“Õpetajate Lehe” listis on põhjalikult arutatud lapse kodus õppimise võimalusi. Selle õppevormi kasutamiseks annab lapsevanemale loa õppenõukogu kuni üheks aastaks ja määrab kindlaks õpitulemuste kontrollimise sageduse. Kool jääb õpilase õppimise tulemuslikkuse eest vastutavaks samamoodi kui ülejäänute, iga päev koolis käijate eest. Õppenõukogu peab kontrollimise sageduse määrama seesuguse, et vajadusel saaks koduõppe katkestada ja nõuda koolikohustuse täitmist koolis (§ 4).
Jaanus Betlem kirjutas, et last õpetaval vanemal ei õnnestu oma lapse kodus õpetamise eest haridusosakondadelt raha kätte saada. See raha on koolis, sest lapsevanema soovil kodus õppiv õpilane on kooli õpilaste nimekirjas. Määruse eelmises versioonis oli õpetajal veel üks kohustus: vastava klassi õpetaja pidi nõustama lapsevanemat õpetuse sisu ja metoodika küsimustes, laenutama talle vajalikke juhend- ja metoodikamaterjale. Koolid, kus koduõpet on olnud, jätkavad seda ilmselt praegugi, ja loomulik oleks, et seda tehtaks määruse nõudetagi.
Lapsevanema soovil toimuvat koduõpet ei rahastata. Pole ka varem rahastatud, kuigi sõnaselge säte on senistest määruse versioonidest puudunud. Üleriigiliselt on raske jõuda ühtse reeglistikuni, kus raha ja vastutuse jaotus oleks õiglane. Õpetajal on ju samuti tööd küllaga, kui kodusõppija õpitulemuste hindamine on näiteks iganädalane ja õpilane käib oskusainete tundides, ja kui õpetaja kodus õppiva lapse vanemat veel ka nõustab.
Teine võimalus: algklassilapse vanem on klassiõpetaja koolitusega ja õpitulemusi hinnatakse koolis õppeveerandite lõpus.
Kolmas võimalus: lapse vanem on leidnud klassiõpetaja koolitusega inimese ja õpitulemusi hinnatakse õppeveerandite lõpus.
Neljas variant: kooli filiaal – neli last (eri peredest) õpivad koos. See viimane võiks viia õpetaja töösuhteni kooliga. (Töösuhet saab sõlmida isikuga, kes vastab õpetaja kvalifikatsiooninõudeile.)
Kui nn pearahast lähtuda, siis eriti suurt tasu lapsevanem ei saa. Samas pole praegune lahendus päris õiglane. Võib-olla jõuame kompleksse lahenduseni eri asju tervikus vaadates: virtuaalõpe, kus on õpilase-õpetaja seos olemas; virtuaalõpe, kus seos on konsultantõpetajaga (valmis tunnikonspekt vmt), kodus õppimine koduõpetaja juures (lapsevanem vm), klassis õppimine jne. Vastutus koondub sinna, kust õpilane saab tunnistuse, aga osavastutused (ja raha) jagunevad.
Kus on kooli ja omavalitsuse otsustuste piir (ülesannete ja raha jaotamisel)? Kuidas hinnatakse osavastutajate tööd, selle mahtu? Kas nt virtuaaalteenuse pakkujal on hinnakiri ja kvaliteeditagatised? Või lepitakse iga omavalitsuse/kooli/õpetajaga teenuse hinnas eraldi kokku? Mis on kvaliteedi mõõt – omavalitsuse/kooli/õpetaja/õpilase rahulolu, ekspertide hinnangud?
Määrus lähtub eeldusest, et kooli ei tulda õppima erandlikel juhtudel, et koolis saadakse midagi niisugust, milleni kodus on raske jõuda (teistsuguse sallimine, esinemine näidendis, orkestris, koostöö jmt). Kindlasti on ka näiteid, kus vanem on koolile selja pööranud seepärast, et just neid asju koolist ei saa.
Määruse kitsaskohtade väljatoomine on kindlasti edasiviiv, loodan, et sellest hargneb ka ettepanekuid.
Mis puudutab tervislikel põhjustel koduõpet, siis juhin kõigi tähelepanu sellele, et määrus ei sisalda diagnooside lõplikku loendit. See on üldistus, milleni on jõutud koostöös sotsiaalministeeriumiga. Võib-olla on teistelgi küsimusi-ettepanekuid, mis antud üldistuse alla peaksid mahtuma, et siis asjatundjatega kontrollida, kas ja missugused muudatused on vajalikud.