Koolihariduse suur ja püha eesmärk on tutvustada järeltulevale põlvkonnale meie maailma ning anda neile kõik vajalik elus hakkama saamiseks. Samas info hulk suureneb. Kui keskajal oli veel põhimõtteliselt võimalik kõigest ülevaadet saada, siis tänapäeval tuleb paratamatult valik teha. Tekib aga küsimus: kes teeb ja kui objektiivne see on? Nägin hiljaaegu telerist (vist CNN-ist) reportaaÏi bioloogiatundidest Ameerikas. Ameerika kooliharidus on Euroopas muidugi naljanumber, kuid seekord olid nad saanud hakkama eriti toreda totrusega. Nimelt trükitakse sealmail evolutsioonist jutustava õpiku kaanele spetsiaalne punane hoiatus: “See õpik sisaldab evolutsiooniteooriat, mida toetavad vaid mõned inimesed ja mis pole millegagi tõestatud.” (Minu vaba tõlge mälu järgi.) Ja naera või nuta, aga leidub suur hulk õpetajaid, kes jätavadki sellise raamatu kõrvale ning räägivad õpilastele maailma loomisest kuue päevaga.
Võib-olla on minu ateistlik haridus tõepoolest ühekülgne, võib-olla elavad ameeriklased vanajumala käe all õnnelikumalt, aga igal juhul kujutab evolutsiooniteooria programmist väljajätmine endast kellegi subjektiivset otsust.
Eks küta usuõpetus ka Eestis aeg-ajalt kirgi üles. Käisin ise 1990. alguses keskkoolis ja siis hakkas kõik, mis kunagi olnud, tagasi tulema. Kellelegi meenus, et eelmise Eesti Vabariigi ajal räägiti lastele koolis usust, peab ka nüüd. Ei mina tea, kas selle onku, kes meile jutustama tuli, leidis kool või pakkus ta ennast ise, aga igatahes kõlas tema jutt mesikeelel ja bro‰üürid veiklesid vikerkaarevärves. Tagantjärele mõistan muidugi, et tookord käis koolis armutu ajujaht hingede värbamiseks, samas polnud mina siis piisavalt tark tõde eristama. Võib-olla aitaks hea usundiloo tund seda tarkust korjata? Kuni pole garanteeritud (kuidas küll?), et kõigis Eesti koolides töötavad poliitiliselt korrektsed usundiõpetajad ning et vastavas tunnis ei tehta kasvõi varjatud reklaami mõnele konfessioonile (“usuõpetust tuleb ju millegi baasil õpetada ja xxx on meil traditsiooniline”), ei julge mina oma lapsi sellesse tundi lasta. Mille peale ameeriklased küsiksid: “Ka evolutsioon on vaid usk, miks teie laps siis bioloogiatunnis käib?” Kõige hullem ongi, et ma ei saa vastu ka vaielda, sest äkki...
Probleeme võib tekitada ka arvutiõpetus. Tiiger on juba paljudesse koolidesse arvutid hüpitanud ja lapsed saavad neid kasutada. Arvutikast iseenesest ei tekita midagi, sinna tuleb installeerida ka tarkvara. Operatsioonisüsteem? Windows. Tekstiredaktor? Word. Veebibrauser? Internet Explorer? Microsoft’i tarkvaral pole (viimasel ajal enam) suurt häda midagi, aga samas jääb see 95% koolidest leiduv konfiguratsioon ikkagi ühekülgseks. Ameerikas riputaks ma niisuguse arvuti peale punase sildi: “See arvuti sisaldab firma Microsoft tarkvara, mille on loonud vaid üks firma, ning tema paremus teistega võrreldes pole millegagi tõestatud.” Ja õpetajana jätaksin sellise arvuti rahumeeli kõrvale. Ehkki Microsoft on tarkvaraturu vaieldamatu liider.
Väga tõenäoliselt leiab kasvav kodanik tööle minnes oma lauale pandud arvutist Windows’i ning kui karjääriredelit pidi tõustes saabub aeg ise otsuseid vastu võtma hakata, ostab ta oma alluvatele samuti punase sildiga masina. Miks? Sest kogu oma elu jooksul pole ta muud näinud. Nii osalevad kõik Word’i tutvustavad arvutiõpetajad täiesti tahtmatult Microsoft’i ülemaailmses reklaamikampaanias, valmistades üheleainsale firmale ette üha uut kliendibaasi.
Ma ei avasta Ameerikat, kui ütlen, et noored on paratamatult väga kergesti mõjutatav osa ühiskonnast. Ega’s Kalevgi oma Mesikäpa-joonistusvõistlust juhuslikult koolides korraldanud. Tubakatootjaid kohustab seadus suitsupakkidele hoiatusi kirjutama. Enamikku teisi elutahke reguleerivad aga endiselt turumajanduse hundiseadused ja nende rataste vahele jääja ei pruugi sellest ise arugi saada, mingist hoiatamisest rääkimata.
Siit palav soovitus kõigile praegustele ja tulevastele õppekava koostajatele: palun tehke nii, et meie järel tulev põlvkond oskaks ise valida hea ja halva vahel, ärge tõstke neile lauale valmis lahendusi. Isegi kui mõni sekt (firma/organisatsioon) seda nii meelitavalt pakub.

JAN WILLEMSON,
Tartu Ülikool