakut, et hea ajakirjandus on vaid selline, mida lugeja mõtlemata ja mälumata valmis ampsudena neelab, seda vähemaks jääb inimesi, kes on üldse suutelised lugema mõnda “pikka lugu” või oskavad enne pakutud info allakugistamist midagi ka ise analüüsida ja aru saada.
“Hea õpetaja teenib 4000 krooni” – sellist pealkirja kandis õpetajate päeva tähistav artikkel “Postimehes”. Kõrvalveerul oli veel üks nn haridusteemaline lugu – “Väidetav raiskamine jättis koolijuhi tööta” (vt PM, 5.10.). Pakun veel mõned esimesena ette juhtunud pealkirjad eelmise nädala päevalehtedest: “Piletikontrolöridel kahtlus miljonipettuses”, “Killerite võidujooks Metsamaale”, “Ministeerium tahab rohkem omanikutulu”, ““Mägede” korterid lähevad hinnaliseks”… Muidugi vastavad seesugused kirjutised lugejate ootustele, kuis siis muidu käive ja kasum tuleks. Iseasi, millisest lugejast me räägime.
“Olgu sajandivahetus või laulupidu, olgu pühapäeva pärastlõuna või suveplaanid, ikka küsitakse meil arvamust ühtedelt ja samadelt inimestelt,” on öelnud Valve Raudnask. Tema väitel tunnevad ajalehtede müügijuhid reklaamiandjaid, mitte lugejaid (vt SL, 17.07.99).
Neile, kes enda järgi kogu maailma mõõdavad ning aina kõikide inimeste nimel kõnelema kipuvad, tuleb aeg-ajalt ikka meelde tuletada, et isegi väga üheselt rahakasule suunitletud ühiskonnas elab igasuguseid veidrikke. (Kah maksumaksjad ja täieõiguslikud tarbijad, kui rääkida selles keeles, millest ehk paremini aru saadakse.) Näiteks selliseid, kellele ei taga heaolutunnet pelgalt edukad investeeringud, uhke maja, mersu, mobiil ja internetiühendus. Isikliku basseini või golfiväljaku lisamine sellesse nimistusse ei paranda nende puhul asja. Ja on ka lehelugejaid, keda ei huvita kuigivõrd “kuumad uudised” üksteise tagant ülelöödud miljonitest ega allilma omavahelisest arveteklaarimisest.
Kultuurileht on ilmunud järjepidevalt juba 60 aastat, õpetajate leht 70. Lehes avaldatud sünnipäevakutse peale tuli kokku tänulikke lugejaid üle Eesti, kaugelt rohkem, kui me toimetuses ette näha oskasime. Nende seas vanaproua Helga Kurm, kes pedagoogide tütrena on olnud oma lehe püsilugeja kõik need seitse aastakümmet, esimesest numbrist alates! Ja loeb enda väitel tänagi huviga just süvenemist nõudvaid (sh pikki) artikleid. Nagu ka need temast märksa nooremad inimesed, kes iga päev ÕpL-i listis tõsiste haridusprobleemide üle vaidlevad, ja need, kellele reedene päev on aastaid ja aastakümneid seostunud “Sirbi” ilmumisega.
Kui seesuguseid lugejaid poleks, saaks lennukolledÏiga ühendada mitte üksnes põllumajandusülikooli, vaid ka akadeemilise raamatukogu, ilma et keegi kulmugi kergitaks. Praegu ikka mõned kulmud veel kerkivad. Aga liigseks optimismiks pole põhjust – tänase Eesti riigi alguspäevist, mil meie valitsused koosnesid ühe või teise ala asjatundjatest, on hulk vett merre voolanud. Siis kurtis bioloogiadoktor Toomas Frey keskkonnaministrina oma tagasihoidlike võimete üle keerukate ühiskonnaprobleemide lahendamisel, nüüdsetel olupoliitikutest võimukandjatel aga kipub tarkust aina üle, mitte puudu jääma.

Arvamus

Kas Eestis läheb elu paremaks?

Vinni-Pajusti Gümnaasiumi õppealajuhataja Vaike Kingsepp:

“Minu arvates pole majanduse kasv toonud kaasa inimeste elujärje paranemist. Töötus suureneb ja koolis on lapsi, kellel iga päev süüa ei ole. Teisalt, paljud pered ei oska ka ise majandada. Näiteks lapsele kooli toiduraha andmise asemel, mis meil on 100–120 krooni kuus, antakse hoopis 90 krooni üheks tunniks mootorratta üürimiseks. Niisuguseid näiteid on palju.
Inimeste 10–20-kordne palgavahe on liiga suur. Siin peaks valitsus mingi lahenduse leidma. Palkasid tuleks reguleerida.
Kui õpetajal ei lubata pärast uue seaduse jõustumist enam normist rohkem tunde anda, lahkuvad paljud koolist ja meesõpetajaid jääb veelgi vähemaks. Õpetajate palk on madal ka pärast palgatõusu. Elukallidus kasvab kiiremini.”

Kirjakast

MARE KALLAS,
Tabasalu Ühisgümnaasiumi õpetaja

Riigikogu Kultuurikomisjonis

ANDRES TAIMLA

– Esmaspäeval, 9. oktoobril Vabariigi Valitsuse algatatud kutseseaduse eelnõu (371 SE) muudatusettepanekute arutamine.
– Teisipäeval, 10. oktoobril 2001. a riigieelarve arutelu kultuuriministri osavõtul, neljapäeval, 12. oktoobril haridusministri osavõtul.
– Neljapäeval, 12. oktoobril Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, erakooliseaduse ning Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise seaduse eelnõu (536 SE).
– Teisipäeval, 10. oktoobril Riigikogu täiskogus Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud koolikohustuse pikendamise seaduse eelnõu (321 SE) teine lugemine. Otsus: panna eelnõu lõpphääletusele ja seadusena vastu võtta. Muudatusettepanekute esitamise viimane tähtaeg oli 12. oktoober kl 12.
Lühikommentaar
Kutseseaduse muudatusega soovitakse sätestada kutseoskusnõuete väljatöötamise ning kvalifikatsiooni tõendamise üldkord. Vaidlus käib selle üle, kuidas olemasoleva 12 kutsenõukogu tööd paremini koordineerida. Selle kohta on kaks kontseptsiooni. HM pooldab riikliku kutsenõukogu kui koostööorgani asutamist, kus oleksid vastava valdkonna töötajate, tööandjate, kutse- ja erialaühenduste ning riigi esindajad. Riiklik kutsenõukogu tegutseks riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikomisjoni juures. Kaubandus- ja Tööstuskoda pooldab sihtasutuse loomist, et mitte liialt keskenduda eksamitele. Kaubandus- ja Tööstuskoja esindajad tahavad selle sihtasutuse kaudu osaleda ka kutsehariduse õppekavade ettevalmistamisel.
Kuna neli osapoolt (kaks ministeeriumi, Kaubandus- ja Tööstuskoda ning Tööandjate Liit ei ole ühte meelt, palus komisjon enne Riigikogusse tulemist seisukohad ühtlustada.

Kõrgharidusreform ja Eesti Põllumajandusülikool

Katrin Uind, EPMÜ pressiesindaja

4. oktoobri pärastlõunal viisid Eesti Põllumajandusülikooli tudengid EPMÜ aulas läbi avaliku arutelu teemal “Eesti Põllumajandusülikooli tulevik”.
Ettevõtmise ajend oli haridusministeeriumis plaanitav kõrgharidusreform, mille käigus kaotataks ära Eesti Põllumajandusülikool kui iseseisev avalik-õiguslik ülikool – osa teaduskondi integreeritaks Tartu Ülikooliga, EPMÜ tehnikaerialade ja lennukolledÏi ühendamisel loodaks uus rakenduskõrgkool.
Ettekannetega esinesid EV Haridusministeeriumi kõrgharidustalituse juhataja Maiki Udam, Eesti Põllumajandusülikooli rektor prof Henn Elmet ja õppeprorektor prof Lembit Nei, Tartu Ülikooli rektor professor Jaak Aaviksoo ning Tartu LennukolledÏi rektor Villu Mikita. Kohal viibisid ka Tartu Linnavalitsuse, Tartu Maavalitsuse ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu esindajad.
Arutelude käigus selgus, et nii haridusministeerium kui ka Eesti Põllumajandusülikool mõistavad kõrghariduse reformimise vajadust, reformiks väljapakutavad arengusuunad on aga suuresti erinevad. Eesti Põllumajandusülikool on reformi läbiviimiseks koostanud radikaalse arengukava aastani 2006. Haridusministeeriumi nägemus reformist seisneb ülikoolide arvu vähendamises, väiksemate ülikoolide liitmise ja osadeks jaotamise kaudu.
Ühiselt tõdeti, et reforme saab läbi viia ainult kõigi osapoolte vaheliste diskussioonide tulemusena ning enne ülikoolide liitmisi, kaotamisi ja tükeldamisi tuleb kaaluda ka muid variante kõrgharidusmaastiku korrastamiseks.

Hariduse neli sammast

Raivo Juurak

Euroopa Liidus ühtset haridusstandardit ei ole. Siiski on töötatud välja ühesugune arusaam selle kohta, mis on hea haridus, mille õpilane koolis ja väljapool seda peaks omandama. Selle on kokku võtnud Euroopa Komisjoni endine esimees Jacques Delors raamatus “Õppimine – varjatud varandus” (Tln, 1999). Delors kirjutab hariduse neljaks sambast, mis kõik on võrdselt tähtsad, ehkki paljudes maades tegeldakse ainult esimesega. Anname alljärgnevalt Delors’i sammaste lühitutvustuse.
1. Õppida teadma. See tähendab, et lapsed õpivad tundma teaduslikke meetodeid ja saavad eluajaks teaduse sõpradeks. Hästikoolitatud mõistus vajab avarat tausta ja samal ajal võimalust mõnd ainet süvitsi uurida. Õppides teadma, on vaja õppida keskenduma ja avastama. Tähtis on arendada mälu juba varasest lapsepõlvest. Koolist ei tohiks kõrvaldada teatavaid traditsioonilisi, enamasti igavaks peetavaid harjutusi. Jälgida tuleb nii konkreetse kui ka abstraktse mõtlemise arengut. Tuleb õppida ka õppima. Haridusega on kõik korras, kui noor soovib ja oskab pärast kooli lõpetamist ise edasi õppida.
2. Õppida tegema. Tuleb õppida oma teadmisi rakendama, nii koolis kui ka hiljem elukutset omandades või töötades. Tänapäeval kujutab enamik töid endast teadmiste leidlikku ja loovat rakendamist, mitte rutiinsete tööoperatsioonide sooritamist. Tegema õpitakse kogemuste kaudu (learning by doing).
3. Õppida teistega koos elama. Tänapäeva maailma on pahatihti vägivalla ja konfliktide maailm. Seepärast tuleb noortel õppida tundma ja austama seda kultuuri, milles nad elavad, ja omandada vaimsed väärtused, mis võimaldavad koostööd ja üheskoos tegutsemist. Tuleb õppida avastama oma kaaslaste eripära ja tunnetada samal ajal enda ja nende ühiseid eesmärke. Tuleb õppida konfliktidega toime tulema ja ühiseid projekte ellu viima.
4. Õppida olema iseseisev. See tähendab enda isiksuse arendamist ja oskust tegutseda senisest iseseisvamalt, otsusekindlamalt ning vastutustundega. Inimesel peab olema kontroll oma elu üle. On vaja teadmisi endast, oma võimetest ja võimalustest, oskust ennast kriitiliselt analüüsida. Suur tähtsus on kaunite kunstide kui kultuuri õppimisel.

Haridusministeeriumis

OLAV KRUUS, HM-i pressinõunik

– 2. oktoobril toimus Hansapangas nõupidamine õppelaenu õiguslike isikute nimekirjade edastamises. Samas küsimust arutati Ühispangas 5. oktoobril. Lepiti kokku, et HM juhib veel kord koolide tähelepanu sellele, et nad peaksid kinni andmete esitamise tähtaegadest ja esitaksid info õppurite andmete muutumise kohta ajalises järjekorras.
Pangad märkisid, et praegune õppelaenu tagasimaksmise kord soosib katkestajaid ja võib osutuda takistuseks õpingute jätkamisel järgmisel haridustasemel. Samuti on probleemiks kuuekuuline tähtaeg õpingute jätkamise korral, mis osutub tasemeõppes võimatuks. HM-i ettevalmistatud õppetoetuste seaduse vastuvõtmine lahendaks ka eelnimetatud probleemid.
– 2. oktoobril toimus Euroopa Arengupanga, Tartu Ülikooli ja rahandusministeeriumi esindajate kohtumine. Arutati TÜ ja EPMÜ ühiselamute renoveerimise projekti rahastamist. 20. septembril otsustas Riigikogu nõustuda Euroopa Arengupangalt TÜ ja EPMÜ üliõpilasühiselamute renoveerimise projekti rahastamiseks laenu võtmisega. 2. oktoobril arutati lepingu sõlmimise tehnilisi küsimusi ning projekti Steering Committee moodustamist, mis tehti ülesandeks Haridusministeeriumile.
– 3. ja 4. oktoobril toimus Brüsselis EL ja Eesti Assotsiatsioonikomitee 5. alakomitee, s.o innovatsiooni alakomitee korraline koosolek. HM-i delegatsiooni kuulusid M. Lepajõe, R. Vaikmäe ja T. Annus. Koosolek oli erakordne seetõttu, et esimest korda oli hariduse ja teaduse valdkond arvatud innovatsiooni alakomitee alla. Euroopa Komisjonil Eestile etteheited polnud. HM-i delegatsioon omalt poolt rõhutas vajadust kiirendada raha liikumist Euroopa haridusprogrammide finantseerimisel.
– 4. oktoobril toimus põllumajandusministeeriumis nõupidamine põllumajandusega seotud kutsehariduse teemal. Arutati põllumajandus- ja haridusministri vahel sõlmitud koostööprotokolli täitmist ja edasisi tegevussuundi.
– 5. oktoobril toimus kutsehariduse osakonna ja kutseõppeasutuste uute direktorite ühisnõupidamine. Arutuse all oli kutsehariduse areng (mis tagab koolituse kvaliteedi, kutsehariduse maine paranemise), kooli tegevuse eesmärgistamine ja arengukava koostamine, kooli tegevuseks vajalikud seadused, kulude planeerimine ning kooli majandamine.
– 5. oktoobril osalesid Maiki Udam ning teaduse ja kõrghariduse osakonna jurist Heddi Lutterus residentuuri puudutaval arutelul. Jõuti seisukohale, et alates 2001. aasta vastuvõtust pole residendid enam üliõpilased, neid finantseeritakse praegusest erinevatel alustel ning eriarstide väljaõpet jääb tellima ning finantseerima endiselt haridusministeerium. Nooremarstid nõustusid, et residentide staatus üliõpilasena ja stipendiumide maksmine tuleb lõpetada, sest nad ise käsitlevad ennast töövõtjana ning soovivad saada oma sissetulekud palgana. HM valmistab ette vastavad seadusemuudatused.
– 7. ja 8. oktoobril toimus Palmses eesti keele laagrite arendusseminar, mis oli suunatud eesti keele laagri- ja pereõppes osalenud noortele. Eesmärk oli saada ülevaade eesti keele õppimisest 2000. a suvel, koondada keelelaagri sihtgrupi ettepanekud ja ideed laagri- ja pereõppe projektide parendamiseks.
– 9. oktoobril andis Tõnis Lukas Tartu ajakirjanikele briifingu, kus käsitles peamiselt Tartu hariduselu küsimusi. Nii ministri kui ka ajakirjanike peatähelepanu keskendus kõrgharidusega seonduvatele muudatustele ning EPMÜ tulevikule. Puudutati ka Tartu kutsehariduskeskuse loomise ning HM-i tulevikuga seonduvat.
– 10. oktoobril toimus kõrghariduse hindamise nõukogu uue koosseisu teine istung. Päevakorras oli Veritase ning Majandusõiguse ja Poliitika Instituudi õiguse õppekavade hindamine. Nõukogu jäi oma varasema otsuse juurde MÕPI-le akrediteeringut mitte anda ning Veritase õppekava akrediteerida tingimisi.
– 10. oktoobril korraldas HM koostöös Sotsiaalministeeriumiga EL liikmesriikide saatkondade esindajatele tutvumisvisiidi Lõuna-Eestisse. Eesmärk oli tutvustada Lõuna-Eestis asuvaid kutsehariduskeskusi ning Valga Tööhõiveametit ja Aktiviseerimiskeskust.

Algab Õpetaja Lauri konkurss

Seitsmendat aastat korraldab Arno Tali Sihtkapital Õpetaja Lauri konkurssi. Tiitlid antakse õpetajatele üle jõulude eel Palamuse koolimuuseumis.
Konkursi eesmärk on tutvustada avalikkusele, toetada ja ergutada õpetajaid, kes on hinnatud aineõpetajad, aktiivsed klassivälise töö eestvedajad ja innukad kohalikus elus kaasalööjad.
Kandidaate võivad esitada koolid, haridusosakonnad, vallad ja taotlejad ise. Vanusepiirangut ei ole, kuid eelkõige toetatakse noori pedagooge.
Kirjalikke taotlusi koos kandidaadi iseloomustusega oodatakse 10. detsembriks aadressil: Arno Tali Sihtkapital, Toompuiestee 16, 10137 Tallinn. Info tel 6 613 721.
Preemiat ei anta samale isikule kaht korda

Kodus õppimine vanema soovil

KAI VÕLLI, HM-i nõunik

Lapse kodus õpetamist lubav määrus lähtub eeldusest, et koduõpe on erand. Kooli ei tulda erandlikel juhtudel, vaid seepärast, et seal saadakse midagi niisugust, milleni kodus on raske jõuda.

*

Soovitan kõigil, kes tahavad asja arutada, määrus läbi lugeda. Kasutada võiks aadressi http://www. andmevara.ee/estlex/otsing.htm. Määruse leidmiseks aitab pealkirja jaoks märksõnast “koduõpe”.

Kes on tänane koolijuht?

TOOMAS KINK, Lähte ÜG õpetaja ja direktor

Koolijuht on määratletud kui tööandja esindaja, tööandja on aga omavalitsus. Viimane on andnud elegantselt osa funktsioone, millega peaks ise tegelema, koolijuhtidele. Viimased ei ole aga saanud niisugust ettevalmistust, et tegelda kaptenina laevas kõige ja kõigiga. Muidugi on inimesi, kes toime tulevad, kuid nende tööpinge meenutab darvinistlikku olelusvõitlust ellujäämise nimel. Arvestades valdkondi, millega koolijuht peab tegelema, võiks ta kanda ka superman’i tiitlit.
Mida olukorra parandamiseks ette võtta?
– Määratleda direktori ja omavalitsuse suhted ning ülesanded. Võib- olla on koolijuhile pandud omaniku kompetentsi kuuluvaid ülesandeid.
– Kõrvaldada koolijuhtide koolitussüsteemi puudused. HM peab reaalselt tegelema koolijuhtide ja nende reservi koolitusega, vältides kõrgkoolide õppejõudude kesksete koolitusprogrammide ostmist. Esmalt peab teadma, millist koolijuhti meil täna vaja on. Seejärel tuleb ehitada üles eesmärgipõhine koolitustellimus ja tellida see koos korraliku kontrollsüsteemiga. Viimast on vaja, et paber ja tegelikkus kokku läheksid.
– Viia sisse koolijuhtide atesteerimine. Võiks olla kolm põhijärku ja üks nn koolijuhi kandidaat. Tingimusi koostada ei olegi nii raske (vaadakem natuke ka lõunanaabrite poole). Kui seda tehakse tõsiselt, mitte nii nagu praegu kutselise koolijuhi tunnistusega, selekteeriks see koolijuhtide hulgast välja inimesed, kellel pole teadmisi-oskusi selles valdkonnas töötamiseks.
– Kaaluda koolide auditeerimissüsteemi rakendamist. Praegune järelevalve süsteem tegeleb esmalt järelevalvega, mitte auditeerimisega selle laiemas tähenduses. See annaks tugevale koolile tuge valitud tee õigsuses ja nõrkadele abi järelejõudmiseks. Aeg tundub küps olevat. n Akrediteerida ka gümnaasiume nagu kõrgkoole mitte ainult õppekava, vaid kogu tegevuse ulatuses (tingimused, õppekava, personal, juhtimine, töö tulemused jne). See korrastaks ka koolivõrgu ning sunniks nõrgemaid ellujäämiskonkurentsis liigutama hakkama.
Olen nõus Ülo Vihmaga, et täna ei oska enamik koolijuhte käituda suure organisatsiooni juhile kohaselt. Keegi ei ole aga keelanud koolijuhil end täiendada ega õppida teiste eluvaldkondade juhtidelt.
Muidugi on siin dilemma, saime 50 + 10 aastat ära elatud, eks kuidagi elame ka uued tuuled üle. Kas me oleme aga nii rikkad, et lubada kooli ebaprofessionaalseid juhte?
Vanasti öeldi, et kala hakkab mädanema peast. See kehtib ka turumajanduse tingimustes. Suur hulk kooli hädasid saab alguse rumalast või oskamatust koolijuhist. Hea liider suudab kaasa vedada ka õpetajaskonna ja moodustada löögijõulise meeskonna, kes võib imesid korda saata. Halb või oskamatu juht aga jääbki ootama, millal õunapuu otsas apelsinid kasvama hakkavad.
Täna vajab kool hoopis teistsuguse ettevalmistusega koolijuhti kui kümme aastat tagasi. Samas on enamik meie koolijuhte vanuses 30– 60. Nende omaaegses õpetaja ettevalmistuses puudusid tänase päeva märksõnad, nagu strateegiline planeerimine, personalijuhtimine, team- work, delegeerimine, projektijuhtimine jne. Kikkhabemega taat ütles “Õppida, õppida, õppida”. Õpi-Eesti tähendab mulle maksimaalset enesearendamist ja järjest professionaalsemaks muutumist. Ma ei näe põhjust, miks seda ei saa täna teha.
Ma pole nõus, et koolijuht on üks poolus ja õpetaja teine. Et tegemist on meeskonnatööga, peab direktor olema ennekõike hea õpetaja ja tugev liider, kelle kohustused ja õigused erinevad osaliselt õpetajate omadest. Mina ei näe siin vastuolu ja määratlen ennast ennekõike õpetajana.

Enne ja nüüd

FERDINAND EISEN, omaaegne haridusminister

Eesti kooliseaduse eesmärk ei ole muulaste ümberrahvustamine. Meie põhiseadus keelab diskrimineerimise rahvuse, keele või rassi järgi. Integratsioon ei tähenda ümberrahvustamist. Mitme keele oskust, nagu see oli tavaks mitmes Lääne-Euroopa ja Ameerika riigis (nn language immersion = keelekümblus) mõisteti N Liidus kui venestamist.
Haridusminister M. Prokofjev taotles ühtset õppeplaani kõikidele liiduvabariikidele, mille kinnitaks NSVL Haridusministeerium. Seda tingivat ühtne maailmavaade.
Protesteerisin selle vastu korduvalt. Meeles on käik M. Prokofjevi juurde akadeemik Kedroviga, kes kaitses liiduvabariikide erinevusi. Prokofjev süüdistas meid Lääne hukatusliku mõju alla sattumise eest.
Sama saatus sai hiljem osaks ka Heino Kaljustele ja mulle, kui me käisime ministri juures oma muusikaõpetust kaitsmas.
Natuke hiljem tegi Prokofjev mulle ettepaneku lõpetada eesti keele õpetamine ja kaotada eestikeelne keskharidus. Keskkoolis tulnuks vene keelele üle minna. Hakkasin sealsamas vastu. EKP Keskkomitees toetas minu seisukohti esimene sekretär Vaino Väljas.
Järgnevalt tegi Prokofjev ettepaneku õpetada mõningaid aineid vene keeles. Näiteks NSV Liidu ajalugu ja vene kirjandust. Ka see ettepanek ei läinud Balti vabariikides läbi. Seisin sellele nii loogikat kui ka didaktikat appi võttes vastu. Prokofjevi arvates tulnuks rahvuskoolides õpetada vene keelt kui emakeelt.
Nendes küsimustes tekkis mul sageli tüli EKP II sekretäri L. Lentsmaniga, kes ametlikult kuulutas, et NSVL Haridusministeerium tahab liiduvabariike ainult aidata. Isegi NSV Liidu Haridusministeeriumis leidus neid, kes mind mõistsid, rääkimata liiduvabariikide üksikutest haridustegelastest.
Minu ja kogu meie ministeeriumi suhtumine vene keele õppimisse oli positiivne. Vene keelt tuli õpetada ja hinnata eesti koolides kui võõrkeelt. Nüüd tuleb eesti koolides vene keel võõrkeelena oma õigele kohale tagasi. Peame arvestama, et vene keel on osa meie rahvastiku emakeel. Igal pool seda kahjuks ei tehta.
Tänapäeva probleeme ei maksa ainult minevikust otsida. Kaugeltki kõik, mida tollal tehti, ei olnud rahvusele vaenulik. Nüüd on taas päevakorral õpetajate täiendusõpe, rõhutatakse huvikoolide tähtsust. Uuesti on võetud kasutusele töövihikud. Kõik nimetatu oli juba tollal olemas.

Õpetaja töö, tunni ja kooli kvaliteet

MAIE KEEK, Tartu Saksa Kultuuri Instituudi juhataja

Meie õppeaasta on viis nädalat lühem kui Saksamaal ning õpilaste nädalakoormus ja kodutööde maht tunduvalt suuremad. Kas ei alga juba siit paljud probleemid?

Õpetaja töö hindamine on väga õrn ja paljutahuline probleem. Siin tuleb aluseks võtta nii kasvatusteaduste seisukohad kui ka ühiskonna olud ja vajadused. Täna hindavad õpetajat eelkõige kooli- ja haridusjuhid. Et maailm muutub kohutavalt kiiresti, peab seda tehes pilk olema juba homses.
Tartu Saksa Kultuuri Instituudis kohtusid 18.–21. septembrini Eesti ja Saksa koolijuhid, et võrrelda hea õpetaja, hea õppetunni ja hea kooli määratlemise kriteeriume. Saksamaalt olid Tartus Aacheni Keiser Karli nim Gümnaasiumi direktor dr Paul Wolfgang Jaegers ja Manfred Braam Õpetajate Ettevalmistusseminarist.
Tartu MHG lubas 25 koolijuhil tunde külastada, et tekiks praktiline alus hindamiskriteeriumide võrdlemiseks. Kuivõrd Eesti on üks esimesi kandidaate Euroopa Liiduga ühinemisel, on võrdlus asjakohane.
Hariduses ei esita Euroopa Liit meile erilisi obligatoorseid nõudmisi. On meie enda asi, kas tahame oma rahvast näha Euroopa tööturul konkurentsivõimelisena või mitte. Reeglid paneb paika teadagi kes.
Õpetaja töö hindamine
Saksamaal teeb ametkond otsuse õpetaja töö kvaliteedi kohta siis, kui viimane taotleb edutamist karjääriredelil, olgu kas kõrgema kvalifikatsioonijärguga õpetajakoha või koolijuhi ametikoha saamiseks. Erineva kvalifikatsioonijärguga õpetajate arv on koolile ette kirjutatud ega kasva suvalisse kõrgusse. Kõrgeim järk on igas koolis vaid ühel õpetajal – direktoril – ja seda saab taotleda vaid siis, kui vastav koht vabaneb. Seega peavad meie kolleegid Saksamaal direktori kohta taotledes vahetama kooli, kui oma koolis pole perspektiivi seda saada.
Ametialase hindamise puhul analüüsitakse õpetaja töö nelja tahku.
– Õpetaja töö kirjeldus (dokumentatsiooni alusel): õpetamisalane tegevus (tundide arv, missugustes astmetes), õppetundideväline tegevus koolis, tööalased ülesanded väljaspool kooli, osavõtt täienduskoolitusest, täiendav kvalifikatsioon.
– Erialased teadmised kasvatusteadustes, erialateadustes, ainedidaktikas, koolikorralduslikes ja õiguslikes küsimustes ning kooli juhtimist puudutavas.
– Õpetaja töö tulemuslikkus, näiteks õpetamise ja kasvatamise, hindamise, nõustamise, innoveerimise, eriti töö planeerimise oskus, tunni ettevalmistamise ja selle läbiviimise tase; õpilaste kohtlemine, õppetöö hindamise oskus; organiseerimisvõime; meediavahendite sobiv rakendamine, õppeplaani ja juhendite realiseerimine.
– Ametialane käitumine, näiteks vastutus- ja kohusetunne, usaldusväärsus, kontakteerumisoskus, koopereerumisoskus, oskus lahendada probleeme, õppimisvõime, valmidus võtta täiendavaid ülesandeid, tunniväline tegevus koolis; suhted kolleegide ja ülemustega; oskus juhatada konverentse ja nõupidamisi; oskus kirjeldada ja argumenteerida olukorda kooli õiguslikes, koolikorralduslikes ja organisatoorsetes küsimustes; läbitud täienduskoolitus.
Toodud skeemi alusel hindavad õpetaja tööd nii oma kooli direktor kui ka inspektor, otsuse teeb aga erapooletu komisjon. Vabale õpetajakohale valitakse antud kriteeriumide alusel parim ja kooli direktori kohus on valikut aktsepteerida.
Ametkondliku kontrolli osatähtsus Saksamaal langeb. Seda asendab üha rohkem ise oma töö hindamine ja analüüsimine ning sellest järelduste tegemine. See käib nii õpetaja, tunni kui kogu kooli kohta. Selleks on mitmesuguseid meetodeid: õpilaste ja vanemate küsitlused, õpitulemuste võrdlemine jne. Õpetaja ja kool otsivad ise oma töö tõhustamise võimalusi. Kooli põhiülesanded sõnastab valitsuse juurde moodustatud ekspertkomisjon, kuhu ei kuulu ühtki õpetajat, koolijuhti ega haridusametnikku.
Mis on oluline?
Saksamaa Põhja-Rein Vestfaali Liidumaa õpetaja kutsealase eeskuju mudeli olulisemad punktid on partnerlik koolikultuur, vastutus iseenda ees, pedagoogilised põhimõtted, loovus, vastutus kooli ees, kommunikatiivsed võimed, ainealane ja didaktiline kompetentsus, metoodiline kompetentsus, inimeste suunamise oskus, diagnostiline kompetentsus, nõustamisoskus, metakognitiivne kompetentsus, meediavahendite tundmine, koopereerumis- ja meeskonnatöö oskus.
Eduka õppetunni kriteeriumid: kindel struktuur ja selged eesmärgid, millest teavitatakse ka õppijaid, tasakaal tunni osade vahel, õppimis- ja töövormide mitmekesisus, iseseisva õppimise soodustamine, koos õppimise ja rühmatöö võimaldamine, õppimise seostamine meelelise kontekstiga, harjutamise ja kordamise seostamine, vahe tegemine õppimise ja saavutuste vahel, kompetentsuse kasvu võimaldamine, õpilaste võimete usaldamine, õppematerjali vertikaalne seostamine (teiste ainete ja eluga), võimalike lahenduste üle koos arutlemine, õppimiseks piisava aja andmine, õpitegevuse hindamine ja usaldusväärne tagasiside.
Kool on sunnitud üha enam töövorme majandusest üle võtma, sest just koostöövõimelised ja loovad töötajad annavad panuse ettevõtete arengusse. Seega pole aktiivsete õppimismeetodite rakendamine tähtis mitte ainult teadmiste parema omandamise, vaid ka sotsiaalse kompetentsuse kujundamise seisukohalt. Õpilaste sotsialiseerumine, nende ettevalmistamine toimetulekuks ühiskonnas on Saksa kooli kõige tähtsam ülesanne, mis on teadvustatud igal tasandil ja kirjas iga pedagoogikaõpiku esimestel lehekülgedel.
Saksamaa avastas mõned aastad tagasi, et nende haridus on võrreldes Jaapaniga keskpärasel tasemel. Leiti, et jaapanlased on vähendanud õppekavades oluliselt faktiteadmiste osa ja asetanud rõhu eelkõige sotsiaalse kompetentsuse arendamisele. Tehti järeldused ja muudeti õppekavu. Ehk on meilgi sellest õppida. Õpetajad kaebavad ammu ülepaisutatud õppekavade üle.
Hindamise kriteeriumid
Kooli hindamise kriteeriumid on usk õpilaste võimetesse, survest ja ähvardustest vaba atmosfäär, positiivne õpikeskkond ja töötingimused, konsensus pedagoogilistes küsimustes, selged sihid ja arusaadavad nõuded, õppetulemuste süstemaatiline teadvustamine, organiseeritud koolisisene enesetäiendamine, vanemate ja omavalitsuse kaasamine kooli probleemide lahendamisse, koolijuhi nõustamis- ja juhtimisalane kompetentsus, efektiivsete õpetamisstrateegiate valdamine.
Loomulikult on ka Saksamaal probleeme, millest kohtumisel avameelselt räägiti. Ajakirja “Forum Schule” augustinumbris avaldab Gustav Heinemanni Kooli direktor Eike Thürmann artikli “Teed kvaliteedile”, kus väidab, et “mõnikord on just õpetaja kõige põhilisem õppimist segav tegur, kes põhjustab klassis rahutust ja hajutab kontsentratsiooni.” Kuidas on lood meil?
Meil ja mujal
Kohtumisel tõdeti, et meie õppeaasta on viis nädalat lühem kui Saksamaal ning õpilaste nädalakoormus ja kodutööde maht tunduvalt suuremad. Võib-olla on juba see paljude probleemide põhjus? Keskastme klassides, kus noored elavad üle oma elu kõige tõsisemat kriisi, kasvab tohutult istumajääjate arv. Me peame arendama kõigi õpilaste eeldusi nii, et nad elus toime tuleksid.
Tavaliselt küsivad külalised ikka, mis nende siinsetel kolleegidel südamel on. Ma ei liialda, kui ütlen, et 80% meie õpetajatest peab kõige suuremaks probleemiks nn kehva kontingenti ja õpilaste väga erinevaid teadmisi. Kas see pole oma rahva alavääristamine? Tänapäeva nõuete kohaselt töötavad õpetajad nii ei ütle. Probleeme lahendades kasvab õpetaja ja kasvab kool.
Õpetajate palkade üleandmisele omavalitsustele andsid Saksa kolleegid negatiivse hinnangu: “Kui riik annab niisugused volitused omavalitsusele, ei pea ta haridust riiklikult tähtsaks valdkonnaks. Saksamaal oleks see mõeldamatu.”

Samal teemal: Head lahendused pole igal pool ühesugused

Edgar Krull

Pedagoogide rahvusvahelised kontaktid on alati väärtuslikud. Nii aitab ka Eesti ja Saksa koolijuhtide kohtumine neil üksteist paremini mõista ja kogemusi vahetada. Ometi tuleb silmas pidada, et esmakontaktid loovad pigem eelduse edaspidisele sisulisemale koostööle, kui võimaldavad kohe probleeme lahendada. Sellegi kohtumise eesmärki, milleks oli võrrelda hea õpetaja, hea õppetunni ja hea kooli määratlemise kriteeriume, tuleks käsitleda pigem tulevikku suunatud ettevõtmisena. Tõenäoliselt saavad selles töös suuremateks komistuskivideks erinevuste mõistmine nii hariduskorralduslikes põhimõtetes, pedagoogilistes tõekspidamistes kui ka õpetajate ettevalmistuses.
Kõigepealt tuleb tõdeda, et Euroopa Liidu riikides pole ühtseid kriteeriume ei õppetunni, õpetajate ega koolide hindamiseks. Veelgi enam, need kriteeriumid on küllalt varieeruvad isegi Saksamaa liidumaade lõikes, sest nende haridussüsteemid on autonoomsed.
Toon lisaks Maie Keegi artiklis tutvustatud Põhja-Rein Vestfaali õpetajate hindamissüsteemile Baden-Würtenbergis kavandatava õpetajate hindamissüsteemi (T. Buchbergeri jt toimetatud kogumik “Õpetajakoolitus Euroopas” (Teacher education in Europe, 1996)). Selle järgi tuleb õpetajaid hinnata regulaarselt viieaastase intervalliga. Hinnatavad valdkonnad on erialaaine teadmine, psühholoogiline arusaamine, verbaalsed oskused, pedagoogilised teadmised, võime analüüsida ja saavutada eesmärke, otsustusvõimelisus, tööle andumus ja koostöö kolleegidega ning juhivõimed. Igas valdkonnas hinnatakse neljapallilisel skaalal: nõrk, rahuldav, üle keskmise ja väljapaistev. Hindamisprotseduur algab enesehindamisest, hõlmab paari tunnivaatlust ning hindaja ja hinnatava vestlust. Süsteem polnud 1996. aastaks ametlikku tunnustust leidnud õpetajate ametiühingute vastuseisu tõttu.
Alahindamata vahetute kontaktide ja oma silmaga nähtu väärtust, ei tohiks need saada ainumääravaks meie kooliuuenduslikes otsustes. Senisest enam tuleks pöörata tähelepanu teiste riikide pedagoogiliste lahenduste kohalikest oludest tingitud eripära mõtestamisele ja nende lahenduste analüüsile teoreetilisemate üldistuste valguses. Esimene samm sellel teel on Eesti ja Põhja-Rein Vestfaali pedagoogidel astutud. On täiesti loogiline, et koostöö jätkuks esmamuljete ja kogemuste analüüsi ning üldistamisega järgmistel kohtumistel. Jõudu selleks!

Kõigepealt olgu selge, mida hinnata

BERNHARD UUSTALU

On kiiduväärt, et “Õpetajate Leht” on alustanud mõttevahetust õpetaja töö hindamise probleemidest. Õpetaja kompetentsust ja töö tulemuslikkust on vaja võimalikult objektiivselt mõõta ainuüksi ametijärkude omistamiseks atesteerimisel.
Milleks hinnata?
Ja milleks erinevad ametijärgud? Kõigepealt selleks, et stimuleerida õpetajate arengut, enesetäiendamist, püüdu paremini töötada ja väärida suuremat palka. Kuid selleks peavad õpetajale esitatavad nõuded olema asjakohased, mitte formaalsed.
Kui meil atesteerimisega 1975. aastal alustati, sooviti ergutada pidevat enesetäiendamist ja innustada paremini töötama, et paista silma rajooni/linna tasandil (vanemõpetaja) või olla tuntud riigi ulatuses (õpetaja-metoodik). Vanemõpetaja ja õpetaja-metoodiku nimetuse omistamine oli kõigepealt moraalne stiimul, aga sellega kaasnes ka 10- või 20-protsendine palgatõus. Eks tegijale paku ikka rahuldust, kui tema tööd hinnatakse ja tunnustatakse.
Tingimisi atesteerimine andis tollal võimaluse nõuda konkreetse puuduse kõrvaldamist: asuda kvalifikatsiooni tõstma, läbima ettenähtud kuuajalist kursust, täiustama õpetamise metoodikat (nagu näitlikustamine, tehniliste õppevahendite kasutamine) jms.
Kui kaugele on siis rohkem kui 20 aastaga jõutud? Millegipärast ei ole suudetud luua hindamise õiget mõõdupuud.
Kas siis vanemõpetaja erineb õpetajast ainult selle poolest, et ta on juhendanud praktikante või üleriigiliselt edukaid õpilasi, suunab pedagoogide töörühma koolis, on korraldanud pedagoogilis-psühholoogilise uuringu või esinenud lektorina, käinud viie aasta jooksul vähemalt 160 tundi kursustel...? Nimetatud tegevuste eest võiks anda küll plusspunkte, kuid kõrvale ei tohiks jätta õpetaja sisulist tööd.
Kui haridusametnik kirjatähest kinni peab, juhtubki, et oma tööga silma paistnud vanemõpetaja atesteeritakse õpetajaks põhjusel, et ta pole istunud ettenähtud arv tunde kursustel. Pole raske mõista, kuidas niisugune formaalne hinnang mõjub õpetaja töömeeleolule.
Mida hinnata?
Raivo Juuraku ja Edgar Krulli kirjutistest (ÕpL, 29.09.) selgub, millist suurt tööd on tehtud USA-s õpetajate hindamise mudeli loomisel ja millised möödalaskmisedki on sellega kaasnenud.
Pole kahtlust, et hinnata tuleks õppeaine tundmist ja õpetamisoskust, aga ka teisi edukaks tööks vajalikke oskusi ja iseloomuomadusi, nende hulgas näiteks suhtlemisoskust, töökust, nõudlikkust, empaatiavõimet jm, milleta pole võimalik saavutada häid tulemusi õppe- ja kasvatustöös.
Kui Texases valmis õpetajate hindamiseks sobiv mudel pärast aastatepikkusi uuringuid ja 16 000 õpetaja küsitlust, siis meie teadlased ja pedagoogid, kasutades teiste ja ka enda kogemusi, peaksid olema suutelised koostama rahuldava hindamismudeli juba järgmiseks õppeaastaks.
Kui on selge, mida hinnata, saab ka otsustada, kuidas seda teha.
Õpetajat saab hinnata ainult koolis
Ettepanek viia õpetajate hindamine koolist välja tuleb küll tagasi lükata. Kes see hindaja oleks ja mille alusel ta hindaks? Nii nagu autojuhi sõiduoskust saab hinnata selle järgi, kuidas ta erinevates tingimustes autot juhib, saab ka õpetajat hinnata ainult koolis.
E. Krull kirjeldab oma artiklis õpetaja hindamise 15 võimalust. Nendest on üldtuntud ja kasutusel hindamine muljete alusel ja õpilaste teadmiste-oskuste juurdekasvu ning õppetöösse ja õpetajasse suhtumise, kasvatatuse põhjal.
Õpetaja tunde jälgides selgub tema aine- ja didaktika tundmine, aga ka tööd soodustavad oskused ja iseloomuomadused. Palju ütleb vaatlejale klassi töömeeleolu ja vastastikused suhted. Kui sellele lisandub õpetaja tegevuse jälgimine väljaspool õppetunde, suhtlemises kolleegidega, osavõtmises kooli elust, läbikäimises lapsevanematega, kujunebki õpetajast tervikpilt.
Jälgides õpetaja tööd ja mõõtes õpilaste teadmiste ning oskuste vastavust nende võimetele, saabki koolijuht anda õpetaja tööle võrdlemisi objektiivse hinnangu. See oleks siis ilmselt hindamine kõrge järeldusastmega otsuste põhjal. Kui koolijuhil on sellekohane ettevalmistus ja hindamise aluseks on kindel mudel, peaksid hinnangud peegeldama töö tulemuslikkust ja olema võrreldavad. Võhikust hindaja võib teha ekslikke järeldusi, nagu on tehtud riigieksamite tulemuste põhjal.
Kes hindab?
Eks muidugi koolijuht, kelle otsene kohustus see on ja kellel on võimalik õpetaja tööd ja selle tulemusi igakülgselt tundma õppida. Sealjuures saab ta arvestada õpilaste, lapsevanemate ja vilistlaste seisukohti. Kuid ei õpilased, lastevanemad, hoolekogu ole pädevad õpetajat igakülgselt ja objektiivselt hindama.
Ka inspektor, kellel on küll spetsiaalne ettevalmistus, kuid kes on koolis juhukülaline, võib eksida. Mulle meenub, kuidas ministeeriumi inspektor külastas minu kahte tundi ja pani järgneva aruteluta kirja järeldused, mis ei vastanud minu enesehinnangule.
Oma töö esmahindaja ongi õpetaja ise. Tema saab tagasiside igast metoodilisest võttest, iga tunni või tegevuse kordaminekust. Normaalse enesehinnanguga õpetaja suudab näha nii enda saavutusi kui ka vajakajäämisi. Seepärast ongi asjakohane, et koos atesteerimise sooviga esitab õpetaja oma töötulemuste analüüsi. Sellest võib koolijuhile ilmneda mõndagi, mida ta pole seni osanud tähelegi panna.
Vaja on standardit
Eelnevale kokkuvõtteks võib öeda, et meil on hädasti vaja õpetajate hindamise sellist mudelit või standardit, millele toetudes suudab sellekohase ettevalmistuseta koolijuht õpetaja tööd objektiivselt hinnata. See hinnang oleks aluseks vastavatele komisjonidele õpetajakutse omistamisel ja atesteerimisel vanemõpetajaks või õpetaja-metoodikuks. Direktori hinnangut peaks toetama kooli atesteerimiskomisjon.
Hindamine peab olema ka tunnustamine
Sõna hindama teine tähendus on tunnustama, lugu pidama. Siin pole lood samuti kiita. Viimastel aastatel on ajakirjanduses meie õpetajatele tunnustuse asemel rohkem lugupidamatust avaldatud. Kes soovitab kuni pooled õpetajatest kui kõlbmatud töölt vabastada, kes nimetab maaõpetajaid laudalõhnalisteks tädikesteks. Ainult “Õpetajate Lehest” võib lugeda, et meil leidub koolitäite viisi toredaid õpetajaid, kes teevad edukalt oma tähtsat tööd nii linnas kui ka maal.
Siiski näib olukord paranema hakkavat. Näiteks kirjutab “Eesti Päevaleht” (6.10.) oma juhtkirjas, et “Eesti õpetajaskonna haridustasemes pole põhjust kahelda – seda enam, et nad kasutavad aktiivselt erinevaid enesetäienduse võimalusi”. Nenditakse, et uut vahetust ei tule kooli mitte pensionäride vastuseisu tõttu, nagu seni tihti väideti, vaid kasina palga pärast, mis nullib ametiau. Üha omasemaks muutub arvamus, et õpetaja on nii tähtis küll, et väärib pooleteisekordset keskmist palka.
Sellel, et meil leidub ka nõrku ja halbu õpetajaid, on objektiivsed põhjused. Riigiorganid peaksid need kõrvaldama.
Et õpetajatena töötaksid sellesse ametisse sobivad võimekad ja intelligentsed inimesed, peab riik leidma raha nende palkade kiiremaks tõstmiseks. Õpetajate tööd tuleb ka moraalselt rohkem tunnustada. Ja mitte ainult õpetajate päeval (või nädalal) ja 28 õpetajale aasta õpetaja tiitli omistamisega. Nii mõneski maakonnas ja omavalitsuses tuleks õpetajatele senisest enam tunnustust avaldada.

Malest ja elust

Sander Liivak

“Malet kui mängu ma mõistan kui elu,” kirjutab Hando Runnel essees “Male ülistus”. Malet ja elu saab võrrelda nii maletaja kui ka malendi vaatevinklist. Runnel valib esimese võimaluse ja võrdleb iga käiku ühe eluaastaga, eristamata seejuures tavalisi ja löökkäike. Ta mõistab avangut tormaka noorusena, keskmängu võimalusterohke küpse eana ning aeglast lõppmängu vanadusena, kus on raske “midagi ette võtta ning saavutada paari-kolme etturkoera ja vankri või ratsu või üksildase odaga” (Mõõk ja peegel, Tallinn 1988, lk 148–149).
Mina valin teise tee ja püüan võrrelda inimest malendiga. Sel juhul võib maletajat võrrelda Jumala, Allahi, Buddha või Taaraga.
Male on militaristlik, rassistlik ja monarhistlik, kuid mitte sisult, vaid ainult vormilt. Iga partii modelleerib valgete võitlust mustade vastu, mida alustavad alati valged. See meenutab Euroopa suurriikide koloniaalsõdu Aasias ja Aafrikas.
Mind häirib malendite sünnipärane ebavõrdsus ja kuninga ülemvõim – see tuleb ehk sellest, et õppisin enne kabetama kui maletama. Kuid mulle meeldib väga, et viimasele reale jõudnud ettur muutub lipuks – tugevaimaks, kuid mitte tähtsaimaks malendiks. Kahjuks ei saa ta iialgi kuningaks.
Õigupoolest pole lipustumine mingi kohustus: mängureeglid lubavad edukal etturil valida, kas hakata lipuks, vankriks, odaks või ratsuks. Tegelikult saab ta aga peaaegu alati lipuks, nagu vabaujuja valib krooli kui kõige kiirema stiili. Ratsustamisest on kasu haruharva, vankristamine ja odastamine jäävadki puhtteoreetilisteks võimalusteks, sest lipp on korraga vanker, valgeväljaline ja mustaväljaline oda. Ta võib liikuda ja lüüa nii ridu-liine kui ka kõiki diagonaale pidi. Nii ongi parem, sest muidu oleks eesti keeles tülikas eristada mõisteid vangerdama ja vankristama.
Kui mängitakse arvutiga, kuvab programm lipustunud etturit tõelise lipuna. Kui mängitakse puunuppudega ja etturi lipustumise ajaks on “vana” lipp juba löödud, võib võtta laua kõrvalt selle ja panna “uuslipu” asemele. Vastasel korral tuleb lihtsalt meeles pidada, kes on lipp ja kes ettur, eriti kui laual leidub veel lipustumata ettureid.
Lipul on “üheksa mehe jõud”, sest materiaalselt väärtuselt võrdub üks lipp üheksa etturiga – nii palju ettureid pole ühelgi mängijal isegi algseisus. Karjääriredeli vahepulgad jäävad etturil läbimata. Ka allapoole langeda ei saa, sest ükski malend ei etturistu (ei eturdu?) iialgi.
Kuigi kõik malehuvilised aktsepteerivad üldtunnustatud “seadusi”, saavad seadused reguleerida ainult meie tegusid ja erandjuhtudel ka sõnu, aga mitte mõtteid ja unistusi. Ainult kirik peab patuks ka mõttes sooritatud seaduserikkumist.
Maleteoorias on omaette distsipliiniks ulmemale, mis hõlmab mänge ebatavalise suuruse ja/või kujuga laudadel (ka kolmemõõtmelistel ja Möbiuse lehe kujulistel) ja/või ebatavaliste reeglitega. On suurendatud mängijate ja malendite arvu ning leiutatud uusi malendeid.
Ulmemalendeid kirjeldab Jevgeni Giki raamat “Shakki ja matematiikka” (Helsingi–Moskva 1988, venekeelne algupärand 1983). Enamik neist kannab sõjandusteemalisi nimesid. Lipu ja ratsu hübriidi nimetatakse maharadÏaks ehk amatsooniks, kuid temagi käigu- ja löögivõimalused on üsna piiratud. Veelgi vägevam on pärast Teist maailmasõda leiutatud “aatomipomm”, mille võib asetada suvalisele väljale, kus ta “plahvatab”, hävitades teatud raadiuses kõik malendid – nii “omad” kui ka “võõrad”. Algseisus pommi ei ole, selleks muutub viimasele reale jõudnud ettur. Kameeleon muutub pärast vastase malen-di löömist selle sarnaseks: kui valge ettur lööks musta ratsu, saaks temast valge ratsu või must ettur. Kamikaze ehk enesetapja lahkub laualt koos malendiga, mille ta on löönud. Taksojuht on ettur, mis liigub nii edasi kui ka tagasi. Diplomaat on malend, mis ise ei liigu ja mida ei tohi lüüa; tema kõrval on ka muud oma malendid puutumatud.
Ammusest lehesabast on mulle meelde jäänud ühe hispaania inseneri ettepanek võtta kasutusele kuubikujulised nupud, mille igal tahul on ühe malendi pilt – malendite liike on ju kuus nagu kuubil tahke. Soovi korral (või siiski teatud tingimustel?) võib mängija kuubi ümber pöörata. Võimalused on palju laiemad kui tavalises males etturi edutamiseks. Võib tekkida isegi mitu kuningat – sel juhul peab vastane matistama iga kuninga eraldi. Niisugusele imemalele vastaks elus parimal juhul pidev-, täiendus- ja ümberõppesüsteem, halvimal juhul absoluutne anarhia.

Horre Zeigeri koolimälestused on eredad

SIRJE TOHVER

Horre Zeiger usub, et temast oleks saanud hea õpetaja, aga ei kahetse, et läks teisiti ning elu viis ta muusika juurde.

Horre Zeiger sündis 1932. a Paides, kus tema isa oli kõikide kohalike koolide laulmisõpetaja. “Minu isa elulugu on tähtsam kui minu oma,” ütleb Horre Zeiger.
Tartumaalt talupoja perest pärit Juhan Zeiger oli tuntud muusikamees, helilooja ja folklorist, kes kirjutas ka kaks raamatut – “Eesti rahvaviisid” ja “Rahva muusikalise loomingu aluseid ja traditsioone” – ning valdas Tartu Aleksandri gümnaasiumi lõpetanuna ja end hiljem Berliinis täiendanuna vabalt mitut võõrkeelt. Ta oli Paide muusikaelu üks juhte ja sealse kultuurielu eestvedaja. “Olime ühiskonnaelu keskpunktis. Isa juhatas koore ja viis neid laulupeole, kirjutas muusikat näidenditele. Oma esimesed tõelised teatrielamused sain juba Paides,” ütleb Horre Zeiger, kes peab lapsepõlves nähtud “Libahunti” ainsaks tõeliseks Kitzbergi lavastuseks, kõik ülejäänud olevat lavastajate nägu. “Isa pühendas tohutult palju aega isetegevusele. Vabadussõja mälestusmärgina ehitatud orkestriauguga puurahvamajas lavastati suuri ja ilusaid operette, mida käidi Tallinnastki vaatamas ja Estoniaga võrdlemas.” Paides olid küllaltki head lauljad, esimest armastajat laulis Eesti meeskonna koosseisus Argentiinast karika toonud laskur Liivik. Oli ka oma sümfonjettorkester.
Pöördelisel 1940. aastal sai Juhan Zeigerist Väätsa Mittetäieliku Keskkooli direktor ja 8-aastasest Horrest koolipoiss. Uus võimuvahetus viis pere Väätsalt Mäosse, kus isa sai taas õpetaja koha. “Isa roll õpetajana on olnud mulle tähtsam tema perekonnapea omast. Ega meil väga tihedat läbikäimist olla saanudki. Isa oli kas koolis või rahvamajas. Kui ta kodus komponeeris, pandi uks kinni ja kästi lastel kuss olla. Seda enam on meelde jäänud isaga koos veedetud hetked ja suurema kaalu saanud tema õpetussõnad.”
Horre Zeiger peab oma isa väga heaks õpetajaks. “Ta ei olnud lahke ega hell, aga tal oli ideid, mida ja kuidas õpetada. Just ideed teevad õpetaja huvitavaks.” Juhan Zeiger õpetas peale laulmise ka matemaatikat ja teisi aineid. Pojal on siiani silme ees tema tehtud ülevaatlik, õppimist hõlbustav geomeetriatabel. Meeles on seegi, kuidas isa lahutamist õpetas. “Joonistas majad, kus elavad numbrid – ühelised, sajalised, tuhandelised –, ja maksuinspektori. Ütles, et ühelistel pole inspektorile midagi anda ja nad peavad naabrilt laenama. Nüüd jäävad aga kümnelised oma rahast ilma jne.” Luuletuste päheõppimiseks soovitas isa nende sisu piltidena paberile panna. Tarvitses vaid joonistada tuule käes kõverduv kask, kui olidki peas värsiread Juba kase ladvast lehed langvad, kõle tuul käib üle kesamaa.
“Paides mäletatakse minu isa kui elegantset meest, kel oli kodunt välja minnes alati valge särk seljas. Ema oli mansettide ja krae tärgeldamisest üsna tülpinud. Tollal pidid õpetajad eeskuju andma. Mulle on arusaamatu, kuidas saab teksade või tunkedega tundi minna. Õpetaja peab olema alati korras ja korrektne, sealt algab kasvatus peale.”
Pärast sõda sai isa töökoha Jaan Tombi kultuurihoones (praeguses Mustpeade Majas). Pere elas samas. “See oli huvitav koht. Olime Pika tänava poolt all keldris ja Pühavaimu tänava poolt kolmandal korrusel. Otse pea kohal oli kultuurihoone lava. Jäin õhtuti suure trummi tümpsu saatel magama,” meenutab Horre Zeiger.
Väike Arno
“Oskar Luts oli meie perekonnatuttav. Minu, valgete lokkidega jõnglase kohta olevat ta öelnud, et väike Arno on tagasi tulnud. Kui kirjanik kord meile külla tuli, ütles ema, et on kõiki tema raamatuid lugenud. Luts küsis, kas ka “Tagahoovis”? Ema raputas pead. “Tagahoovis” käsikiri oli alles kirjaniku portfellis. Ta lubas raamatu kohe pärast ilmumist emale saata. Saatiski, pühendusega proua Zeigerile.”
Horre Zeiger mäletab hästi ka taimeteadlast Vilbastet, kes neil külas olles alati lakas magas ja juba varavalges, kimp taimi käes, lehmi lüpsma kiirustavatelt talunaistelt nende rahvapäraseid nimesid uuris. Mäos käis külas ka helilooja Eduard Oja.
Tinasõdurid meeldisid rohkem kui muusika
“Lapsepõlves ei tundnud ma muusika vastu erilist huvi. Minu kirg oli tinasõdurid. Tänu jumalale, et isa ei sundinud mind klaverit õppima – ma ei vihka muusikat siiani.” Mürsikueas meeldis kõige enam operett. Oli juba Paides näinud Endla teatri “Silvat” ja “Marizat”, Tallinnas vaimustus “Kõrbelaulust” ja Georg Otsast. 7.–8. klassis käis pinginaabri juures mälu järgi operetimeloodiaid mängimas.
DÏässihuvi tekkis keskkoolipäevil. Tegi koos klassivendadega trio ja täiendas seda hiljem 22. kooli poistega. Eeskujuks Emil Laansoo suur orkester ja koolivend Felix Mandre, kes mängis tollal üle kogu Tallinna kuulsas Mikides. “Felix Mandre oli minu koolipoisist meheideaal. Turske laia seljaga sõbralik poiss, kes noorematesse heatahtlikult suhtus.” Mandre kutsus 10. klassis õppiva Zeigeri oma orkestrisse klaverit mängima. “Temas oli pedagoogisoont. Pani mind hoolega nooti lugema, mille eest olen talle elu lõpuni tänu võlgu.”
Kuigi sel ajal oli dÏäss keelatud, sai noor orkestrant just Mandre käe all julgust ja tuult tiibadesse. “Unistasin suuremast, viie-kuue puhkpilliga koosseisust. Kaks esimest katset bändi kokku klappida ebaõnnestusid. 1954. aasta sügisel kutsuti mind Nõmme Kultuurimajja. Ma ei tahtnud küll orkestrijuhi ametit võtta, aga kedagi sobivamat polnud. Sellest saati on mul oma bänd.” Horre Zeiger on oma orkestriga leidnud peavarju mitmel pool, 1991. aastast mängib ta Õpetajate Majas.
Kaduma läinud õpetaja
Horre Zeiger ei söandanud omal ajal konservatooriumi minna, arvates, et tal pole selleks piisavalt püsivust ega annet. Käis sõbra õhutusel hoopis kunstiinstituudi ukse taga, aga kui kuulis, et tuleb portree joonistada, läks pedasse eesti keelt õppima. Õpingud sujusid hästi, sai isegi kõrgendatud stippi. Noor pereisa, kes pidi vahel pisitütart hoidma ja õhtuti restoranides mängima, ei jõudnud paraku kõikidele loengutele. Tollal oli aga mõjuva põhjuseta puudumine surmapatt. “Dekaan Koop ütles otsesõnu, et laps pole mingi vabandus. Tema mu pedast välja puksiski. Arvan, et minust oleks saanud hea õpetaja, aga ma ei kahetse, sest nii jõudsin lõplikult muusika juurde.”
Lapsepõlves saamata jäänud klaveriõpetus tuli korvata hiljem. Horre Zeiger on väga tänulik oma klaveriõpetajale Karl Sillakivile, kes õpetas Heliloojate Liidu noortesektsiooni liikmetele ka vormianalüüsi ja harmooniat. “Sillakivi kujundas minust komponisti. Lugu harmoniseerides kasutan seni temalt õpitut. Valter Ojakäär, kes õpetas kompositsiooni, oli mõistev ja tark inimene. Sai aru, et vahel lugu lihtsalt ei tule välja, ega sundinud julmalt tagant. Järgmine juhendaja nõudis rangelt, muudkui tee. Võib-olla sellepärast mul jäigi õppimine katki. Kompositsioon on looming. Ei saa nii, et olgu kohe lugu olla.”
Kuigi Horre Zeigeril ei ole muusikaharidust, ei häbeneks ta svingorkestritele orkestreerimises konservatooriumi lõpetanutega rinda pista. On kirjutanud töömahuka artiklite sarja “Orkestreerime ise”, mida tehes õppis palju. “Pidasin end andetuks, aga nüüd, mil igal pool kuuleb nii palju andetut muusikat, saan aru, et olen “vägagi andekas”.”
Hingelt kollektsionäär
“Iga mees on hingelt kollektsionäär,” ütleb Horre Zeiger. “Plaatide kogumine käib mu elukutse juurde. DÏässmuusikas on esmane varem tehtu töötlemine. On väga huvitav võtta mõni ‰laager ja pöörata see pea peale, teha temast midagi uut ja ootamatut.” Tõelise kollektsionäärina tahab sarju täis saada ja nii jõuavad riiulile needki plaadid, mis muidu ehk ostmata jääksid.
Peale plaatide kogub Horre Zeiger veel vanu automudeleid ja kokaraamatuid. Retsepte koguma ajendas matkaharrastusega kaasnenud vajadus looduses lihtsatest ja käepärastest asjadest toitu valmistada. Huvi kasvas ja nüüd on tema Mustamäe korteris riiulitäite viisi paljude maade kokaraamatuid, osa neist isegi tsaariaegsed.
“Ma ei liialda, kui ütlen, et loen t‰ehhi, poola, rootsi, soome, inglise, saksa ja vene keeles. Ainult ungari keelest ei saa kuidagi jagu. Kokanduses ahvatleb mind nii nagu dÏässiski arranÏeerimine ja improvisatsioon. Ühtede ja samade ainete nii nagu oktaavi nootidega laveerides saab luua palju erinevaid kombinatsioone. Olen ka ise paar toitu välja mõelnud. Raadio 2 ettepaneku kokandussaateid teha võtsin vastu peamiselt sellepärast, et ise targemaks saada. Õppimiseks ei pea ma end kunagi liiga vanaks. Püüan kõik toidud ise läbi teha. Tõsi, rohkem teeb seda minu abikaasa, mina otsin retsepti ja annan nõu.”
Paljud Eesti kaunid paigad jalgsi läbi käinud mees häbeneb, kui teda vanaks matkajaks kutsutakse. “Ma ei ole matkaja, olen reisimees. Ma pole käinud päevas 20 kilomeetrit ega kandnud 28-kilost seljakotti.” Talle meeldib olla olukorra peremees ja ilusa ilmaga kauemaks järve äärde jääda, kui esialgu kavas oli. Armastab kirjanduslikke matku ja valmistab need hoolikalt ette.
Õpetaja kogu eluks
1. keskkooli viimases poiste lennus lõpetanud Horre Zeiger ütleb, et oma elust mäletab ta kõige eredamalt kooli, õpetajatest hindab kõige kõrgemalt emakeeleõpetaja Kressi. “Rihard Kress oli geniaalne õpetaja, ääretult huvitav isiksus ja õpilastele suur autoriteet, kes kasvatas poistest mehi. Kuigi arvan, et olin üks ta lemmikõpilasi, ei andnud ta mulle kröömigi armu.
Kressi kuulus lause oli, et reegel ilma näiteta ei maksa midagi, aga hea näide on ise reegel. Ta valdas väga hästi materjali, luges värsse ja tsiteeris proosat peast. Pühendas palju aega eestikeelse kirjanduse tekkeloole. Kalevipoega suhtus kriitiliselt. Ütles, et ega ta väga suure mõistusega olla saanud, kui siil pidi teda õpetama, kuidas lauaga lüüa.
Kressi vastand oli kuivikust matemaatikaõpetaja Männik. Õpetamisest tülpinud, ei viitsinud ta isegi õpilase nime korralikult välja öelda, kraaksatas midagi ebamäärast, nii et kolm poissi hüppasid korraga püsti.” Horre Zeiger ei saanud matemaatikas kuidagi jalgu alla ja jäi 10. klassis istuma. Arvab, et kui tal oleks olnud õpetaja, keda ta poleks kartnud ja kes oleks matemaatika kättesaadavaks muutnud, nagu üks asendusõpetaja seda tegi, poleks seda juhtunud. “Minu kõige hirmsam unenägu on – nägin seda alles paari aasta eest –, et ma ei saa matemaatikaeksamil hakkama. Üles ärgates on süda rinnus kinni.”
Õpetaja Kressi kasvandik imestab, miks õpetajad oma kunagisi õpilasi, praegusi riigimehi, raadio- ja teleajakirjanikke nende viletsa eesti keel pärast ei sõitle. “Miks peab olema trend, kui on olemas ilusad sõnad moejoon ja moevool? Raadio, eriti noorteraadio rikub kõrva. Muidugi, võib ju nupu lainelt ära keerata, aga see pole lahendus – eestikeelne programm peab olema korrektses eesti keeles. Neid, kes pidevalt valesid keelendeid kasutavad, tuleks trahvida.” Zeiger pole rahul ka meie presidendi keelekasutusega. “President on rääkinud “lollidest eesti ametnikest” ja “lennujaama peldikust”. Kress õpetas, et haritud inimene ei kasuta sõna “loll”.
Kressil oli minu isaga väga palju ühiseid jooni. Mõlemad olid entsüklopedistid – valdasid peale oma ala ka teisi või teadsid neist midagi. Mõlemad oskasid läbi lillede öelda, aga ka teravad ja pilkavad olla. Pilge on aga eluvõitluses kõige parem enesekaitse.”

Igal lapsel on õigus areneda

VIIVI EKSTA

Möödunud nädalal toimus alushariduse ülemaailmse organisatsiooni OMEP Põhja- ning Baltimaade võrgustiku kolmas ühiskonverents, mille korraldasid Eesti ja Rootsi OMEP. Organisatsiooni eesmärk on luua lapsele soodne arengukeskkond.
“Oleme täna siin, et laste tulevik oleks parem,” ütles 4. oktoobril Rahvusraamatukogusse konverentsile kogunenuile Rootsi OMEP-i esindaja, ühiskonverentside idee algataja ja käivitaja Gunilla Kalderen. Huvilisi registreeriti avapäeval 237.
Esimese konverentsipäeva avas praktiline õppetund sellest, kuidas Eestis algab alusharidus. Musamari beebikooli emad oma silmateradega esitasid tempoka etteaste. Mõni tund hiljem tegid sama isad Vello Vaheri juhtimisel, aga esinemise raskusaste oli tunduvalt kõrgem.
Ettekanded keskendusid laste õigustele. Ka need, millel sellega esmapilgul tegemist pole – näiteks puudelapse õigus areneda, lapse õigus mängida.
Mõned väljanopped
– Eestis on laste (sealhulgas väikelaste) õigused vähe teadvustatud, teadmisi napib ka lasteaiaõpetajatel. Sellepärast on Rootsi eeskujul koostatud kolm raamatukest erinevatele vanuseastmetele ja tehtud metoodiline materjal, kuidas koolieelikutele arusaadavas vormis nende õigusi tutvustada. 13 lasteaias läbi viidud projekt “Mul on õigus” andis positiivse tagasiside. (Malle Hallimäe, Eesti.)
– Varasematel aastatel ei õnnestunud Leedus osal puudelastel kasutada oma õigust areneda. Olukord on viimase kümne aasta jooksul kardinaalselt muutunud, seda eelkõige pedagoogide suhtumises. (Ona Monkeviciene, Leedu.)
– Sankt-Peterburgis toimub laste aktiivne intellektualiseerimine. PrestiiÏikasse kooli saamise nimel kantakse vanemate laste õpetamise meetodid väikelastele üle. Varase sekkumise instituut püüab selle tendentsiga võidelda, kuigi põhiliselt tegeldakse erivajadustega laste- ga. (Viktoria Rõ‰kina, Jekaterina Klot‰kova, Sankt-Peterburg.)
– Perre soovitud lapsed on intelligentsemad, kuna nendega tegeldakse rohkem. Vanavanemate osa laste arendamisel on suur. Peaks mõtlema sellele, et nemadki vajavad koolitust. (Marika Veisson, Eesti.)
– Suuremat tähelepanu vajavad andekad lapsed. Neid on saja lapse hulgas ainult mõni ja nad on ühiskonna rikkus. (Maie Vikat, Eesti.)
– Rootsis on mänguteraapia väga populaarne, kuna on leitud, et lapsed, kes saavad mängida, palju tahavad, paranevad kiiremini. Iga lastehaigla Rootsis võib oma mänguteraapia ruumi üle uhke olla. Nüüd on Mare Leino vahendusel eesti lugejatelegi kättesaadavaks tehtud professor Ivonny Lindquisti raamat “Mänguteraapia”. (Gunilla Kalderen, Rootsi.)
– Reggio Emilia pedagoogiline kogemus on väikelaste sotsiaalse käitumise arendamiseks sobilik lähenemisviis ka Eesti oludes. (Maarika Pukk, Eesti.)
– Piir probleemlaste ja tavalaste vahel on suhteline. Mänguelemente oskuslikult tundi tuues võib õpetaja saavutada üllatavalt häid tulemusi. (Mare Leino, Eesti.)
– Lapse kasvatamine on looming ja kasvataja arenemine koos lapsega – vastastikune emotsionaalne ja vaimne tegevus, millega kaasneb suur vastutus: lapse tundemaailma korrastamine ja hingelise tasakaalu toetamine. (Aili Vint, Eesti.)
– Päeva märksõnad võttis kokku istungi juhataja Ene Tomberg.
– Märka last, rõõmusta ta hinge.
– Loe, laula, mängi koos lapsega, mäng on kasvatuse võluvahend.
– Laps on andekas. Avasta see varakult ja arenda last vastavalt.
– Laps on loov, alati võimeline looma midagi uut ja ainulaadset.
– Anna lapsele iga päev pisutki soojust.
– Tee kõik selleks, et laps tunneks ennast maailmas turvaliselt.
– Seleta lapsele, mida ta ei tea ega tunne, siis ei hakka laps ootamatuid olukordi kartma.
– Ära unusta, et midagi lapsest on alati ka sinus.
Kogemusest õppimas
Väliskülalised sõitsid otse konverentsilt Tartusse, kus kahele järgnevale päevale oli planeeritud tihe programm. Tutvustati Tartu linna koolieelsete lasteaedade võrgu planeerimist, tööd puudelastega ning “Hea alguse” programmi metoodikat ja selle rakendamist Eestis. Tartu Õppekeskuses tunti huvi Perekasvatuse Instituudi tegevuse vastu, kuna lapsevanemate harimine ja pereuuringud on aktuaalsed igal pool. Õhtul heideti pilk ülikoolile, käidi koolides ja lasteaedades.
Kolmest pingelisest päevast kokkuvõtteid tehes olid kõik osalejad üksmeelel, et OMEP pakub suurepärase võimaluse tutvuda sellega, mis oma õuest kaugemal tehakse. See sunnib võrdlema ja paralleele tõmbama ning pakub lahendusi omadele probleemidelegi.
Cësise rajooni koolieelse kasvatuse koordinaator Gaida Varava jagas tunnustust kokkusaamise ettevalmistajatele. Eriti õnnestunuks pidas ta konverentsi nii sisult kui ka osavõtjate rohkuselt. Huvitav ja õpetlik oli kuulata Tartu kolleegi ettekannet. Probleemid on Cësises ja Tartus üsna sarnased, nii siin kui seal asuti kümmekond aastat tagasi lasteaedu sulgema, nüüd ei jätku soovijatele kohti. Ometi saab Tartus 81% vastavas eas lastest lasteasutuses käia, Cësises ainult 51%. On, mille üle mõelda. “Koju sõidame rikkamana, kui siia tulime,” tegi Gaida Varava optimistliku kokkuvõtte.
Ona Monkeviciene oli rahul, et Eestis tõlgendatakse “Hea alguse” programmi teisiti kui Leedus. Ta on skeptiline võõrsilt laenatud projektide sissetoomise suhtes: “Nüüd näen, et oskame neid projekte igal maal omamoodi tõlgendada, ühendada oma kultuuritraditsioonid moodsate tehnoloogiatega.”
Kiitvaid sõnu ütlesid lasteaedade ja koolide kohta kõik. Gunilla Kalderen: “Teil Eestis on häid näiteid, kuidas lapsi arendada.”
Kuigi Eesti OMEP on alles lapsekingades (võeti maailmaorganisatsiooni vastu alles mõned kuud tagasi), tulid korraldajad toime ning Eesti OMEP-i president Mare Leino ja tegevjuht Helje Roolaan pälvisid külaliste tänu.

Tallinna aasta õpetajad

Õpetajate päeval võtsid Tallinna abilinnapea Liisa Pakosta ja haridusameti juhataja Erkki Piisang linnavalitsuse residentsis vastu linna aasta õpetajaid. Pildil (vasakult): emakeele ja kirjanduse õpetaja Asta Lass, käsitöö ja bioloogia õpetaja Valve Hiob (mõl Nõmme PK), kehalise kasvatuse õpetaja Sulev Siider, ajalooõpetaja Anu Sotter (mõl Nõmme G), matemaatikaõpetaja Endel Kristjan (Tln Kesklinna Täiskasvanute G). Tiitli pälvisid veel Virve Oim, Saksa G matemaatikaõpetaja, Olga Ivanova, Mustamäe RG eesti keele õpetaja, Siiri Ernesaks, 32. KK huvijuht, Villu Raja, Eesti Kõrgema Kommertskooli matemaatikaõpetaja, Ljudmila ·ein, Kesklinna Vene G inglise keele õpetaja, Viktoria Safonova, Lasnamäe Vene G algklassiõpetaja, Liili Eelmäe, Laagna G eesti keele ja kirjanduse õpetaja, Svetlana Alhassova, Lasnamäe G bioloogiaõpetaja, Ebe Jalast, Lasnamäe ÜG geograafiaõpetaja, Viktoria Ivanova, Liikuri Lasteaia juhataja.

Informaatika – millises staatuses?

REIN PRANK, TÜ arvutiteaduse instituudi dotsent

Käesoleva artikli kirjutamise vajadus tekkis asjaolust, et autor sattus oktoobri lõpus Tartus toimuva konverentsi “Reaalained ja uus õppekava” korraldajaks informaatikas ja on seega kohustatud diskussiooni sisse juhatama. Kevadel palusin selle sissejuhatuse ette valmistada haridusministeeriumi värskelt moodustatud ainenõukogul (kellelt oli alust loota ka õppeaasta alguseks informaatika ainekava uut versiooni). Seni seda algatust ega ka ainekava siiski tehtud ei ole ja ainenõukogu on jätnud oma seisukohad välja ütlemata ka koolide listis toimuval diskussioonil aine sisu ja õpetuse kvaliteedi kohta. Hiljuti lisandus veel üks põhjus: informaatika kui õppeaine s(t)aatuse kohta on konkreetsed otsused välja pakkunud hoopis teiste probleemide jaoks loodud kollektiiv – haridusministri moodustatud “Tiigrihüpe Pluss” strateegia töörühm.
Alljärgnevas püüan kirjeldada aine lühikest ajalugu, iseloomustada praegust formaalset staatust koos sellest tulenevate probleemidega ja tuua välja need küsimused, mis tuleks lähemal ajal lahendada. Kogu tekstis on termineid informaatika ja arvutiõpetus kasutatud sünonüümidena.
Mida seni on õpetatud?
Kuigi täppisteaduste süvaklassides õpetati programmeerimist ja arvutite kasutamist edukalt juba alates 1960. aastatest, kerkis küsimus informaatika (tol ajal peamiselt programmeerimise) õpetamisest tavakoolis esmakordselt 1980. aastate keskel seoses akadeemik Jer‰ovi üleliidulise initsiatiiviga, kus kuulutati peamiseks eesmärgiks algoritmilise mõtlemise õpetamine. Ka Eestis tõlgiti ära üleliiduline õpik ja töötati välja kooliarvuti Juku. 1990. aastate alguses alustati HM-i tsentraliseeritud arvutitarneid koolidele. Eestis toimus kogu töö selle ainega nii NSVL-i koosseisus kui oma riigi ajal vabatahtlikkuse ja kohaliku initsiatiivi alusel. Keegi ei teinud uue teaduse õpetamist koolidele kohustuslikuks. Täielik vabadus oli koolidel (tegelikult informaatikaõpetajal) ka küsimuses, mida õpetada. Toodetud/ostetud arvuteid jagati samuti projektide alusel, s.t sinna, kus oli nende mõistlikuks kasutamiseks kompetentseid õpetajaid. Juba sellel ajal tekkis ainekava küsimus. Õpetajad soovisid seda, aga ministeeriumi esindajad pakkusid neile vabadust.
1990. aastate algusest hakkas arvutiõpetuse suund maailmas muutuma. Seoses personaalarvutite levikuga olid ettevõtetes ja riigiasutustes tekkinud töökohad, kus kohapeal midagi programmeerimata kasutatakse standardset või antud valdkonna (raamatupidamine, laoarvestus jne) tarkvara, millele lisandub elektronposti ja teiste üha mitmekesisemaks muutuvate võrguteenuste kasutamine. Töö arvutil muutus elitaarsest tegevusest paljudele vajalikuks, sealjuures tavaliste võimetega töötajale jõukohaseks ja äraõpitavaks ametioskuseks. Igapäevatöös vajalikud arvutioskused on saanud nõutud kaubaks tööjõuturul ja nende oskuste andmine tõstab kooli mainet. Standardse arvutitöö õpetamine nõuab ka õpetajalt programmeerimisega võrreldes märksa lihtsamaid oskusi ja teadmisi.
Kontoritarkvara (eriti tekstitöötluse ja tabelarvutuse) kasutamine jõudiski koolidesse ja muutus arvutiõpetuse peamiseks sisuks. Muudest õpetatavatest teemadest on tähtsamad failihaldus, elektronpost ja “surfamine”, graafikapaketid. Paljudes koolides kasutatakse arvutiõpetuse tunde ja arvutiõpetaja abi teistes ainetes tehtavate tööde vormistamisel (referaadid, kirjandid, projektori abil tehtavad ettekanded). Informaatika tunni arvel võidakse arvutil töötada ka mõne teise õppeaine õpiprogrammidega.
Paralleelselt tarkvara arenguga on muutunud riistvara. Nagu kõikjal mujal, on koolides samuti ainuvalitsevad IBM PC tüüpi arvutid ja meie koolide arvutipark on küllalt uus. Praeguseks on peamiselt tänu Tiigrihüppe riistvarasummadele, aga ka kohalike võimude kaasabile arvutiõpetuse õpetamiseks sobiv klass olemas sadades koolides. Enamasti on neil ka internetiühendus. Samal ajal ei saa aga väita, et materiaalne külg lubaks arvutiõpetust õpetada näiteks kõikides keskkoolides, põhikoolidest rääkimata.
Informaatika täna
Kehtiva riikliku õppekava järgi on informaatika Eesti koolides valikaine. Kuigi informaatikat õpetavate koolide arv on kasvanud üsna suureks ja mitmed listidiskussioonides esinejad kutsuvad üles ainet kohustuslikuks muutma (tugevam osa meie majandusest oleks sellest huvitatud ja näiteks kõrgkoolides pole tudengil ilma arvutioskusteta võimalik tööd teha), pole see entusiastide soovidest hoolimata lähiajal võimalik. Aine kohustuslikuks muutmise eel peaks riik eraldama vastava summa kõigis (kesk?)koolides arvutiklasside sisseseadmiseks ja koolitama välja vajaliku arvu informaatikaõpetajaid. Praegu kumbki tingimus täidetud ei ole ja vähemalt teine nendest ei ole täidetav ka ühe kiire “hüppega”.
Palju vaidlusi ja etteheiteid on põhjustanud konkreetsetes koolides õpetatava aine ettearvamatu sisu ja õpetamise kvaliteet. Kvaliteet on selle aine puhul kindlasti õpetajakoolituse probleem, tulemusi annaks asjalik komplekt õppekirjandust. Etteheited sisule on aga seotud ainekavaga.
Määramatus aine sisus ei tulene üksnes sellest vabadusest, mis koolidel on informaatika (valikaine jaoks kõigest soovitatava) ainekava rakendamisel. Informaatika valikainete alt leiame õppekavast mõned 1–2 moodulist koosnevad eri valdkondi käsitlevad kursused. Kursuste kirjeldused on sellised, et nendest on õpilastele antavaid konkreetseid teadmisi ja oskusi väga raske välja lugeda. Otseselt pole neis ühegi mooduli mahtu välja öeldud, aga eeldatavasti on see standardne. Mõned moodulid on sellised, et neid vaevalt praegu koolis õpetatakse, sagedamini õpetatavat materjali võime leida kuues moodulis.
Mida saab sellisest ainekavast õpetaja? Kui näiteks matemaatika jaoks eraldab mingi kooli õppekava gümnaasiumis aega 12 mooduli jagu, siis saab tõepoolest riiklikust kavast valida mingi arvu mooduleid ja jätta ülejäänud välja või teha neist 1–2 mooduli aja arvel ülevaade. Mida aga teha siis, kui kool eraldab aega ainult ühe või paari mooduli jaoks, nagu see informaatikas üsna tüüpiline on? Või juhul, kui algavaks õppeaastaks antakse 70 tundi ja pole teada, kas see on kõik või jätkub aine tulevikus? Ainekava saavad tema moodul-ideoloogia vaimus rakendada ainult need koolid, kus eraldatav aeg vastab enam- vähem kõigi moodulite summale. Praktilise arvutikasutuse alustamiseks on aga õpilasel vaja materjali õige mitmest moodulist. Resultaadiks on, et ükski kool ei õpeta ainekava järgi (= mingit hulka terviklikke mooduleid), vaid “ülevaadet”.
Erinevalt teistest ainetest informaatikaõpetajal oma ainekava koostamiseks mingit üldtunnustatud eeskuju ei ole. Kõigepealt paneb see iga õpetaja eraldi tegema seda tööd, mille kõrgema tasemega spetsialistid peaksid juba olema ära teinud. Isegi kui õpetaja materjali ennast valdab, on tal ikkagi probleeme sobiva mahu valikul. Koolides, kus informaatikaõpetaja kvalifikatsioon on madal, valib ta aga tihti lihtsalt selle, mida ise enam-vähem oskab. Mingit kohustust tegelikult olulisem materjal kõigepealt endale selgeks teha ja siis õpilastele õpetada ainekava praegu õpetajale ei pane. Pole ka pika aja jooksul kogutud didaktilist abimaterjali õpetajatele, nagu on muudes ainetes.
Iga õppeaine õpetamisel on oluline õpik. Hoolimata aine kasvavast populaarsusest ei võtnud HM midagi ette õpiku saamiseks. Pika ootuse järel tegi olulise sammu hoopis Kuressaare õpetaja Tiit Tilk, avaldades esialgu oma kulu ja kirjadega “Arvutiõpiku”. Ministeerium on andnud loa raamatu 1999. a ilmunud trüki esilehele kirjutada “Arvutiõpik vastab riiklikule õppekavale”. Ega ta tegelikult vasta küll, sest räägib praktiliselt ainult oskustest (mitte teadmistest) ja katab mooduleid üsna erineval määral. Praegu asendab T. Tilga õpik aga lisaks muule paljudes koolides ka ainekava. Kuigi ei kata kogu materjali, on see ikkagi üks konkreetne alus, millest lähtuda.
Informaatika ebamäärane staatus on takistanud õpetajate püsikaadri väljakujunemist. Kui ühes koolis võib töötada kutsega ja suurte kogemustega asjatundja, siis naabritel on paremal juhul ametis mõni arvutil erialatööd tegev lapsevanem, aga tihti ka õpilaste arvu kahanedes koormust vajav kauge eriala õpetaja või ühismajandi lagunedes tööta jäänud agronoom. Nii Tartu Ülikoolis kui ka Tallinna Pedagoogikaülikoolis saab informaatikaõpetaja kutse. Selle eriala valivad aga vähesed ja kooli tööle lähevad üksikud. Amet on raske ja informaatiku oskuste ning teadmistega teenib mujal palju rohkem.
Üllataval kombel on informaatika kui õppeaine peaaegu kajastamata ka Õpetaja Võrguväravas. Me ei leia sealt informaatika ainesektsiooni ega informaatikateemalisi linke, on üsna väike õppematerjalide kogu ja vaikelu elav vestlusring. Informaatikast räägitakse rohkem koolide listis.
Praegust informaatikaõpetust iseloomustavad veel paar tõenäoliselt ajutist momenti. Paljudesse koolidesse on arvutiklass tekkinud alles viimastel aastatel ja siis alustati informaatika algõpetust nullpunktist paljudele klassidele korraga, s.t hulk klasse õppisid ühte ja sama materjali. Informaatikaõpetajad olid ülekoormatud, mõned soovijad jäid ainest hoopis ilma ja arvutiklassides ei jätnud kuni õhtuni toimuvad tunnid aega kodusteks töödeks. Lähemate aastatega saavad võlad vanemate klasside ees likvideeritud ja aine iga osa hakatakse õpetama ainult ühes klassis.
Järgmisena kipub pendel teisele poole kalduma. Juba on palju koole, kus informaatika tunde on mingist keskastme klassist alates kuni abituuriumini peaaegu kogu aeg. Ei kujuta ette, mida seal sellises tohutus mahus õpetatakse. Sekretärikoolituse peendetaile muidugi jätkub, aga nende õpetamist ei peaks üldhariduskool enda peale võtma. Õpilaste koormus on ju niigi suur. Ülikoolis peab tudeng stuudiumiga hakkama saama, olles läbinud arvutiõpetuse, kus on 8 tundi loenguid ja 32 tundi praktikume. Mingi erinevus on muidugi tudengi ja kooliõpilase aine omandamise kiiruses, aga kindlasti mitte viis või seitse korda.
Tuleks rääkida ka Tiigrihüppe senisest rollist. Koolide listist võisime hiljuti lugeda etteheidet, et Tiigrihüppe juhtijad pole informaatika õpetamise probleeme nelja aastaga ära lahendanud. Keegi ei ole Tiigrihüppele andnud volitusi HM-i õppekavade talitust asendada. Ainekavade eest vastutab seni ministeerium.
Kaks parteid
Kõik arvuteid kasutavaid koolid maailmas õpetavad informaatikat, aga mitte alati arvutiõpetust kitsamas mõttes. Õpetamise viisi järgi võib rääkida kahest koolkonnast.
Eraldi ainena õpetatakse informaatikat enamikus riikides üldjoontes samuti nagu meie koolides. Vast ainult endised sotsialistlikud riigid on erandiks, õpetades küllalt suures mahus programmeerimist.
Teises koolkonnas lähtutakse tõsiasjast, et kõigi elus vajalike valdkondade jaoks pole võimalik eraldi õppeaineid moodustada. Informaatikaoskused püütakse kätte anda töö kaudu teistes õppeainetes ja informaatika pädevused on integreeritud teistesse ainekavadesse. Näiteks võidakse tekstiredaktorit kasutada emakeeletundides ja kodutöödes, tabelarvutusega tutvuda matemaatikas, töötada graafikaprogrammiga joonistamistunnis, e-posti oskused aga omandada võõrkeeletunnis Inglismaale kirju saates. Õpilased on integreeritud õpetuse puhul tõenäoliselt paremini motiveeritud, sest nad ei lahenda mitte abstraktseid arvutiõpetuse ülesandeid, vaid teevad kindla eesmärgiga tööd.
Hariduse ja ka informaatika omandamise poolest edukaid riike on mõlemas suunas. Sealjuures pole arvutite kasutamisel kaugele jõudnud riikides informaatika tihti õppeaineks, sest paljud õpilased saavad vajalikud oskused juba kodunt, kus ka vanemad on võimalised üht-teist õpetama. On ka riike, kes oma koolidele kumbagi lähenemist otseselt ette ei kirjuta.
Vaatleme mõningaid argumente, mida peab ühe või teise suuna valimisel arvestama.
– Aeg. Kui arvutiõpetus on eraldi õppeaine, peab sellele eraldama teatud arvu tunde mingi(te)s klassi(de)s. Igal arvutiõpetuse nädalal kulub õhtupoolikutel tõenäoliselt hulk arvutiklassi tunde arvutiõpetuse koduülesannete tegemiseks. On aga üsna kindel, et teatud osa kummastki ajaressursist läheb ka aine “sisemisele ilule”, teiste ainete sees õpetamisel jääks see aeg kulutamata. Teisalt on karta, et teiste ainete õpetajad ei valda alati kõige ratsionaalsemaid meetodeid ja kulutavad informaatika probleemide lahendamiseks ülearu aega.
– Õpetaja. Kui informaatika on eraldi õppeaine, siis koolis (või vähemalt paari naaberkooli peale) peab olema selline õpetaja, kes on suuteline kogu arvutiõpetuse ainekava õpetama. Haritud informaatikaõpetajate väljakoolitamine on küllalt kulukas. Pole aga selge, et vastavate oskuste andmine (koos õpetamismetoodikaga) teiste ainete õpetajatele on odavam lahendus. Kaugema eesmärgina tuleb meil kunagi selline aeg, kus kõik kõrgkooli lõpetanud õpetajad tunnevad nii üldtarkvara kui ka arvuti kasutamist oma aine õpetamisel. Praegu aga on meil veel mitmeid didaktika õppetoole, kus pole ühtegi oma aine tarkvara alal kompetentset õppejõudu.
– Sisu (pädevuste) katmine. Mõne aja pärast on põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamisel nõutavad arvutialased pädevused riiklikus õppekavas paika pandud. Kui vastavaid teadmisi ja oskusi kavatsetakse õpetada teiste ainete kõrvalproduktina, peab keegi panema teiste ainete ainekavadesse paika need tegevused, mis vajalikud teemad ära katavad. Paraku ei saa neid praegusel etapil kõigi koolide jaoks ühesugusel viisil jaotada. Kui ikka mingi kooli emakeeleõpetaja arvutil ei tööta, ei saa talle usaldada ka tekstiredaktori õpetamist ja see töö tuleb teha kohustuseks füüsikaõpetajale, kes asja pisut oskab. Kes aga jaotaks neid ülesandeid koolis, kus pole ühtegi õpetajat, kes kogu informaatika ainet valdab? Mõnes koolis ei kata aga tõenäoliselt ka kõigi muude ainete õpetajate teadmised kokku vajalikku materjali. Ise programme kasutada ehk osatakse, aga sellest ei piisa klassi ette minekuks.
Teoreetilise aruteluga neist kahest suunast õigemat leida pole vist mõtet. Õpetajate kompetentsuse argument on Eestis asja lähemateks aastateks paika pannud. Koolid on valinud suuna, kus informaatika on õppeaine, sest seda on võimalik õpetaja olemasolu korral realiseerida. Ministeerium ja ainenõukogu peaksid looma tingimused sadades koolides õpetatava aine õpetamiseks.
Kuhu püüda ja mida teha?
Allakirjutanu arvates ei saa haridusministeerium aine praegust staatust (valikaine) muuta. Aine olemasolu üle peab otsustama endiselt kool, lähtudes oma õpilaste huvidest ja ressurssidest. Informaatika kohustuslikuks muutmine eeldaks tõsist poliitilist otsust, kaasa arvatud senistest veel tükk maad suuremad investeeringud riistvarasse, tarkvarasse ja õpetajakoolitusse.
Kui lähtume koolide valitud suunast (informaatika on õppeaine), siis vajame järgmist.
– Ainet õpetavate koolide suurt arvu ja mitmekesisust arvestades tuleb koostada nii põhikooli kui ka gümnaasiumi jaoks paar eri mahuga soovituslikku ainekava, mis kataksid informaatika valdkonna erineva põhjalikkusega.
– Vastavalt ainekava(de)le tuleb organiseerida õpiku ja õpetaja materjalide kirjutamine.
– Tuleb selgitada välja informaatikat õpetada soovivate koolide hulk ja lugeda kokku olemasolevad informaatikaõpetajad. Vahe katmiseks tuleb investeerida õpetajakoolitusse.
Kulutused nendele töödele on suured, sest ühiskondlikus korras neid probleeme ei lahenda. Aga kulutusi tuleb võrrelda koolides oleva riistvara ja kasutult seisva tarkvara maksumusega. Kui kulutame raha ainult neile probleemidele, mida on lihtsam lahendada, siis kulutame tühja.
Millest võiks alustada?
1. Suure hulga koolide kogemuste baasil tuleks jõuda konsensuseni, millise tunnimahuga võiksid olla põhikooli ja gümnaasiumi informaatika soovitatavad ainekavad ning millistes klassides oleks optimaalne informaatikat õpetada.
2. Leppida kokku eri valdkondade maht igas ainekavas.
3. Leida inimesi ainekavade kiiremaks väljatöötamiseks ja õpikute kirjutamiseks.
On muidugi võimalik, et Eesti valib tõepoolest suuna informaatika õpetamiseks paljude teiste ainete ainekavade kaudu. Selle suuna valinud peaksid konverentsil esinema konkreetsete plaanidega, kuidas nad on vajalikud pädevused oma koolis ainete vahel jaotanud ja mida nad sellest teistele kasutamiseks soovitavad.
Kindlasti on võimalik ka vahepealne lahendus. Allakirjutanu näeb tulevikku, kus on olemas informaatika kui aine, aga praegusest (keskmisest) väiksemas mahus. Paljud praegu informaatika tunnis õpetatavad oskused saadakse teiste ainete õppetööd tehes. Aga ka tulevikus ei õnnestu kõiki informaatikateadmisi teiste ainete vahel jaotada. Vajadus informaatika ainekava ja õpiku järele jääb ka kompromissvariandi korral alles.

---

Ajaloo ainenõukogus

ILJE PIIR

26. septembril toimus ajaloo ainenõukogu koosolek. Päevakorras olid õppekirjanduse kinnitamine ja muudatused ajaloo ainekavas.
Esimesena kuulati Regio esindaja Leida Lepiku ülevaadet, mida on tehtud ja mis on veel vaja teha haridusministeeriumi tellimusel valmiva ajalooatlastega. Kirjastus sai nõuandeid retsensioonide tellimiseks. Esmapilgul jätsid atlased väga hea mulje. Kvaliteedi ja aja nõuetest tingituna trükitakse atlased väljaspool Eestit, kavas on saata need koolidesse enne jõule.
Järgmisena arutati õpiku “Inimene. Ühiskond. Kultuur” 3. osa käsikirja. Retsensendid Anu Raudsepp ja Aivar Koks leidsid, et see on ebaühtlase tasemega, üldistuste osa on nõrk, käsitlus on riikidekeskne, tekst on raskesti jälgitav ja kõrvaliste eraeluliste seikadega üle kuhjatud, esineb vigu nimede kirjutusel, puudub industriaalühiskonna käsitlus. Lähtuvalt õppekavast oleks vaja lisada üldistavaid osi, mõnevõrra parandaks olukorda peatükkide järjekorra muutmine, kunstiteema kultuuriteemaks arendamine. Otsustati õpiku “Inimene. Ühiskond. Kultuur” 3. osa käsikirja mitte kinnitada. Uuendatud ja uuesti retsenseeritud käsikiri paluti esitada ainenõukogule hiljemalt 10. novembril.
Arutati, missugune peaks olema miinimumõppevahendite loetelu ajaloos. Leiti, et munitsipaalvõimud peavad tagama õpikute, atlaste, kaartide, lüümikute, allikakogumike ja õpetajaraamatute olemasolu. Töövihikute soetamisel vajavad koolid munitsipaalvõimude rahalist tuge, kuigi õpilased ostavad hiljem töövihikud välja.
Lähtuvalt õppekava muutmise võimalusest vajavad parandamist ajaloo ainekava õpitulemuste ja pädevuste osad. Ainenõukogu töötas õppekava ja ainekava pädevuste, eesmärkide ja õpitulemuste osadega ning esitas mõningad ettepanekud aineaktiivile, mis töötas 29. septembril. Kuivõrd ajaloo ainetundide kohustuslikku mahtu on alates 2001/ 02. õa kõigis kooliastmetes vähendatud ühe tunni võrra, töötas ainenõukogu ainesisu ümber. Uus ainesisu arvestab järgmiste tunnimahtudega: II kooliaste 3 tundi, III kooliaste 5 tundi, gümnaasium 7 kursust.
Muudes küsimustes tuletati meelde, et tõlked vajavad eraldi kinnitust. Toimuvad läbirääkimised 20. sajandi ajalooõpiku tõlkimiseks inglise keelest.

---

Baltimaade IV geograafiaolümpiaad

ÜLLE LIIBER, SIIRI SELJAMA

28.–30. septembrini toimus Riias IV Baltimaade geograafiaolümpiaad. Üldteemaks Põhjamaad. Võistlejaid oli igast riigist seitse. Eestit esindasid vabariikliku olümpiaadi parimad: Ivar Veskioja Tallinna 32. Keskkoolist (õpetaja Lea Peterson), Joonas Leib Kanepi Gümnaasiumist (Lilian Leib), Vahur-Peeter Liin Tartu Descartes’i Lütseumist (Elle Reisenbuk), Martin Rünk Tallinna Üldgümnaasiumist (Ülle Vänto), Andreas Haas Vinni-Pajusti Gümnaasiumist (Siiri Seljama), Indrek Hoop Põlva Ühisgümnaasiumist (Krista Untera) ja ainsa tüdrukuna Triinu Jairus Lihula Gümnaasiumist (Sirje Viita). Îürii liikmetena olid kaasas õpetajad Siiri Seljama Vinni-Pajusti Gümnaasiumist ja Urmas Vessin Tartu Herbert Masingu Koolist.
Olümpiaadi esimese päeva võõrustaja oli Riia Kommertsgümnaasium, kus toimusid pidulik avamine, kirjalik töö ja võistkondlik üritus. Selleks tuli internetist otsida infot ühe Põhjamaa tutvustamiseks.
Kirjalikus töös olid kõige edukamad lätlased. Olümpiaadi esikohad jaotusid aga kõigi Baltimaade vahel. Esikohale tuli 85 punktiga 93-st Läti võistleja. Andreas Haas kaotas kuldmedali vaid ühe punktiga. Üldse olid paremate õpilaste punktivahed minimaalsed, kuuendaks jäänud Indrek Hoop Põlvast kaotas võitjale 2,5 punktiga.
Teisel päeval käidi ekskursioonil Kuramaal.
Olümpiaadi lõpetamisel said kõik osavõtjad diplomi ja kontuurkaartide kogumiku. Kolmele esimesele anti medalid ja kingiti hinnalised raamatud.
Geograafiaolümpiaadid on õpilaste seas populaarsed. Eesti võistkond valmistus võistluseks treeningkogunemisel kaks nädalat enne olümpiaadi Tartu Ülikooli geograafia instituudis. Instituudi õppejõud pidasid loenguid Põhjamaadest ja juhendasid kaardiõpetuse seminari.
Olümpiaadi korralduses on mitmeid erinevusi. Lätis ja Leedus saavad vabariikliku olümpiaadi lõppvoorust osa võtta vaid keskkooliõpilased, nooremad võivad osaleda linna ja rajooni võistluses. Linna ja rajooni vooru küsimused koostab iga haldusüksus ise. Lõppvooru pääsevad iga rajooni ja suuremate linnade (linnaosade) parimad. Seega on lõppvoorus esindatud kõigi piirkondade õpilased, nii nagu oli meilgi mitu aastat tagasi.
Olümpiaadi küsimuste koostamisel toetutakse vaid kooliprogrammile, küsimused ja ülesanded on valdavalt faktoloogilised (kõige suurem, kõrgem, pikem jne), mis muudab olümpiaadi suuresti mälumängu sarnaseks. Atlast olümpiaadil kasutada ei lubata, seega langeb välja suur hulk oskusi kontrollivaid ülesandeid. Ei nõuta ka eelnevat tööd ajakirjaartiklitega, nagu Eestis on juba pikemat aega tavaks. Kui meie olümpiaadivõitjatel (kolmel paremal) on roheline tee ülikooli, siis samasugune võimalus on Läti ja Leedus vaid parimal õpilasel.
Olümpiaadiküsimused koostatakse vaid ühes keeles. Juba seitsmendast klassist alustatakse Lätis geograafia, ajaloo ja veel mõne õppeaine õpetamist vaid läti keeles. Sarnane on olukord ka Leedus, kuid arvestades viimase rahvuslikku koosseisu, on olukord seal kindlasti leebem.
Läti ja Leedu õppekavas on geograafia palju enam väärtustatud õppeaine kui meil. Sealsed keskkooliõpilased saavad sooritada riikliku lõpueksami ka geograafias, sest nende õppekavas on geograafia kohustusliku ainena sees 105 õppetunni ulatuses (Lätis suureneb see peagi 140 tunnile). Lisaks võib geograafiat õppida valikainena 70 tunni ulatuses.
Viies Baltimaade geograafiaolümpiaad toimub 2001. aasta sügisel Eestis.

---

Ettelugemise päev

Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse algatus – tähistada 20. oktoobril ettelugemise päeva – rõõmustab meid tänavu juba seitsmendat korda. Kasutagem võimalust ulatada sõbrakäsi raamatu kaudu.
Ettelugemise päev on hea võimalus tähistada raamatuaastat kõikjal, kus on vähemalt kaks inimest ja üks lugemiseks sobilik trükis. Raamat on saladus, ütleb IBBY 2000. a lasteraamatupäeva võtmelause. Lastekirjanduse teabekeskus soovib kõigile siin Eestimaal häid uusi avastusi omamaiste raamatute ja omade inimeste keskel!

---

Lugupeetud loodusteaduste õpetajad!

URMAS TOKKO, Tartu Tamme Gümnaasium

Kutsume teie õpilasi osalema loodusteaduslikus telemaatikaprojektis “Vesi peale?”.
Projekt on mõeldud Eesti 9.–12. klasside õpilastele koos juhendava õpetajaga ja toimub arvutiside vahendusel. Projekti korraldavad Tamme Gümnaasiumi õpetajad Tiigrihüppe Sihtasutuse toel.
“Vesi peale?” on korralduslikus mõttes sarnane neljal viimasel õppeaastal toimunud “Tyybli” projektidega (http://www.tamme.tartu.ee/tyybel4/), kuid on uudse sisu ja vähenenud mahu tõttu muutnud nime.
Toetutakse loodusteaduste integreeritud, STS-(science-technology-society)käsitlusele. Projekt tegeleb käimlate kultuurilise, tehnoloogilise ja sellega seotud loodusteaduslike protsesside uurimisega (keemilised ained ja materjalid, keskkonnakaitse, keskkonnatehnoloogia, käimlate kultuuriline külg eri ajastutel ja -kultuurides, inimkeha jääkainete teke ja koostis, bakterite elutegevus lagundajatena jne).
Projekti käigus saavad osalevad rühmad spetsialistide kirjutatud artiklitega manuaali, viiakse läbi veebipõhine viktoriin, toimub õpilasrühmade aktsioon (ümbruskonna käimlate hindamine) ning simulatsioonimäng, mille käigus õpilasrühmad kujundavad teemakohase veebilehe.
Tegevus algab selle õppeaasta novembris ja lõpeb märtsis.
Teie osavõtusooviga kirju ootame 20. oktoobrini aadressil tokko@tamme.tartu.ee või “Vesi peale?”, Tamme Gümnaasium, Tamme pst 24a, 50404 Tartu. Tel/ faks: (07) 428 880. Registreerimisel palume lisaks kooli nimele teatada juhendaja nimi, kooli kontaktandmed, rühma suurus ja e-posti aadress.

---

---

Saarepeedi kool 165

ÜLO TIKK

Saarepeedi valla kaks kanget spordimeest – õpetaja Elmar Põder (vasakul) ja vallavanem Riho Männik rammu katsumas. Mine tea, äkki on Ateena olümpial juba käesuruminegi kavas.

Viljandi–Põltsamaa maantee üheksandal kilomeetril, Sakala kõrgustiku põhjaosas paiknev 140 õpilase ja 17 õpetajaga Saarepeedi Põhikool tähistab oma 165. aastapäeva.
1835. a alustas Peedi vennastekoguduse palvemajas tegevust Peedi kool. Esimene koolmeister Ado Peet oli kutsealase ettevalmistuseta nagu enamik selle aja õpetajaid. Kirikukirjades seisab, et võõrast teksti loeb raskustega, kuid Uut Testamenti see-eest kindlalt. Laul on üsna hea, aga kirjutada ei oska. Lastega suhtleb armastusväärselt.
Kümme aastat hiljem sai koolmeistriks Jüri Peet, kes ilusasti kirjutada ja natuke rehkendada oskas.
Tänane Saarepeedi Põhikooli kõrgharidusega võimlemisõpetajast direktor Õie Kirna ei oska mitte ainult ilusasti lugeda ja laulda, vaid tunneb ka interneti saladusi ja on pikka aega osalenud vallavolikogu töös. Suhtleb armastusväärselt mitte üksnes õpilaste, vaid ka õpetajate ja lastevanematega. Teda võib õigustatult pidada 1973. aastal tuleõnnetuse tõttu suletud kooli taasloojaks. 15 aastaks jäi Saarepeedi hariduspõld sööti ja kohalikud lapsed õppisid Viljandi linna koolides.
Tõusis fööniksina tuhast
Laste arvu kasvades tekkis Saarepeedil tungiv vajadus lasteaia ja esialgu vähemalt algkooli järele. 1978. aastal alustas EKE-tare tüüpi ühepereelamus tööd lasteaed, mis avati tänu Lembitu kolhoosi tolleaegse esimehe ja hilisema põllumajandusministri Ilmar Mändmetsa agarale tegutsemisele. Tema pani idanema ka algkooli ehitamise idee, mille teostumine võttis aega veel kümmekond aastat.
Saarepeedi lasteaia ja 1987. aastal avatud kahe klassikomplekti ja 27 õpilasega lasteaia-algkooli juhatajaks sai varem koolis kehalise kasvatuse õpetajana ja hiljem kolhoosi spordimetoodikuna töötanud Õie Kirna. Uuesti avatud kooli tulid tagasi juba vanas majas töötanud algklassiõpetajad Evi Eilonen ja Astrid Kärt. 1992. aastast muudeti algkool põhikooliks ja järgmisel aastal valmis kooli juurdeehitis. Siis õppis koolis juba 121 õpilast ja töötas 13 õpetajat.
Telestaarid ja raadiohääled
“Tere tulemast Saarepeedi kolledÏisse,” tervitab viinakuu esimesel tööpäeval ajakirjanikke kooli raudvara, 1956. aastast koolis töötav algklasside ja nüüdne ajalooõpetaja, kohaliku kodu-uurimise hing vanemõpetaja Evi Eilonen. Mulgi huumori taga on oma annus tõtt. Koolis ei õpi üksnes kohalikud vallalapsed, siia sõidetakse isegi Viljandist. Linnalaste seas on neidki, keda suured koolid ära põlanud, ent maaõpetajad on nii mõnestki väänikust tubli koolipoisi kasvatanud.
Saarepeedi koolis on kolmandik õpetajaid mehed. Vihje kolledÏile saab arusaadavaks, kui selgub, et seitse aastat töötab koolis kooli vilistlane, TÜ füüsikaõppejõu aust loobunud Meelis Reinart. Kauaaegne Eesti Raadio teadustaja Heino Köögard õpetab praegu emakeelt. Meeste Saarepeedile naasmise põhjus on lihtne – vallas asuvad nende esiisade talud, mis taastamist nõudsid.
“Maaõpetajana on mul tulnud isegi füüsikatunde anda,” ütleb õpetaja Eilonen. “Omal ajal jätnud õpilasele Meelis Reinartile kustumatu mulje, kuidas ma Pascali hüdrostaatika seaduse ilmestamiseks lahtises tunnis, kus osalesid rajooni füüsikaõpetajad, suitsu ette panin ja selle abil füüsikaseadusi selgitasin. Ehk seepärast läkski ta pärast Viljandis Jakobsoni kooli lõpetamist Tartusse füüsikat õppima,” räägib tänane ajalooõpetaja muigega.
Telestaarideks peab õpetaja Eilonen ennast ja oma õpilasi, kes 1990. aastal osalesid üliedukalt ETV televiktoriinis “MM muna”.
“Mul oli tookord 4. klassis vaid viis õpilast. Kolm võistlesid ja kahega olime stuudiokülalised. Esimene kord lõime finaalis suurelt saksa keele kallakuga Tallinna 42. Keskkooli ja kunstikallakuga 46. keskkooli. Terve Saarepeedi küla elas viktoriinile kaasa. Vastu võeti meid kui olümpiavõitjaid. Kolm aastat järjest võistlesime ja kahel korral tulime võitjatena koju,” meenutab õpetaja Eilonen. See tõstis lastevanemate silmis kooli mainet kõvasti. “Tõestasime, et ka maakoolis saab konkurentsivõimelise hariduse. Vanemad ei kippunud enam nii väga lapsi linnakooli panema.”
“Känguru” ja GLOBE
Tänu matemaatika-, füüsika- ja informaatikaõpetajale vanemõpetaja Meelis Reinartile osalevad Saarepeedi kooli õpilased rahvusvahelistes programmides. Seda võimaldab korralik arvutipark ja hea internetiühendus. “Koolil on iga kümne õpilase kohta arvuti. Iga õpilane saab arvutioskuse kätte,” selgitab arvutiõpetaja.
Hea internetiühendus on eelis osalemaks GLOBE keskkonnaprogrammides, mis ühendavad huvilisi 70 riigist, nende hulgas 28 Eesti koolist. Saarepeedil juhendavad õpilasi Meelis Reinart ja loodusainete õpetaja Sirje Paas. Mullu osales Saarepeedi kool GLOBE-koolide kokkutulekul Jänedal, kus saavutas teise koha. Paremad käisid preemiareisil Prahas.
Kooli matemaatikud osalevad 15 aastat tagasi Austraalias alguse saanud matemaatikavõistlusel “Känguru”, mis aborigeenide keeles tähendab “ei saa aru”. Võistluse eesmärk ongi matemaatikat populariseerida.
Kõikvõimalikke viktoriine ja mälumänge korraldatakse ka oma koolis. Selle eest seisab hea Viljandi KultuurikolledÏi lõpetanud huvijuht Marek Nõmmik, kelle tööülesannete hulka kuulub ka kooliajalehe “Q-teataja” väljaandmine, kujundamine ja küljendamine. Õpilastest lehetoimetajate tööd vaatab keeletoimetajana üle vanemõpetaja Heino Köögard.

Ülikooli õppejõu ameti mesindustalu pidaja ja maakooliõpetaja oma vastu vahetanud Meelis Reinart peab informaatikaõpetajana ka arvutamise muuseumieksponaate tundma.

Meie mees Vasaloppetil
“Ma olen õnnelik inimene, sest minu töö on minu hobi,” tunnistab Tarvastu vallas Kärstna koolis õppinud Elmar Põder, kes pärast Otepää suusakooli ja TPedI kehakultuuriteaduskonda kodukanti suusatreeneriks naasis. Seitse aastat Saarepeedil sporditööd vedanud meest on märganud ka spordilembene vallavanem Riho Männik. Tänavu talvel avati kooli lähedal 1350 meetri pikkune valgustatud suusarada. Vallavanem on ise agar suusataja, nii saab temagi pärast tööd suusad alla panna. Ilma valla toeta poleks koolimaja keldris valminud suusabaas, kus suuski hoida ja sõiduks ette valmistada. Au sees on suusatamise neljapäevakud. Ja polegi imestada, et Saarepeedi noorsuusatajad maakonna meistrivõistlustel esikohti teistele tihti ei loovuta. Näiteks tänavu kevadel põhikooli lõpetanud Velar Väli õpib nüüd Otepää Suusagümnaasiumis.
Jaanuarist on vanemõpetaja Elmar Põder suusaklubi Saarepeedi treener. Mitte üksnes suusatajad, vaid kogu koolipere osaleb Saarepeedi valla jüriööjooksul. Oktoobris peetav kahe mäe jooks algab Varesemägedes ja lõpeb Naanu linnamäel. Kellel jooksmine üle jõu käib, võib raja matkates läbida.
Valla toel on kool kaks suve järjest korraldanud põhikooli lastele suvelaagri Metsapoole kooli baasil Häädemeeste vallas Pärnumaal. Juulis toimub spordilaager, lootustandvad noorsuusatajad kogunevad treeninglaagris Haanjas. Tänavu sai esimest korda teoks oma kooli töö- ja puhkelaager, eestvedajaks algklassiõpetaja Helle Eensalu, kel lastevanematega väga hea koostöö.
“Valla lastele tuleb anda võimalus nii puhata kui ka sportida,” ütleb selle peale Riho Männik, kes ise mitmekordne omavalitsuste spordimängude meister vallavanemate arvestuses.
Tänavu kevadtalvel täitus õpetaja Elmar Põderi ammune unistus – 5. märtsil osales mees Rootsis kuulsal Vasaloppeti suusamaratonil, ühena 15 000 suusataja hulgas. “Algus oli raske. Visu suusk ei tahtnud libiseda, aga paarkümmend kilomeetrit enne lõppu, kui kuulsin, et Raul Olle juhib, läks kergemaks ja enamik suusatajaid hakkas, selg ees, mulle vastu liikuma,” tunnistab suusafanaatik. 90 kilomeetrit läbis ta kuue ja poole tunniga ning fini‰isse jõudis neli kilo kergemana kui stardist lahkudes.
Maaõpetaja pole vaid tunniandja
Ehkki pea pooled põhikohaga õpetajatest sõidavad Saarepeedile Viljandist, ei lõpe maaõpetaja töö viimase tunnikellaga. Paljudel siis alles meelistegevus algab. “Kahe kehalise kasvatuse tunniga ei jõua ükski spordipoiss ega -tüdruk maakonna meistrivõistluste tippu,” räägib vanemõpetaja Elmar Põder.
Ei pääseks paari harjutuskorraga Tallinna laulu- ja tantsupeole ka rahvatantsurühmad ega laulukoorid. Õppealajuhataja vanemõpetaja Lilli Kivisäk ei piirdu vaid vene ja inglise keele õpetamisega, vaid juhendab ka rahvatantsijaid. Edukalt. Algklassides hoolitseb rahvatantsijate järelkasvu eest Liivia Kriisa.
Astrid Kärt juhatab õpetajaameti kõrvalt kooli raamatukogu. Iga õpetaja ja õpilane kinkis uue kooli avamise aegu raamatukogule seemneks ühe raamatu. Direktor Õie Kirna Piibli ja ajalooõpetaja Evi Eilonen Läti Henriku Liivimaa kroonika.
Ajalooõpetaja koostatud on koduvalla mahukas kroonika, kus kooli ajaloolgi oma osa. “Et valla kroonika kaante vahele saada, pidin veetma päevi Eesti Ajaloo- ja Riigiarhiivis, Tartu Kirjandusmuuseumis ja Viljandi Koduloomuuseumis, vallarahva mälestuste üleskirjutamisest rääkimata,” jutustab Evi Eilonen. Seda tööd tegi ta huvist, sentigi tasu nõudmata.
Kui Saarepeedile saabuvad külalised Kaanaa sõpruskoolist Soomest, aitab tõlgina suhelda õpetaja Heino Köögard. Kui lapsi on vaja ükskõik millisele valla- või maakonnaüritusele esinema saata, õpetab kooridele-ansamblitele laulud selgeks vanemõpetaja Eda Anton.
Karula filiaal
Käsolevast õppeaastast on Saarepeedi koolil kahe esimese klassi ja 14 õpilasega filiaal Karulas. Seal asub Viljandi Laste Abi- ja Sotsiaalkeskuse filiaal ehk maakeeli vaimsete ja kehaliste puuetega laste hooldekeskus, mis anti sotsiaalministeeriumi haldusalast üle haridusministeeriumile. Nüüd kuuluvad sealsed õpetajad Merike Moks ja Kaja Barbo Saarepeedi kooli õpetajate hulka. Uus filiaal seab nii Saarepeedi valla kui ka kooli ette uued katsumused. Aga Saarepeedil ollakse uuendustele aldis.